seda. Näete, mis ma mõtlen.»
Ja ta võttis julgelt sule ning kirjutas kindlal kael järgmised read:
«Oleksin olnud väga õnnetu, kui teie palve saada minult midagi mälestuseks oleks olnud vähem tungiv. Siin kõneleb mulle kõik meie ilusaist lapsepõlveaastaist, mis nii kiirelt mööda lendasid, mis põgenesid nii märkamatult, ja miski ei suuda minu südamest nende võlu kustutada.»
Montalais, kes jälgis paberil libisevat sulge ja veeris temale tagurpidi seisvaid sõnu sedamööda, kuidas sõbratar neid kirja pani, katkestas teda käsi plaksutades.
«Kas sa näed!» hüüdis ta. «Siin on siirust, siin on südant, siin on stiili! Näidake neile pariislastele, mu armas, et Blois on kauni keele kodulinn.»
«Ta teab,» vastas neiu, «et minule oli Blois paradiisiks.»
«Seda ma tahtsingi öelda, ja teie räägite nagu ingel.»
«Ma lõpetan kirja, Montalais.»
Ja neiu jätkaski:
«Ütlete, et mõtlete minu peale, härra Raoul. Ma tänan teid selle eest. Ent see ei üllata mind, sest ma tean, kui palju kordi on meie südamed kõrvuti tuksunud.»
«Ohoo!» hüüdis Montalais. «Vaadake ette, mu talleke, te jätate okstele villatutte ja ümbruses on hunte hulkumas.»
Louise pidi parajasti vastama, kui lossivärava võlvi alt kostis hobuse kabjaplaginat.
«Mis see siis on?» imestas Montalais aknale lähenedes.
«Tõesõna, küll on ilus rüütel!»
«Oh, Raoul!» hüüatas Louise, kes oli teinud sama liigutuse mis tema sõbratargi, ja vajus nüüd täiesti kahvatult ning värisedes oma lõpetamata jäänud kirja ette.
«Ausõna, on see aga osav armastaja,» hüüdis Montalais, «küll ta tuleb alles parajal hetkel!»
«Tulge aknalt ära, tulge ära, ma palun teid,» sosistas Louise.
«Miks? Ta ei tunne ju mind. Laske ma vaatan, mis teda õieti siia tõi.»
II
KULLER
Preili de Montalais’l oli õigus: noor rüütel oli tõesti kauni välimusega.
See oli pikk sale kahekümne nelja kuni kahekümne viie aastane noormees, kes suurepäraselt oskas kanda tolle ajastu toredat sõjaväevormi. Suurtes, laiade säärtega saabastes jalad olid nii väikesed, et kui preili de Montalais oleks rõivastunud meheks, poleks sellised teda igatahes mitte reetnud. Kauni tundliku käega peatas ta hobuse keset hoovi ja võttis peast pikkade sulgedega ehitud kübara, mis varjas ta tõsist ning lapselikku nägu.
Hobusekabjaplagin äratas ihukaitsjad, kes kargasid kiiruga jalule.
Noormees ootas, kuni üks neist talle lähenes, kummardus siis ja ütles kõlaval häälel, mis kostis selgesti aknani, kus end varjasid kaks neidu:
«Sõnum Tema Kuninglikule Kõrgusele.»
«Ahaa!» hüüdis kaardiväelane. «Härra ohvitser, toodi sõnum!»
Kuid see tubli sõdur teadis väga hästi, et pole loota ühegi ohvitseri tulekut, kuna ainus, kes oleks võinud nähtavale ilmuda, elas lossi teises otsas väikeses korteris, mille aknad olid aia poole. Seepärast tõttaski ta lisama:
«Härra aadlik, ohvitser on ringkäigul, aga tema äraolekul teatatakse teie saabumisest ülemteenrile härra de Saint-Remyle.»
«Härra de Saint-Remyle!» kordas noor rüütel kergelt punastades.
