ja pilgus väljendus mingi rangus või õigemini nukrus.
Ta kandis musta, ahhaatvärviliste kaunistustega sametülikonda. Valge, täiesti lihtne krae, nagu seda kannavad kõige karmimad puritaanlased, rõhutas ta noorusliku kaela õrna pehmet jumet; väikesed heledad vurrud ei varjanud närvilisi ja põlglikke huuli.
Inimestega kõneldes vaatas ta neile õtse silma – tõsi küll, ilma igasuguse afekteerituseta, ent väga külmalt, ja nende siniste silmade helk oli nii terav, et paljud pidid tema pilgu ees silmad maha lööma, nagu langeb alla nõrgema võitleja mõõk üksikvõitluses.
Sel ajal, kus inimesed, keda jumal on loonud võrdseina, jagunesid tänu eelarvamustele kahte teravalt eraldatud kihti – aadlikeks ja mitteaadlikeks – , sel ajal, mööngem seda, võis meest, kelle portree me siinkohal visandasime, eksimatult kõrgest soost aadlikuks pidada. Selleks oli vaid vaja silmitseda ta käsi, mis olid pikad, peened ja nii valged, et iga lihas ja soon vähimagi liigutuse puhul naha all nähtavaks muutus, ja mille sõrmelülid vähimastki pigistusest punetama lõid.
See aadlik oli saabunud Cropole’i võõrastemajja üksinda. Ta oli kõhklemata ja isegi pikemalt kaalumata üürinud võõrastemaja parimad ruumid, mida peremees talle esimeses järjekorras näitas, – osa lugejaid ütleks arvatavasti, et kasuahnel eesmärgil, kuna aga teised, kes Cropole’i füsionomistiks peavad ja usuvad, et ta esimesel pilgul inimest hinnata oskab, tema teguviisi kõigiti kiidaksid.
Need ruumid võtsid enda alla kogu kolmenurgelise maja tänavapoolse külje: korter koosnes teisel korrusel asuvast suurest kahe aknaga salongist, väikesest toast selle kõrval ja kolmandast nende kahe ruumi peäl.
Oma saabumishetkest peale oli too aadlik vaevalt puudutanud einet, mis talle tema ruumidesse viidi. Ta oli peremehega vahetanud vaid paar sõna, teatades, et lähemal ajal saabub keegi Parry-nimeline reisija, ning palunud saabuja üles tema juurde juhatada.
Seejärel oli ta vajunud nii sügavasse vaikimisse, et Cropole sellest peaaegu solvus, kuna ta armastas seltskondlikke inimesi.
Sel hommikul, mil meie lugu algab, oli too aadlik varakult tõusnud ning asunud oma salongi akna alla. Ta istus aknaorvas ja heitis nukraid ning püsivaid pilke piki tänavat üles- ja allapoole, oodates kahtlemata reisijat, kelle saabumisest ta oli peremehele kõnelnud.
Aknaorvas istudes oli ta näinud Monsieur ’ väikest korteeži jahilt tagasi tulevat, ning oli seejärel andunud ootamisele, tundes mõnu linnas valitsevast sügavast rahust.
Ent äkki vaese rahva sagin, kes läks välja luhale, teele asuvad kullerid, sillutisepuhastajad, kuningliku perekonna varustajad, lobisevad ja ähmi täis poodnikud, mürisevad vankrid, tõttavad juuksurid ja paažide parved – kogu see sagin ning lärm üllatas teda, ent ometi ei kaotanud ta seepärast veel oma uhket ja ükskõikset majesteetlikkust, mis on omane külma ning põlgliku pilguga lõvile keset küttide või uudishimulike hõiskeid ja trampimist.
Kuid lindlast kostvad ohvrite karjatused, proua Cropole’i tõtlikud sammud väga kitsal ja väga kõmiseval trepil, hüpleva kõnnakuga Pittrino, kes veel hommikul oli hollandlase flegmaatsusega uksel piipu suitsetanud, – kõik see hakkas vähehaaval hajutama reisija rahu ja ükskõiksust.
Parajasti siis, kui ta tõusis, et teateid küsida, avanes toa uks. Tundmatu arvas kahtlemata, et tema juurde juhitakse reisija, keda ta nii kannatamatult ootas.
