ma ei jätka enam oma küsitlust, ja teen endale juba etteheiteid, et ma seda niigi kaua venitasin. Ma soovitasin teil vältida preili de La Vallière’i ja kohtuda temaga ainult minu loal. Ma tean, et rääkisite õigust, ja ei astunud ühtki sammu, et temale läheneda. Saatus oli ebaõiglane ja mul pole põhjust teid süüdistada. Seepärast piirdun ma sellega, mis ma teile selle preili suhtes juba ütlesin. Ma ei tee talle mingeid etteheiteid, jumal olgu mu tunnistajaks! Kuid minu kavatsustega ei sobi, et te tema maja külastaksite. Palun teid veel kord, armas Raoul, see teadmiseks võtta.»
Näis, nagu oleks Raouli nii puhas ja selge pilk nende sõnade juures tuhmunud.
«Nüüd aga, mu sõber,» jätkas krahv oma leebe naeratusega ja tavalisel häälel, «kõneleme muust. Kas pöördute kohe oma ametikohuste täitmisele tagasi?»
«Ei, härra, mul pole muid kohustusi, kui vaid teie juurde jääda. Härra prints ei andnud mulle õnneks mingeid teisi ülesandeid peale selle, mis minu soovidega nii hästi kooskõlas oli.»
«Kas kuningas tunneb end hästi?»
«Suurepäraselt.»
«Ja härra prints niisamuti?»
«Nagu alati, härra.»
Krahv unustas Mazarini. See oli tal juba vanaks harjumuseks.
«Kuna te kuulute nüüd ainult mulle, Raoul, siis pühendan ka mina terve selle päeva teile. Sülelge mind, veel kord … veel kord Te olete kodus, vikont Ahaa! Seal on meie vana Grimaud!Tulge, Grimaud, härra vikont tahab ka teid sülelda.»
Suure kasvuga vanamees ei lasknud seda endale kaks korda ütelda. Ta ruttas avasüli lähemale. Raoul säästis talle poole teed.
«Nüüd ehk läheksime aeda, Raoul. Näitan teile uut eluhoonet, mis ma teile puhkuseaegadeks valmis olen seadnud. Sel ajal kui me vaatame tänavusi vilju ja kaht uut hobust, mis ma olen muretsenud, jutustate mulle uudiseid meie Pariisi sõpradest.»
Krahv sulges käsikirja, võttis noormehe käsivarre ja astus koos temaga aeda.
Grimaud vaatas nukralt Raoulile järele, kelle pea peaaegu uksepiita riivas, ja silitades oma valget lõuahabet, lausus sügavamõttelise sõna:
«Kasvanud!»
V
SIIN ON JUTTU CROPOLIST, CROPOLE’IST JA ÜHEST SUUREST TUNDMATUST MAALIKUNSTNIKUST
Sel ajal, kui krahv de la Fère näitab Raoulile uusi hooneid, mis ta on lasknud ehitada, ja uusi hobuseid, mis ta on ostnud, lubatagu, et viime lugeja tagasi Blois’sse ja laseme tal kaasa elada seda linna haaranud ebaharilikule elevusele.
Eriti suurt vastukaja oli Raouli poolt toodud uudis leidnud võõrastemajades.
Tõepoolest – kuningas ja õukond Blois’s – , see tähendas sada aadlikku, kümme tõlda, kakssada hobust ja niisama palju teenreid kui isandaidki. Kuhu kõik need inimesed mahutada, kuhu paigutada ümberkaudsed aadlikud, kes pidid saabuma võib-olla juba paari-kolme tunni pärast – niipea, kui uudised keskusest levima hakkavad, otsekui ringlained, mida tekitab vaiksesse järve visatud kivi?
Blois, mis, nagu me nägime, oli veel samal hommikul niisama rahulik olnud kui kõige vaiksem järv, täitus saginast ja suminast, niipea kui saabus teade kuninga tulekust.
Kõik lossiteenrid siirdusid kõrgemate ametikandjate juhtimisel linna toiduaineid muretsema, ja kümme ratsakullerit kihutasid Chambord’i jahialadele ulukiliha järele, Beuvroni kalatiikide juurde kalu tooma ja Chaverny kasvuhoonetesse lilli ning puuvilja muretsema.
Kallistelt vaipadelt ja kullatud tilgutitega lühtritelt võeti katted, terve armee vaeseid pühkis õuesid ja pesi kivist sissesõiduplatvorme, kuna nende naised aga olid läinud luhtadele Loire’i taha, et tuua rohelist pilliroogu ja põllulilli.
