valgeid õlgu, kus aga samuti puudus jõu ja täidluse veetlus, mis jättis soovida käte juureski.
«Montalais! Montalais!» ütles ta lõpuks pehmel, hellitaval häälel, mis kõlas nagu lauluviis. «Te naerate liiga valjusti, naerate nagu mees. Te ei ärata üksnes härrade ihukaitsjate tähelepanu, vaid te ei kuule ka Madame’ kella, kui Madame peaks helistama.»
Neiu, kelle nimi oli Montalais, et jätnud selle manitsuse peale ei naeru ega žestikuleerimist. Ta vastas ainult:
«Louise, mu kallis, te ei kõnele otsekoheselt. Teate ju väga hästi, et härrad ihukaitsjad, nagu teie neid nimetate, on parajasti uinumas ja neid ei ärataks isegi kahuripauk. Ja te teate väga hästi, et Madame’ i kella on kuulda Blois’ sillalegi; seega kuulen ma kindlasti, kui teenistus mind Madame’ i juurde kutsub. Teid pahandab hoopis see, et naeran siis, kui teie kirja kirjutate. Te kardate, et teie ema, proua de Saint-Remy võib siia tulla, nagu ta seda mõnikord teeb, kui me liiga kõvasti naerame, ja et ta võib teid tabada ning märgata seda hiiglasuurt paberilehte, kuhu te veerand tunni jooksul pole jõudnud kirjutada muud kui vaid: «Härra Raoul». Ja te tegite hästi, sest pärast sõnu «Härra Raoul», võib kergesti lisada veel palju teisi, – nii tähendusrikkaid ja sütitavaid, et teie armas ema proua de Saint-Remy võib neist täie õigusega lausa põlema minna. Noh, öelge, kas pole mul õigus?»
Ja Montalais puhkes veelgi heledamini naerma ning muutus veelgi pealetükkivamaks.
Blond neiu kaotas lõplikult kannatuse. Ta rebis katki paberilehe, millel ilusa käekirjaga tõepoolest seisid sõnad «Härra Raoul», kortsutas selle värisevate sõrmedega kokku ja viskas aknast välja.
«Nonoo!» ütles preili de Montalais. «Vaata aga vaata, kui vihaseks saab meie väike lambake, meie Jeesuslaps, meie tuvike. Ärge kartke, Louise, proua de Saint-Remy ei tule siia, ja kui ta tulekski, siis, teate ju, mul on teravad kõrvad. Ja pealegi, pole midagi lubamatut selles, kui kirjutatakse vanale sõbrale, keda tuntakse juba kaksteist aastat, eriti veel, kui alustatakse kirja sõnadega «Härra Raoul»!»
«Hea küll, ma ei kirjutagi talle,» vastas neiu.
«Oh, siis on Montalais oma karistuse kätte saanud!» hüüdis tumedapäine pilkaja ikka veel naerdes. «Pole viga, siin on uus leht, lõpetame kähku oma sõnumi. Hüva. Oh, kell kõlisebki! Mis sellest! Madame ootab või ajab täna hommikul ilma oma esimese kojaneitsita läbi!»
Kell helises tõepoolest. See kuulutas, et Madame on lõpetanud tualeti ja ootab Monsieur ’d, et see tuleks ja ta söögisaali viiks.
Kui see formaalsus oli suure tseremooniaga täidetud, sõid abikaasad hommikueinet ja lahkusid teineteisest kuni lõunasöögini, mis toimus muutumatu täpsusega kell kaks.
Kellahelina peale avanes lossi köögipoolel, mis asus õue vasakus servas, uks, kust üksteise järel välja marssisid kaks ülemteenrit ja nende järel kaheksa kokapoissi, kes kandsid suurt kanderaami, millel seisid kellukesekujuliste hõbekaantega kaetud road.
Üks ülemteenritest, kes näis olevat tiitli poolest esimene, puudutas vaikselt kepikesega üht ihukaitsjat, kes norskas pingil. Ta oli isegi nii lahke, et surus unest uimasele mehele kätte ta hellebardi, mis oli toetatud samasse kõrvale seina najale. Seejärel saatis sõdur midagi küsimata Monsieur’ lõuna söögisaali. Kõige ees sammusid paaž ja kaks ülemteenrit.
Kõikjal, kust lõunasöök läbi kanti, andsid tunnimehed relvaga au.