Kiiruga astus ta paar sammu avaneva ukse poole.
Kuid tuttava kuju asemel, keda ta lootis näha, ilmus isand Cropole, ja tema selja taga trepikoja hämaruses proua Cropole’i kaunis kena, kuid uudishimust labastatud nägu; viimane heitis põgusa pilgu nägusale aadlikule ja kadus seejärel.
Cropole astus naerataval näol lähemale, ludumüts peos, ja pigem küürutas kui kummardas.
Tundmatu tegi küsiva liigutuse, ilma et oleks sõnagi lausunud.
«Härra,» alustas Cropole, «ma tulin küsima, kuidaskas ma pean ütlema «Teie Kõrgeausus» või «härra krahv» või «härra markii»? … »
«Öelge lihtsalt «härra», ja tehke ruttu,» vastas tundmatu kõrgil toonil, mis ei lubanud põiklemist ega vastuvaidlemist.
«Härra,» sõnas Cropole, «ma tulin küsima, kuidas härra magas ja kas härral on kavatsus neid ruume veel enda käes pidada.»
«Jah.»
«Härra, on juhtunud midagi, millega me ei teadnud arvestada.»
«Mis nimelt?»
«Tema Majesteet Louis XIV saabub täna meie linna ja puhkab siin päeva või koguni kaks päeva.»
Üle tundmatu näo libises üllatusevälgatus. «Prantsusmaa kuningas tuleb Blois’sse?»
«Ta on juba teel, härra.»
«Tähendab, seda rohkem on mul põhjust siia jääda,» ütles tundmatu.
«Väga hea, härra; ent kas härra jätab kõik ruumid endale?»
«Ma ei mõista teid. Miks peaksin ma neid täna vähem vajama kui eile?»
«Sellepärast, härra – Teie Kõrgeausus lubagu seda endale öelda – , et eile, kui te need ruumid endale valisite, ei oleks ma pidanud määrama hinda, mis pidi Teie Kõrgeausust mõtlema panema, nagu ei oleks mul usku tema heasse varanduslikku seisukorda … kuna aga täna… »
Tundmatu punastas. Talle tuli otsekohe mõte, et teda peetakse vaeseks ja et sellepärast teda solvataksegi.
«Kuna aga täna olete te … ?» kordas ta külmalt.
«Härra, ma olen jumal tänatud kombekas inimene, ja kuigi ma näin olevat võõrastemajapidaja, on minus aadliverd. Mu isa oli kadunud marssal d’Ancre’i teener ja kojaametnik. Olgu jumal ta hingele armuline! … »
«Ma ei vaidle teile selles küsimuses vastu, härra, kuid ma soovin teada ja otsekohe, mida te oma küsimustega taotlete.»
«Te olete nii tark, härra, ja mõistate, et meie linn on väike ning õukond hõivab selle täielikult; majad saavad olema tulvil inimesi ja seetõttu tõuseb üür muidugi tunduvalt.»
Tundmatu punastas jälle.
«Esitage oma tingimused, härra,» sõnas ta.
«Ma teen seda puhta südametunnistusega, härra, sest ma püüan ausat vaheltkasu ja ma tahan ajada äriasju, ilma et oma taotlustes häbematuks või jultunuks muutuksin. Kuna korter, mida te kasutate, on üsna ruumikas ja teie olete üksi … »
«See on minu asi.»
«Oh, seda muidugi. Seepärast ma ei ütlegi härrale korterit üles.»
Tundmatul tõusis veri palgesse. Ta heitis vaesele marssal d’Ancre’i kojateenri järglasele pilgu, mis oleks ta läbi tolle kuulsa kaminaplaadi virutanud, kui mitte kasuahnus poleks teda põranda külge kinni kruvinud.
«Kas tahate, et ma lahkuksin?» sõnas ta. «Selgitage, kuid tehke kähku.»
«Härra, härra, te ei mõistnud mind õieti. Küsimus, mida ma puudutan, on väga delikaatne; ja mina kas siis väljendusin halvasti, või, kuna härra on välismaalane, nagu ma tema hääldamisest taipan… »
Tõepoolest,