Ja et sellest puhtuse luksusest mitte maha jääda, nühkis kogu linn end ägedalt harjade, luudade ja rohke veega.
Ülalinna rentslid paisusid sellest pidevast lõputusest ja kasvasid all-linna jõudes jõgedeks ning sillutis, mis ausalt öelda kohati oli üsna porine, muutus puhtaks ja lõi päikese sõbralikes kiirtes särama.
Muusikud seadsid end valmis, laekad tühjenesid, kauplused tehti tühjaks vahast, lintidest ja mõõgalehvidest; perenaised ostsid tagavaraks leiba, liha ja vürtse. Paljud kodanikud, kelle kodud olid juba varustatud nagu piiramise puhuks ja kellel enam midagi teha ei olnud, tõmbasid piduülikonnad selga ning suundusid linnavärava juurde, et esimestena kuningliku korteeži nähtavaleilmumisest teatada. Nad teadsid, et kuningas saabub alles õhtul või koguni järgmisel hommikul. Aga eks ole ootamine ju omamoodi hullus ja hullus pole ju midagi muud kui mingi ebatavaline lootus.
All-linnas, mitte rohkem kui saja sammu kaugusel Generaalstaatide paleest, linnapargi ja lossi vahel, ühel üsna ilusal tänaval, mida tollal nimetati Vanaks tänavaks ja mis tõega pidi olema üsna vana, asus lai ning toekas kõrge katuseviiluga auväärses eas hoone, millel oli teisel korrusel kolm tänavapoolset akent, kolmandal korrusel kaks ja neljandal tilluke ümmargune pööninguaken.
Selle kolmnurga külge oli hiljuti püstitatud trapetsikujuline juurdeehitus, mis toetus häbenematult otse tänavale, ilma et tolleaegsed linnaisad selles midagi ebatavalist oleksid näinud. Tänav jäi küll veerandi võrra kitsamaks, aga maja kasvas poole võrra laiemaks, – ja eks ole see küllaldane hüvitus.
Rahvajutt kõneles, et selle terava viiluga majas elas Henri III ajal Generaalstaatide nõunik, keda oli külastanud kuninganna Katariina di Medici – mõned kinnitavad – selleks, et teda ära kägistada. Olgu sellega kuidas oli, igatahes pidi see aulik daam tõstma oma ettevaatliku jala üle tolle maja läve.
Kui nõunik hinge heitis – kas ta siis kägistati või suri loomulikku surma – , müüdi maja ära ja see jäi tühjaks. Alles Louis XIII valitsusaja keskpaiku asus majja keegi itaallane, nimega Cropoli, kes oli oma hariduse saanud marssal d’Ancre’i köökides. Ta asutas siin väikese kõrtsi, kus valmistati nii peenelt makarone, et neid tuldi nõudma ja sööma mitme ljöö kauguselt ümberkaudu.
Maja kuulsus pärines sellest, et kuninganna Maria di Medici, keda nagu teada Generaalstaatide palees vangis peeti, oli sealt korra makarone tellinud.
See oli olnud just samal päeval, kui ta tolle kuulsa akna kaudu põgenes. Lauale oli jäänud makaronitaldrik, millest oli söönud vaid kuninglik suu.
See kahekordne soosing, mis kägistamise ja makaronide näol tollele kolmenurgelisele majale osaks oli saanud, viis vaese Cropoli mõttele anda oma kõrtsile uhke nimi. Kuid neil aegadel polnud itaalia päritolu talle just parimaks soovituseks ja ta vähene, hoolikalt peidetud varandus ei lasknud tal eriti silma paista.
Kui ta tundis surmatunni lähedust, mis saabus 1643. aastal, pärast Louis XIII surma, laskis ta kutsuda oma poja, noore kokapoisi, kes äratas kõige paremaid lootusi. Pisarsilmil soovitas ta temal hästi hoida makaronide saladust, muuta oma nimi prantsusepäraseks, abielluda prantslannaga, ja kui poliitiliselt horisondilt kaovad pilved, mis seda parajasti varjutasid – juba tol ajal kasutati seda väljendit, mis tänapäeval Pariisis ja eriti parlamendis väga moes on – , lasta naabruses asuval sepal valmistada kena silt, millele keegi kuulus kunstnik, keda ta pojale soovitas, pidi maalima mõlema kuninganna portreed ja nende kõrvale seletuseks: Aux Médicis.
Kui isand Cropoli oli need õpetused pojale edasi andnud, jätkus tal veel parajasti jõudu, et näidata oma järglasele kaminat, mille plaadi alla ta oli peitnud tuhat kümnefrangilist
