ja Raoul vahetasid küsiva pilgu. – Kes küll oli see härra Malicorne?
«Ärge muretsege,» jätkas Montalais, «ta ei ole armukade.»
«Aga preili … » alustas Raoul.
«Mõistan. Ta on niisama diskreetne kui mina.»
«Mu jumal!» hüüatas Louise, kes oli kuulatanud paokil ukse taga. «Tunnen ära oma ema sammud.»
«Proua de Saint-Remy! Kuhu end peita?» ahastas Raoul, haarates hirmunult kinni Montalais’ kleidisiilust, kuigi ka see neiu näis olevat pisut pea kaotanud.
«Jah!» hüüdis ta. «Tõepoolest, minagi kuulen, et need on tema sammud. See on meie armas ema! Härra vikont, küll on kahju, et akna all on kivisillutis ja aken ise viiekümne jala kõrgusel!»
Raoul heitis juhmi pilgu rõdule, ent Louise haaras tal käsivarrest ja hoidis teda tagasi.
«Olen ma siis peast segaseks läinud!» hüüatas Montalais. «Mul on ju peokleitide kapp. See oleks otsekui seks otstarbeks tehtud.»
Oli viimane aeg, proua de Saint-Remy tuli trepist üles kiiremini kui tavaliselt. Ta jõudis ukse taha parajasti sel hetkel, kui Montalais, nagu see selliste stseenide puhul alati on, kapiukse sulges ja seljaga sinna vastu, toetus.
«Ahaa, te olete siin, Louise!» hüüdis proua de SaintRemy.
«Jah, proua,» vastas tütar, kahvatu, nagu oleks ta mõneränga kuriteo kaasosaline.
«Hüva, hüva.»
«Istuge, proua,» sõnas Montalais, pakkudes proua de Saint-Remyle tooli, mille ta seadis nii, et viimane jäi seljaga kapi poole.
«Tänan, preili Aure, tänan. Tulge ruttu, mu tütar, lähme!»
«Kuhu ma pean siis minema, proua?»
«Aga muidugi meie ruumidesse. On ju ometi tarvis korraldada teie tualetti.»
«Mis siis lahti on?» tõttas Montalais üllatust teesklema, sest ta kartis väga, et Louise teeb mõne rumaluse.
«Kas teie siis ei teagi uudist?» imestas proua de Saint-Remy.
«Milliseid uudiseid, proua, peaksid kaks tütarlast teie arvates selles tuvikongis kuulma?»
«Mis! Te pole siis kedagi näinud?»
«Proua, te kõnelete mõistu ja praete meid sellega aeglasel tulel!» hüüdis Montalais, kes kohkus, nähes Louise’i üha kahvatumaks muutuvat, ega teadnud enam isegi, mida suure hädaga ette võtta.
Lõpuks tabas ta oma sõbratari paljuütleva pilgu, ühe neist pilkudest, mida mõistavad isegi seinad. Louise osutas oma sõbratarile kübarat, Raouli õnnetut kübarat, mis ilutses laual.
Montalais sööstis lähemale, haaras kübara vasaku käega, võttis siis selja taga paremasse ja peitis selle, kogu aeg juttu jätkates.
«Lugu on nii,» seletas proua de Saint-Remy, «et tuli kuller, kes teatas kuninga peatsest saabumisest. Nii, preilid, ja teil tuleb end ilusaks teha.»
«Ruttu, ruttu,» hüüdis Montalais, «minge oma emaga kaasa, Louise, ja laske mind mu gala-kleiti korraldama hakata.»
Louise tõusis, ema võttis ta käsivarre ja tõttas koos tütrega trepile.
«Tulge,» ütles ta.
Ja lisas tasa:
«Kui ma olen teile keelanud Montalais’ juurde tulemast, miks te siis ometi tulete?»
«Proua, ta on minu sõbratar. Ja pealegi tulin ma alles mõne hetke eest.»
