põues puutumata jättis.»
Raoul punastas, nähes neidusid naeratavat, ega märganudki, et Louise’i käsi puhkas endiselt tema peos.
«Noh nii,» sõnas Montalais, «nüüd andestate mulle, Louise, et ma tolle härra siia tõin, ja teie, härra, ei ole minu peale pahane, et järgnesite mulle ja seda preilit näha saite. Nüüd, kus rahu on sõlmitud, ajame juttu nagu vanad sõbrad. Louise, esitlege mind härra de Bragelonne’ile.»
«Härra vikont,» ütles Louise oma tõsise veetlevusega ja avameelse naeratusega, «mul on au teile esitleda preili Aure de Montalais’d, Tema Kuningliku Kõrguse, Madame ’i noort kojaneitsit ja minu sõbratari, minu parimat sõbratari.»
Raoul kummardas tseremoniaalselt.
«Ja mina, Louise,» ütles ta, «kas te mind preilile ei esitlegi?»
«Oh, tema tunneb teid! Tema teab kõik!»
Need lihtsameelselt hüütud sõnad ajasid Montalais’ naerma ja panid Raouli õnnest õhkama, sest ta tõlgitses neid nii: «Tema teab kogu meie armastuse lugu .»
«Viisakusenormid on täidetud, härra vikont,» ütles Montalais. «Siin on tugitool, ja jutustage meile nüüd ruttu uudisest, mille toomisega teil nii suur rutt oli.»
«Preili, see pole enam saladus. Kuningas, kes sõidab Poitiers’sse, peatub Blois’s, et külastada Tema Kuninglikku Kõrgust.»
«Kuningas tuleb siia!» hõiskas Montalais käsi kokku lüües. «Me näeme õukonda! Kas mõistate, Louise, tõelist Pariisi õukonda. Oh mu jumal! Aga millal siis, härra?»
«Võib-olla juba täna õhtul, preili; aga homme kindlasti.»
Montalais tegi meeleheidet väljendava žesti.
«Pole enam aega end korda seada! Pole enam aega uut kleiti valmistada. Me oleme siin ajast maha jäänud nagu poolakad. Me sarnaneme ju Henri IV aegsete portreedega. Oh, härra, millise halva uudise te meile tõite!»
«Preilid, teie olete kõigest hoolimata alati ilusad.»
«Sellest on vähe! Me oleme tõepoolest alati ilusad, sest loodus on meile kinkinud vastuvõetava välimuse. Kuid me oleme naeruväärsed, sest mood on meid unustusse jätnud. Oh häda, naeruväärsed! Ma muutun naeruväärseks.»
«Kelle silmis?» küsis Louise naiivselt.
«Kelle silmis! Olete teie aga imelik, mu armas. Kas see on siis mõni küsimus! Kelle silmis! – kõigi silmis: õukondlaste silmis, senjööride silmis; kelle silmis! – kuninga silmis!»
«Andestage, kallis sõbratar, aga kuna siin on kõik harjunud meid nägema sellistena, nagu me oleme»
«Õigus! Aga see ei jää ju igavesti nii, ja me muutume naeruväärseks isegi Blois’ silmis, sest meie kõrval nähakse nüüd Pariisi moode, ja kõigile saab selgeks, et meie kanname Blois’ moode. See on hirmus!»
«Ärge heitke meelt, preili.»
«Ah tühja, olgu pealegi! Seda halvem neile, kelle maitsele ma ei sobi,» ütles Montalais mõttetargalt.
«Need võiksid olla vaid lootusetud nurisejad,» märkis Raoul, kes jäi truuks oma kõigutamatu galantsuse süsteemile.
«Tänan teid, härra vikont. Tähendab, kuningas tuleb siis Blois’sse?»
«Koos terve õukonnaga.»
«Kas preilid Mancinid on ka kaasas?»
«Ei, nemad mitte.»