«Kas tunnete teda?»
«Jah. Palun öelge talle, et minu saabumisest võimalikult pea Tema Kõrgusele teatataks.»
«Paistab, et see on pakiline asi,» pomises kaardiväelane nagu iseenesele, lootes aga siiski mingit vastust saada.
Kuller noogutas pead.
«Sel juhul lähen ise ülemteenri juurde,» jätkas kaardiväelane.
Noormees hüppas sadulast, kuna ümberseisvad sõdurid jälgisid uudishimulikult toredat hobust, kes noore rüütli kohale oli toonud. Teatama läinud kaardiväelane pöördus tagasi, küsides:
«Vabandust, härra aadlik, teie nimi, palun?»
«Vikont de Bragelonne, tulen Tema Kõrguse härra prints de Condé ülesandel.»
Sõdur tervitas aupaklikult, ja otsekui oleks Rocroi ja Lensi võitja nimi talle tiivad andnud, jooksis kergejalgselt välistrepist üles lossi eesruumidesse.
Härra de Bragelonne ei jõudnud veel oma hobust trepivõre külge siduda, kui juba härra de Saint-Remy hingetult kohale jooksis, toetades ühe käega oma suurt kõhtu ja kündes teisega õhku, nagu kalamees künnab oma mõlaga veevooge.
«Oh, härra vikont, teie Blois’s!» hüüdis ta. «On see alles ime! Tervist, härra Raoul, tervist.»
«Minu sügavaim lugupidamine, härra de Saint-Remy.»
«Küll proua de La Vall … Tahan öelda, et küll proua de Saint-Remy alles rõõmustab teid nähes! Kuid tulge nüüd. Tema Kuninglik Kõrgus einetab parajasti. Kas peab teda tingimata segama? Kas asi on nii tõsine?»
«Jah ja ei, härra de Saint-Remy. Väikseimgi hilinemine võib Tema Kuninglikule Kõrgusele ebameeldivusi valmistada.»
«Kui asi nii on, siis astume käsust üle, härra vikont. Tulge. Muide, Monsieur on täna suurepärases meeleolus. Ja pealegi toote te ju uudiseid, eks ole?»
«Suuri uudiseid, härra de Saint-Remy.»
«Ja ma loodan, et häid.»
«Haruldaselt häid.»
«Tulge siis ruttu, tulge ruttu!» hüüdis mehike, end käigul kiiresti kohendades.
Raoul järgnes talle, kübar käes, olles pisut ehmunud pidulikust mürast, mida tekitasid ta kannused lossi tohutu suurte saalide parkettpõrandal.
Niipea kui ta oli hoonesse kadunud, ilmusid mõlemad neiud jälle õueaknale, reetes äreva sosinaga oma erutust. Varsti jõudsid nad nähtavasti mingile otsusele, sest üks neist kadus aknalt. See oli brünett. Teine jäi lilledesse peitunult palkonivõre taha seisma ja piilus taimevarte vahelt välistrepile, kustkaudu härra de Bragelonne oli lossi läinud.
Nii paljude uudishimulike tähelepanu objekt ise aga sammus ülemteenri kannul edasi. Kiirete sammude kõma, veinide ja roogade lõhn ning kristalli ja toidunõude kõlin teatasid talle, et ta on eesmärgile jõudmas.
Söögisaali eesruumi kogunenud paažid, teenrid ja ohvitserid võtsid uustulnuka vastu siin maal juba kõnekäänuliseks muutunud viisakusega. Mõned tundsid Raouli ja peaaegu kõik teadsid, et ta tuleb Pariisist. Näis isegi, et ta saabumine katkestas hetkeks teenimise laua ääres.
Igatahes pöördus üks paaž, kes parajasti Tema Kõrgusele veini kallas, kõrvalruumist kannustekõlinat kuuldes lapsikult ümber, märkamata, et jätkab
