ütles ta.
«Nonoh!» kordas Monsieur. «Mis siin lahti on?»
Härra de Saint-Remy, kes pea ukse vahelt sisse pistis, kasutas juhust.
«Miks mind segatakse?» küsis Gaston, tõstes endale ette paksu lõigu ühest kõige suuremast lõhekalast, mis iial on Loire’i mööda üles ujunud, et lasta end Paimbeufi ja Saint-Nazaire’i vahel kinni püüda.
«Pariisist saabus kuller. Aga oodaku ta, kuni Monsenjöör on hommikueine lõpetanud, meil on ju aega.»
«Pariisist!» hüüatas prints, pillates oma kahvli. «Te ütlete – kuller Pariisist! Ja kelle ülesandel see kuller tuleb?»
«Ta tuleb härra printsi juurest,» kiirustas ülemteener teatama.
Nagu teada, nimetati nõnda härra de Condéd.
«Kuller härra printsi juurest!» kordas Gaston rahutusega, mis ei jäänud märkamatuks ühelegi juuresviibijaist ja mis seega üldist uudishimu kahekordistas.
Monsieur võib-olla uskus hetkeks, et on tagasi pöördunud nood õndsad vandenõude ajad, kus igakordne ukse avamine ja sulgemine teda erutas, kus igas kirjas võis peituda riiklik saladus, kus iga sõnum oli seoses mõne väga musta ja väga keerulise intriigiga. Härra printsi suur nimi lehvis Blois’ lossi võlvide all, kasvades tohutult nagu viirastus.
Monsieur tõukas oma taldriku eemale.
«Kas lasen sõnumitoojal oodata?» küsis härra de SaintRemy.
Gaston sai Madame ’i silmapilgutusest julgust ja vastas:
«Ei, otse vastupidi, laske tal otsekohe sisse astuda. Muide, kes ta on?»
«Üks siinsest ümbrusest pärinev aadlik, härra vikont de Bragelonne.»
«Ahaa, väga hea. Paluge ta sisse, Saint-Remy, paluge ta sisse.»
Niipea kui ta oli lausunud need sõnad oma tavalisel tõsisel häälel, vaatas ta mingil erilisel viisil teenijaskonda, ja kõik – paažid, ohvitserid ja talliülemad – jätsid oma servietid, noad ja peekrid ning taganesid kiiruga ja korratult järgmisse ruumi.
See väike armee jagunes spaleeriks Raouli ees, kes härra de Saint-Remy kannul söögisaali astus.
Lühikest üksindushetke, mis tekkis pärast teenijaskonna lahkumist, kasutas Monsenjöör selleks, et manada näole diplomaatilist ilmet. Ta ei pööranud pead ja ootas, kuni ülemteener kulleri otse tema ette juhtis.
Raoul peatus laua otsas, jäädes nii Monsieur ’ ja Madame ’i vahele. Siit tegi ta sügava kummarduse Monsieur ’le, niisama alandlikult tervitas ta ka Madame ’i, ajas end siis sirgu ja jäi ootama, et Monsieur tema poole pöörduks.
Prints aga ootas, kuni uksed kindlalt suleti. Ta ei tahtnud selja taha vaadata, et selles veenduda – see poleks olnud väärikas – , ent ta teritas kõrvu, kuulatades ukseluku klõpsatust, mis tõotas vähemalt näilist julgeolekut.
Kui uks oli suletud, tõstis Monsieur pilgu vikont de Bragelonne’ile ja ütles:
«Tulete nähtavasti Pariisist, härra?»
«Otse sealt, Monsenjöör.»
«Kuidas tunneb end kuningas?»
«Tema Majesteedi tervis on suurepärane.»
«Ja kuninganna?»
«Tema Majesteet kuninga ema kannatab endiselt rinnahaiguse all, kuid viimase kuu jooksul läheb tal siiski paremini.»
