täpselt. Tahtsin nimelt öelda, et härra võiks loovutada üks või kaks tuba neist kolmest, mis tema kasutada on, – see alandaks tublisti üüri ja kergendaks minu südametunnistust. On ju piinlik tõsta rängalt üüri tubade eest, kui on võetud auasjaks nende eest mõistlikku hinda nõuda.»
«Kui palju ma teile eilse päeva eest võlgnen?»
«Üks luidoor, härra, koos söögi ja hobuse talitamisega.»
«Hüva. Kuid täna?»
«Oh, siin peitubki kogu raskus. Täna peab saabuma kuningas. Kui õukond tuleb siia ööbima, läheb see täis päeva eest arvesse. Sellest järeldub – kolm tuba, kaks luidoori toa pealt, teeb kuus luidoori. Kaks luidoori, see pole midagi, härra, kuid kuus luidoori on palju.»
Tundmatul oli veri näost valgunud ja ta muutus väga kahvatuks.
Kangelasliku bravuuriga tõmbas ta taskust kukru, kuhu oli tikitud vapp, mida ta hoolikalt peopesaga varjas. Kukkur oli nii kõhn, nii lõtv ja tühi, et see Cropole’i pilgu eest varjule ei jäänud.
Tundmatu tühjendas kukru oma pihku. Seal leidus kolm topeltluidoori – see tegi kokku just kuus luidoori, mis võõrastemaja peremees nõudis.
Ent kokku oli talle vaja maksta seitse.
Cropole vaatas tundmatule otsa, nagu küsides: «Ja mis saab edasi?»
«Jääb veel üks luidoor, peremees?»
«Jah, härra, aga … »
Tundmatu kobas oma põlvpükste taskus ja tühjendas ka selle. Seal peitus väike nahkmapp, kuldne võti ja pisut hõberaha.
Peenrahast sai ta kokku ühe luidoori.
«Tänan, härra,» ütles Cropole. «Nüüd jääb mul veel küsida, kas härra kavatseb ka veel homseks oma korterisse jääda, – sel juhul panen ma need talle kinni; kui aga härral niisugust kavatsust ei ole, luban selle Tema Majesteedi saatjaile, kes peagi kohale jõuavad.»
«Õige,» sõnas tundmatu pärast üsna pikka vaikust, «aga kuna mul enam raha ei ole, nagu te näha võisite, siis peate selleks, et ma korterit võiksin edasi pidada, müüma linnas selle teemandi või siis pandiks võtma.»
Cropole uuris teemanti nii kaua, et tundmatu kiirustas ütlema:
«Eelistan, et te kivi ära müüksite, härra, sest see on kolmsada pistooli väärt. Juut – kas Blois’s ikka on mõni juut? – juut annab teile kakssada või koguni ainult sada viiskümmend. Võtke, mis ta teile pakub, isegi siis, kui ta annab ainult korteri hinna. Minge!»
«Oh, härra!» hüüdis Cropole, tundes häbi ootamatu alanduse pärast, mis tundmatu talle valmistas selle nii uhke ja omakasupüüdmatu järeleandmisega, samuti ka oma kõigutamatu kannatlikkusega kõigi riugaste ja kahtlustuste suhtes. «Oh, härra, ma ei usu, et teid Blois’s nõnda paljaks varastatakse, nagu te seda näite uskuvat, ja kui teemant on tõesti väärt nii palju, kui te ütlesite … »
Tundmatu heitis Cropole’ile jälle hävitava jäise pilgu.
«Ma ei tunne asja, härra, uskuge mind!» hüüdis võõrastemajapidaja.
«Kuid juveliirid tunnevad, küsige neilt,» vastas tundmatu. «Ma usun, et meie arved on nüüd selged, kas pole, härra peremees?»
«Jah, härra, ja ma kahetsen väga, sest kardan, et olen härrat solvanud.»
«Mitte sugugi,» vastas tundmatu kõikvõimsa majesteetlikkusega.
«Või jätsin mulje, nagu kooriksin üllast reisijat … Pange see hädalise vajaduse arvele, härra.»
«Ei maksa sellest enam rääkida; vast jätaksite mind nüüd üksi.»
Cropole kummardas sügavalt ja lahkus jahmunud ilmel, mis reetis ta head südant ja tõelisi südametunnistusepiinu.
Tundmatu sulges ise ukse ja, jäänud üksi, vaatas veel kord oma kukru põhja, kust ta oli võtnud väikese siidkotikese, oma viimase tagavara.
Ta soris uuesti oma tühjades taskutes, vaatas pabereid nahkmapis ja veendus, et ta on täiesti kuival.
Siis tõstis ta üleva liigutusega pilgu, milles väljendus ühtaegu rahu ja meeleheide, pühkis väriseva käega mõned higitilgad oma õilsalt laubalt ja pööras siis uuesti silmad maa poole. Ta vaade oli ülimalt majesteetlik. Torm möödus. Võib-olla oli ta tõesti hingepõhjast palvetanud.
Ta lähenes jälle aknarõdule, asus oma endisele kohale ning jäi liikumatult, tummalt ja surmvaikselt istuma, kuni taevas tumenema hakkas ja lillelõhnalisel tänaval lõid särama esimesed tuled, andes kogu linnale märku valgustada aknad.
VII
PARRY
Sellal kui tundmatu huviga jälgis süttivaid tulesid ja kuulatas teraselt kõiki linna hääli, astus ta tuppa isand Cropole, keda saatsid kaks teenrit, kes serveerisid õhtueine.
Välismaalane ei osutanud neile vähimatki tähelepanu.
Siis lähenes Cropole oma külalisele ja sosistas talle sügava aupaklikkusega kõrva:
«Härra, teemant on ära hinnatud.»
«Ahaa!» ümises reisija. «Ja edasi?»
«Härra, Tema Kuningliku Kõrguse juveliir annab selle eest kakssada kaheksakümmend pistooli.»
«Kas saite selle raha kätte?»
«Arvasin ka, et pean selle vastu võtma, härra. Siiski tegin lepingu juures tingimuseks, et kui härra saab oma rahaasjad korda, antakse teemant talle tagasi.»
«See oli tarbetu. Ütlesin ju teile, et te selle müüksite.»
«Sel juhul toimisingi teie soovi kohaselt, sest sain raha kätte, ilma et oleksin teemanti lõplikult müünud.»
«Võtke oma osa ära.»
«Ma võtan, kuna te seda nii tungivalt nõuate.»
Aadliku huulil lehvis nukker naeratus.
«Pange raha kummutile,» sõnas ta, osutades nimetatud mööbliesemele, ja pööras kohe pilgu kõrvale.
Cropole asetas sinna üsna mahuka kotikese, mille sisust ta eraldas korteriüüri.
«Ja nüüd ei tee härra ometi mulle seda meelehärmi, et keeldub õhtustamast. Ta lükkas juba tagasi lõuna; see on «Médicis’» majale solvav. Palun, härra, eine on serveeritud, ja ma julgeksin isegi lisada, et see näib üsna isuäratav.»
Tundmatu palus klaasi veini, murdis tüki leiba ega lahkunud süües ja juueski akna juurest.
Varsti kõlasidki trompetite ja fanfaaride vägevad helid. Kaugemal tõusis rahvahulga kisa, all-linn täitus tumedast suminast ja esimene selge heli, mille võõra kõrv kinni püüdis, oli lähenev hobusekapjade plagin.
«Kuningas! kuningas!» kordas kärarikas ja tunglev rahvahulk.
«Kuningas!» kordas Cropole, kes unustas oma külalise ja peened
