kes omakorda pidi selle edasi andma härra printsile.»
«Tähendab, Tema Majesteet on siis Orléans’is?»
«Lähemal, Monsenjöör. Tema Majesteet peaks just praegusel hetkel jõudma Meung’i.»
«Kas õukond saadab teda?»
«Jah, Monsenjöör.»
«Muide, ma unustasin küsida teilt teateid kardinali kohta.»
«Tema Eminents näib olevat parima tervise juures, Monsenjöör.»
«Ta õetütred kahtlemata saadavad teda?»
«Ei, Monsenjöör. Tema Eminents andis preilidele Mancinidele käsu sõita Brouage’i. Nad sõidavad mööda Loire’i vasakut kallast, õukond aga liigub mööda paremat kallast.»
«Kuidas! Kas preili Marie de Mancini on õukonna juurest lahkunud?» imestas Monsieur, kelle reserveeritud olek hakkas kaduma.
«Eriti just preili Marie de Mancini,» vastas Raoul diskreetselt.
Printsi kahvatuil palgeil lehvis põgus naeratus, märkamatu mälestus ta kunagisest õelast intrigandivaimust.
«Tänan, härra de Bragelonne,» ütles Monsieur. «Arvatavasti ei soovi te küll härra printsile edasi anda seda, mis ma tahaksin teile ülesandeks teha, – nimelt kinnitada talle, et ta kuller jättis minule väga hea mulje. Ent küllap ütlen talle seda ise.»
Raoul kummardas, et tänada Monsieur ’d au eest, mida see temale osutas.
Monsieur andis Madame ’ile märku ja see helistas kella, mis seisis ta paremal käel.
Otsekohe astus sisse härra de Saint-Remy ja ruum täitus inimestest.
«Härrad,» ütles prints, «Tema Majesteet teeb mulle seda au ja veedab ühe päeva Blois’s. Ma loodan, et kuningas, minu vennapoeg, ei tarvitse kahetseda soosingut, mida ta mu majale üles näitab.»
«Elagu kuningas!» kisendasid fanaatilise vaimustusega kõik kohalviibivad ametikandjad ja härra de Saint-Remy veel kõige valjemini.
Gaston langetas sünges nukruses pea. Kogu oma elu oli ta pidanud kuulma ja taluma hüüdu: «Elagu kuningas!», mis aga polnud määratud temale. Juba hulk aega polnud ta seda enam kuulnud ja ta kõrvad olid sellest puhata saanud, aga nüüd heitis uus, noorem, elujõulisem ja hiilgavam kuningas ning tema võim talle veel valusama väljakutse kui kunagi varem.
Madame mõistis selle kartliku ja hämara südame kannatusi. Ta tõusis lauast, Monsieur järgnes masinlikult tema eeskujule ja kogu see väike õukond kogunes mesipuuna sumisedes Raouli ümber, et teda küsitleda.
Madame nägi seda ja kutsus härra de Saint-Remy enda juurde.
«Praegu pole aeg lobisemiseks, vaid tööks,» ütles ta pahase perenaise toonil.
Härra de Saint-Remy kiirustas hajutama ringi, mille ametikandjad olid Raouli ümber moodustanud, nii et viimane eestuppa pääses.
«Loodan, et selle aadliku eest hoolitsetakse,» lisas Madame, pöördudes härra de Saint-Remy poole.
Otsekohe tõttas mehike Raoulile järele.
«Madame tegi meile ülesandeks pakkuda teile kehakinnitust,» sõnas ta, «ja lossis leidub teile sobivaid ruume.» «Tänan, härra de Saint-Remy,» vastas Bragelonne, «kuid te teate, kui hooletusse ma olen jätnud kohustused oma isa, härra krahvi vastu.»
«Teil on õigus, teil on õigus, härra Raoul, palun teid, andke talle siis ühtlasi edasi minu kõige alandlikum lugupidamine.»
Lõpuks sai Raoul vanast aadlikust lahti ja asus jälle teele.
Kui ta hobust valjaidpidi järel talutades väravavõlvi alt läbi sammus, hüüdis teda hämarast trepikojast kellegi hääl:
«Härra Raoul!»
Noormees pöördus üllatunult ümber ja märkas noort tumedapäist neidu, kes surus sõrme huulile ning ulatas talle käe.
Neiu oli talle võõras.
III
KOHTUMINE
Raoul astus paar sammu neiu poole, kes teda sel kombel hõikas.
«Aga minu hobune, proua?» küsis ta.
«Ärge selle pärast muretsege! Tulge. Eesõues on varjualune, siduge oma hobune sinna kinni ja tulge ruttu.»
«Kuulan sõna, proua.»
Selle soovituse järgi toimides ei kulutanud Raoul üle nelja minuti. Ta tuli tagasi väikese ukse juurde, kus ta salapärane juht teda juba ootaski, seistes hämara keerdtrepi esimesel astmel.
«On teil julgust mulle järgneda, härra rändrüütel?» küsis neiu, naerdes hetkelise kõhkluse üle, mida Raoul oli lasknud välja paista.
Vastuseks sööstis noormees neiu kannul pimedale trepile. Nii ronisid nad kolm korrust ülespoole, neiu ees, Raoul järel. Käsipuud otsides puudutas noormehe käsi siidkleiti, mis kahises vastu trepikoja seinu. Iga kord, kui
Raoul komistas, hüüatas neiu rangelt: «Tsss! tasa!» ja ulatas talle pehme lõhnava käe.
«Nii võiks väsimust tundmata ronida kas või lossitorni kõige kõrgemasse kambrisse,» arvas Raoul.
«Näib, härra, et te olete väga uudishimulik, väga väsinud ja väga rahutu. Kuid rahustuge, olemegi päral.»
Neiu avas äkki ukse ja järsku voolas hele valgus trepiplatvormile, kus seisis Raoul, hoides käsipuust kinni.
Neiu läks üha edasi, Raoul järgnes talle. Lõpuks astusid mõlemad mingisse ruumi.
Niipea kui ta oli tuppa jõudnud, kuulis ta valju karjatust, pöördus ümber ja märkas endast kahe sammu kaugusel sedasama kaunist blondjuukselist ja sinisilmalist valgete õlgadega neidu, kes seisis seal käsi kokku pigistades ja suletud silmil. See oli toosama, kes oli ennist Raouli märgates ehmunult ta nime hüüdnud.
Raoul silmitses teda ja luges ta pilgus sellist armastust ning õnne, et ta vajus keset tuba põlvili, sosistades omakorda Louise’i nime.
«Oh, Montalais, Montalais,» sosistas tütarlaps, «on suur patt teisi nõnda petta!»
«Mina! Kuidas ma teid siis petsin?»
«Jah, te ütlesite mulle, et lähete alla uudiseid kuulama, ja tõite hoopis tolle härra siia üles.»
«Aga see oli ju vajalik. Kuidas oleks ta muidu kätte saanud kirja, mille te talle kirjutasite?»
Ja ta osutas sõrmega kirjale, mis ikka veel lebas laual. Raoul astus sammu, et seda enda kätte võtta, ent Louise oli kiirem, kuigi ta sealjuures ilmutas tähelepanuväärset klassikalist kõhklust, ning sirutas käe, et teda peatada. Raoul puudutas kogemata seda jahedat, tugevasti värisevat kätt. Ta haaras selle oma pihku ja tõstis nii aupaklikult huulile, et ta pigem hingas sellele kui suudles seda.
Vahepeal