«Aga ometi kõneldakse, et kuningas ei saavat kuidagi läbi preili Marie’ta?»
«Preili, kuningal tuleb nüüd tahes-tahtmata ilma temata läbi ajada. See on härra kardinali tahtmine. Ta saatis oma õetütred Brouage’i.»
«Tema! Milline silmakirjatseja!»
«Tss!» sosistas Louise, surudes sõrme oma õitsvaile huulile.
«Mis tühja! Keegi ei kuule mind. Ütlesin, et Mazarino Mazarini on silmakirjateener, kes poeb kas või nahast välja, et oma õetütart Prantsusmaa kuningannaks teha.»
«Te eksite, preili, otse vastupidi: härra kardinal naidab Tema Majesteedi infant Maria-Theresiaga.»
Montalais vaatas Raoulile silma ja ütles:
«Teie, pariislased, usute siis neid muinasjutte? Noh teate, meie siin Blois’s oleme teist nupukamad.»
«Preili, kui kuningas sõidab Poitiers’sse ja sealt Hispaaniasse, kui Tema Eminents ja don Luis de Haro on abielulepingu üksikuis punktides juba kokkuleppele jõudnud, siis peaksite ometi möönma, et see pole enam lapsemäng.»
«Olgu! Ent ma usun, et kuningas on ometi kuningas.»
«Kahtlemata, preili, aga kardinal on kardinal.»
«Kas kuningal pole siis põrmugi mehisust? Kas ta ei armasta siis Marie de Mancinit?»
«Ta jumaldab teda.»
«Noh, siis ta abiellub temaga. Meil tuleb Hispaaniaga sõda. Härra Mazarin kulutab mõned miljonid, mis ta kõrvale on pannud. Meie aadlikud teevad võitluses nende upsakate kastiillastega hiilgavaid kangelastegusid. Paljud tulevad tagasi loorberipärgadega, ja meie kroonime neid siis omakorda mirdipärgadega. Vaat nii mõistan mina poliitikat.»
«Montalais, te olete pöörane,» sõnas Louise. «Igasugune liialdus meelitab teid, nagu tuli veetleb liblikaid.»
«Teie, Louise, aga olete nii mõistlik, et ei hakka iialgi kedagi armastama.»
«Saage ometi aru, Montalais,» vastas Louise õrna etteheitega hääles, «kuninganna tahab naita oma poega infandiga. Kas kuningas peaks siis teie arvates oma emale vastu hakkama! Kas niisugune kuninglik süda tohib halba eeskuju anda? Kui vanemad keelavad armastamast, kihutagem siis armastus oma südamest välja!»
Ja Louise ohkas. Raoul langetas rõhutud ilmel pilgu. Montalais puhkes naerma.
«Minul ei ole vanemaid,» sõnas ta.
«Te olete kahtlemata kuulnud, kuidas on härra krahv de La Fère’i tervis,» jätkas Louise pärast sügavat ohet, mis reetis ta ilukõnelise enesekindluse taga peituvat valu.
«Ei, preili,» vastas Raoul, «ma pole veel oma isa külastanud, – olin just tema juurde sõitmas, kui preili de Montalais suvatses mind peatada. Loodan, et härra krahvi käsi käib hästi. Teie pole temast ometi midagi halba kuulnud?»
«Ei, härra Raoul, jumal tänatud, mitte midagi.»
Tekkis vaikus, mille jooksul kaks hinge, keda oli vallanud üks ja sama mõte, teineteist suurepäraselt mõistsid, ilma et oleks tarvis olnud pilkudest abi otsida.
«Ah, mu jumal!» hüüdis äkki Montalais. «Keegi tuleb.»
«Kes see võiks olla?» küsis Louise, tõustes rahutuna.
«Preilid, ma teen teile suurt tüli, olin kahtlemata väga ebadiskreetne,» kogeles Raoul, tundes end väga ebamugavalt.
«See