Preili de Montalais ja tema sõbratar jälgisid oma aknast seda tseremooniat, millega nad küll pidid harjunud olema. Nad vaatasid seda mitte niivõrd uudishimust kui soovist olla kindlad, et neil pole segamist karta. Ja kui kokapoisid, ihukaitsjad, paažid ja ülemteenrid olid möödunud, asusid nad uuesti laua taha. Päike, mis oli akna raamistuses hetkeks valgustanud nende veetlevaid nägusid, kuldas jällegi ainult punaseid levkoisid, aednurmenukke ja roosipuud.
«Tühja kah,» ütles Montalais, asudes jälle oma kohale, «Madame võib ilma minutagi einetada.»
«Oh, Montalais, te saate karistada,» vastas teine neiu tasakesi oma toolile istudes.
«Karistada! Muidugi sellega, et mind ei võeta kaasa jalutuskäigule! Just sellist karistust ma ihkangi. Sõita välja suures tõllas, kõlkuda uksel, kolistada kiira-käära mööda rooplikke teid üks ljöö tunnis; seejärel mööduda lossi vasakust tiivast, kus asub Maria di Medici aken, mille puhul Madame ei jäta kunagi ütlemata: «Uskumatu, et kuninganna Maria siitkaudu põgenes! Neljakümne seitsme jala kõrguselt! … Ema, kaks printsi ja kolm printsessi!» Kui seda peetakse ajaviiteks, siis soovin, et mind karistataks iga päev, eriti kui ma karistuseks pean jääma teie juurde ja kirjutama nii huvitavaid kirju kui see, mida me praegu kirjutame.»
«Montalais! Montalais! peame täitma oma kohustusi.»
«Teil on sellest hea rääkida, mu kallis, teile on ju selles õukonnas jäetud vabadus. Olete ainus, kes naudib selle hüvesid, kandmata kohustusi. Olete Madame’ i silmis tähtsam kojaneitsi kui mina, sest ta kannab oma õrnad tunded teie kasuisa vastu teile üle. Ja nii asusite te sellesse kurba majja, nagu linnuke tollesse lossitorni, hingate siinset õhku, nopite lilli ja nokite teri, ilma et teil oleks vaja täita vähimaidki ülesandeid ja kannatada pisemaidki ebameeldivusi. Ja teie tulete mulle rääkima kohusetäitmisest! Millised siis õieti on need teie kohustused, mu nägus logeleja, kui mitte kirjutada tollele ilusale Raoulile? Ja ikkagi veel ei paista, et te talle kirjutaksite; mulle tundub, et te jätate oma kohustused pisut hooletusse.»
Louise manas näole tõsise ilme, toetas lõua käele ja ütles toonil, mis oli täis siirust:
«Heitke mulle pealegi ette kerget elu,» sõnas ta. «Te ei mõtle seda ometi tõsiselt? Teid ootab suur tulevik, kuna kuulute õukonda. Kui kuningas abiellub, kutsub ta Monsieur’ enda juurde. Te näete siis säravaid pidusid, näete kuningat, kes olevat nii ilus ja nii veetlev.»
«Ja peaasi, ma näen Raouli, kes kuulub härra printsi kaaskonda,» lisas Montalais kavalalt.
«Vaene Raoul!» ohkas Louise.
«Praegu on paras aeg talle kirjutada, mu kaunike. Noh, teeme jälle algust selle kuulsa «Härra Raouliga», mis ilutses tollel paberilehel, mille te katki käristasite.»
Ja ta ulatas Louise’le sule ning julgustas võluva naeratusega kätt, mis kirjutas nobedasti ülalmainitud sõnad.
«Ja edasi?» küsis noorem neiu.
«Edasi kirjutage sellest, mida mõtlete, Louise,» vastas Montalais.
«Kas te olete kindel, et ma üldse millelegi mõtlen?»
«Te mõtlete kellelegi, ja see on sama hea, või koguni veel hullemgi.»
«Arvate nii, Montalais?»
«Louise, Louise, teie sinised silmad on sügavad nagu meri, mida ma möödunud aastal Boulogne’is nägin. Ei, ma eksin, meri on petlik, teie silmad aga on nagu sinitaevas kõrgel meie pea kohal.»
«Kui te nii hästi oskate minu silmist lugeda, Montalais, öelge siis, mis ma mõtlen.»
«Esiteks ei mõtle te mitte «härra Raoul», vaid «mu armas Raoul».»
«Oh!»
«Ei maksa selle väikese asja pärast punastada. Me alustame nii: «Mu armas Raoul, te anute mind, et kirjutaksin teile Pariisi, kust te ei saa lahkuda, sest teenite härra printsi.