«Mulle kõneldi, nagu tuleksite teie härra printsi ülesandel. See oli kindlasti eksitus?»
«Ei, Monsenjöör: härra prints tegi mulle ülesandeks Teie Kuninglikule Kõrgusele edasi anda see kiri ja jääda ootama vastust.»
Raouli häiris pisut see külm ja kartlik vastuvõtt ning ta hääl madaldus märkamatult.
Prints unustas, et ta ise oligi kogu selle müsteeriumi põhjuseks, ning teda haaras hirm.
Karmi nägu tehes võttis ta Condé printsi kirja, murdis pitseri, nagu oleks tegemist mingi kahtlase pakiga, ja pöördus kõrvale, et keegi ei saaks jälgida ta näoilme muutumist.
Madame jälgis peaaegu niisama suure erutusega oma kõrgeaulise abikaasa kõiki liigutusi.
Raoul, kes tundis teatud kergendust lossiperemeeste tähelepanu teisalepöördumisest, seisis ja silmitses ükskõiksel näol avatud aknast paistvat aeda ja seal leiduvaid skulptuure.
«Ah, milline meeldiv üllatus!» hüüdis Monsieur äkki säravalt naeratades. «Kui võluv kiri härra printsilt! Lugege, Madame!»
Laud oli liiga lai, et printsi käsi oleks ulatunud printsessi kätt puudutama. Raoul tõttas neile vahendajaks, tehes seda veetlevusega, mis võlus printsessi ja tõi vikontile tasuks meelitava tänuavalduse.
«Kirja sisu on teile kahtlemata teada?» küsis Gaston Raoulilt.
«Jah, Monsenjöör; härra prints andis sõnumi mulle algul suuliselt, siis aga mõtles ümber ja võttis sule.»
«Käekiri on ilus,» sõnas Madame, «aga ma ei oska seda siiski lugeda.»
«Palun, ehk loeksite Madame ’ile ette, härra de Bragelonne,» sõnas hertsog.
«Jah, lugege, palun teid, härra.»
Raoul hakkas lugema ja ka Monsieur jälgis seda uuesti suurima tähelepanuga.
Kiri oli järgmine:
«Monsenjöör,
Kuningas sõidab piirile; olete arvatavasti kuulnud, et kuninga abielu on sõlmimisel. Kuningas tegi mulle seda au ja nimetas minu selleks reisiks oma kortermeistriks. Kuna ma tean, millist rõõmu valmistaks Tema Majesteedile veeta üks päev Blois’s, julgen paluda Teie Kuninglikult Kõrguselt luba, et ma tema lossile oma kriidimärgi teeksin. Kui aga see palve mingil ootamatul põhjusel Teie Kuninglikule Kõrgusele kuidagi peaks ebameeldivusi valmistama, siis palun teda sellest mulle teatada kulleriga, kes selle kirja toob ja kes on minu kaaskonda kuuluv aadlik, härra vikont de Bragelonne. Minu reisikava sõltub Teie Kuningliku Kõrguse otsusest, sest Blois’ tuleks siis asendada Vendome’i või Romorantiniga. Julgen loota, et Teie Kuninglik Kõrgus mõistab õigesti minu palvet, mis väljendab minu piiritut ustavust ja mu soovi olla temale meele järele.»
«Miski ei või meile suuremat rõõmu valmistada,» ütles Madame, kes oli kirja lugemise ajal rohkem kui üks kord oma abikaasalt pilguga nõu küsinud. «Kuningas tuleb siia!» hüüatas ta võib-olla pisut valjemini kui saladuse hoidmiseks vaja oleks olnud.
«Härra,» ütles Tema Kõrgus omakorda, «tänage härra prints de Condé’d, andke talle edasi minu suurim tänu rõõmu eest, mis ta mulle valmistab.»
Raoul kummardas.
«Millal Tema Majesteet saabub?» jätkas prints.
«Monsenjöör, tõenäoliselt saabub kuningas täna õhtul.»
«Ent