«Kas teie eest ei peidetud kedagi?»
«Proua!»
«Kinnitan teile, et nägin meesterahva kübarat. Kindlasti selle narri, selle lurjuse oma!»
«Proua!» karjatas Louise.
«Selle loodri Malicorne’i kübar! Ja üks kojaneitsi peab selliseid suhteid! Fui!»
Hääled kustusid väikeses trepikojas.
Montalais ei lasknud kõrvust mööda ainustki sõna, mida kaja nagu kõnetorust üles temani tõi.
«Vaene Montalais,» ütles ta endamisi, «sõpruse ohver… Vaene Malicorne … armastuse ohver!»
Ta vaikis, nähes Raouli tragikoomilist ilmet. Noormehele oli vastumeelt, et ta pidi ühe päeva jooksul nii palju saladusi teada saama.
«Oh, preili,» ütles ta, «kuidas pean ma teid teie headuse eest tänama?»
«Küllap õiendame kord arved,» vastas neiu, «nüüd aga laske jalga, härra de Bragelonne, sest proua de SaintRemy pole lepliku iseloomuga ja väikseimgi ebadiskreetsus tema poolt võib mulle kaela saata läbiotsijad, sellel aga on kurvad tagajärjed meile kõigile. Jumalaga.»
«Aga Louise? Kuidas ma teada saan… ?»
«Minge, minge. Kuningas Louis XI teadis, mis ta tegi, kui ta postiteenistuse sisse seadis.»
«Oh häda!» kurtis Raoul.
«Ja kas pole siis mina siin, kes on rohkem väärt kui kogu kuninglik postiamet kokku. Kähku sadulasse! Et proua de Saint-Remy teid enam siit ei leiaks, kui ta mulle moraali lugema tuleb.»
«Ta räägiks tingimata minu isale, eks ole?» pomises Raoul.
«Ja te saate tõrelda. Ah, vikont, on näha, et te tulete õukonnast, olete kartlik nagu kuningaski. Aga meie siin Blois’s saame ilma papa nõusolekuta läbi. Küsige Malicorne’ilt.»
Ja nende sõnadega tõukas pöörane tüdruk Raouli uksest välja. See hiilis läbi võlvkäigu, leidis oma hobuse ja kihutas minema, nagu oleks tal kaheksa Monsieur ’ kaardiväelast kannul.
IV
ISA JA POEG
Raoul sõitis mööda hästituntud teed, mis viis Blois’st tema isakoju. Sõit äratas temas armsaid mälestusi.
Lugeja loal ei hakka me seda hoonet teistkordselt kirjeldama. Ta on minevikus koos meiega seal käinud ja tunneb seda. Ainult et meie viimasest sinna sooritatud reisist saadik olid maja seinad tõmbunud varjundi võrra hallikamaks, punased telliskivid olid võtnud harmoonilisema, vaskse värvingu; puud olid kasvanud, ja mõnigi, mis kunagi oma nõrgad oksad vaevu üle heki ulatas, virgus nüüd ümarana, tihedana, lopsakana, sirutades oma mahlast pakatavaid ja puuvilju või õisi kandvaid varjulisi oksi teekäija poole.
Raoul märkas juba kaugelt kõrget katust, kaht väikest tornikest ja tuvilat jalakate vahel ning tuvideparve, mis lakkamatult tiirles telliskivist koonuse ümber, suutmata kunagi selle juurest lahkuda, – just nagu õrnad mälestused, mis lehvivad puhta hinge ümber.
Kui Raoul lähemale jõudis, kostis ta kõrvu saeveski plokkide heli, mida need tekitasid, krigisedes tohutu suurte saagide raskuse all; talle tundus ka, et kuuleb kaevu tagasi langeva vee sulinat, kurba, kurjakuulutavat pühalikku heli, mida püüab kinni vaid lapse ja poeedi tundlik kõrv,
