valgustatuna tuhandest laternast nii tänaval kui ka akendel.
Musketäride kompanii ja tihedalt üksteise kõrval liikuva aadlike salga järel tuli härra kardinali kandetool, mida nagu tõlda vedasid neli musta hobust.
Sellele järgnesid kardinali paažid ja teenijad.
Seejärel tuli kuninganna tõld, mille ustel seisid ta õuedaamid; ta aadlikud ratsutasid mõlemal pool tõlla kõrval. Siis ilmus kuningas, kes ratsutas toredal saksi tõugu suurelakalisel hobusel. Viibates akende poole, kust kõlasid kõige palavamad tervitused, näitas noor valitseja oma õilist ja võluvat nägu, mida valgustasid ta paažide tõrvikud.
Kuninga kõrval, ent temast kaks sammu tagapool ratsutasid Condé prints ja härra Dangeau; neile järgnes oma teenrite ja pagasiga kakskümmend õukondlast, kes lõpetasid selle tõelise triumfikäigu.
Kogu see hiilgus oli sõjakat laadi. Ainult mõned üksikud vanemad õukondlased kandsid reisiülikondi, peaaegu kõik teised olid sõjaväemundrites. Paljud kandsid terasja nahkpantsereid, nagu need olid moes Henri IV ja Louis XIII ajal.
Kui kuningas möödus tundmatu eest, kes oli nõjatunud aknarõdule, et paremini näha, ja varjanud oma näo, toetades selle käsivarrele, tundis viimane, kuidas ta süda kibedast kadedusest üle voolas.
Trompetite hääl joovastas teda, rahva hõiskamine kurdistas ta kõrvad, ta mõistus uppus hetkeks sellesse voogavasse valgusse, kärasse ja säravaisse piltidesse.
«Tema on kuningas!» sosistas ta meeleheites ja ängistuses, mis pidi küll jumala enda trooni ette tõusma.
Veel enne, kui ta oma süngest unelusest ärkas, kustus kogu see kära ja hiilgus. Ainult akna all tänavanurgal hüüdsid aeg-ajalt mõned kriiskavad ja kähisevad hääled: «Elagu kuningas!»
Kohale jäid ka kuus küünalt, mida hoidsid «Médicis’» võõrastemaja päriselanikud: Cropole’il oli kaks, Pittrinol ja igal kokapoisil üks.
Cropole kordas lakkamatult:
«Kui kena on kuningas ja kuidas ta sarnaneb oma kadunud isaga!»
«Niisama ilus!» kinnitas Pittrino.
«Ja kui uhke ilme tal on!» lisas proua Cropole, kes juba naabrite ja naabritaridega õhinal muljeid vahetas.
Cropole täiendas naise arvamust oma isiklike tähelepanekutega ega märganudki, kuidas üks vanake, kes väikest iiri hobust valjaidpidi järel talutas, asjatult püüdis «Médicis’» ees seisvast meeste ja naiste salgast läbi tungida.
Kuid sel hetkel kõlas aknast välismaalase hääl:
«Korraldage ometi nii, härra peremees, et võõrad teie maja juurde võiksid pääseda.»
Cropole pöördus ümber, märkas esialgu ainult vanakest, ja laskis talle teed anda.
Aken sulgus.
Pittrino näitas tulijale teed. See astus sõnagi lausumata sisse.
Välismaalane ootas teda trepil, võttis vanakese avasüli vastu ja juhtis ta ühe tooli juurde, ent külaline tõrkus.
«Oh ei, ei, milord!» sõnas ta. «Istuda teie juuresolekul! mitte iialgi!»
«Parry,» hüüdis aadlik, «ma palun teid … tulete ju
Inglismaalt … nii kaugelt! Ah! teie eas ei tohiks enam taluda selliseid vaevu, nagu teie minu teenistuses nägema peate. Puhake … »
«Kõigepealt pean ma teile edasi andma oma sõnumi, milord.»
«Parry, ma vannutan sind, ära ütle mulle midagi … sest kui see oleks olnud hea uudis, ei alustaks sa oma lauset nii. Sa ei lähe otse asja juurde – tähendab, uudised on halvad.»
«Milord,» sõnas vanake, «ärge nii kiiresti meelt heitke. Ma loodan, et kõik pole veel kadunud. On vaja tugevat tahet ja visadust, eriti aga alandlikku meelt.»
«Parry,» vastas noormees, «ma tulin siia ihuüksi, läbi tuhande püünise ja hädaohu. Kas sa usud minu tahtejõusse? Ma plaanitsesin seda reisi kümme aastat, hoolimata kõigist nõuannetest ja kõigist takistustest. Kas usud, et mul on visadust? Ja täna õhtul müüsin viimase oma isa teemantidest, sest mul polnud enam millegagi oma ulualuse eest maksta, ja peremees tahtis mu välja ajada.»
Parry tegi pahameelt väljendava liigutuse, millele noormees vastas vaid käepigistusega ja naeratusega.
«Mul on veel alles kakssada seitsekümmend neli pistooli, ja ma pean end rikkaks. Ma ei heida meelt, Parry. Kas sa usud nüüd, et mul jätkub alandlikku meelt?»
Vanake tõstis värisevad käed taeva poole.
«Ära varja minu eest midagi,» nõudis tundmatu, «mis on juhtunud?»
«Minu jutustus on lühike, milord; kuid jumalapärast, ärge nõnda värisege.»
«See on kannatamatusest, Parry. Noh, mis kindral sulle ütles?»
«Kindral ei võtnud mind vastugi.»
«Ta pidas sind nähtavasti mõneks spiooniks.»
«Jah, milord, aga ma kirjutasin talle kirja.»
«Noh, ja siis?»
«Ta sai selle kätte ja luges läbi, milord.»
«Kas see kiri esitas selgesti minu seisukoha ja mu taotlused?»
«Oh jaa,» vastas Parry kurva naeratusega, «see kajastas tõetruult teie plaani.»
«Edasi, Parry!»
«Kindral saatis kirja mulle oma adjutandi kaudu tagasi ja teatas, et kui ma viibin veel järgmisel päeval tema käsu all olevas piirkonnas, siis laseb ta mu vangistada.»
«Vangistada!» sosistas noormees. «Vangistada sind, minu kõige ustavamat teenrit!»
«Jah, milord.»
«Kas sa ikka kirjutasid selgesti alla: Pаrry ?»
«Täht-tähelt, milord. Pealegi oli adjutant mind näinud Saint-Jamesis ja … White Hallis,» lisas vanake kurvalt ohates.
Noormees langetas pea, vajudes süngesse mõtiskellu.
«Seda tegi ta avalikult, oma teenrite silma ees,» ütles tundmatu siis, püüdes end lohutada, «aga kuidas toimis ta omavahel, kuidas ta otseselt sinusse suhtus? Vasta!»
«Oh häda, milord! Ta saatis minu juurde neli ratsanikku, kes tõid mulle hobuse, kelle seljas te mind nägite saabuvat. Need neli ratsaväelast toimetasid mu tuhatnelja kihutades väikesse Tenby sadamasse, pigem viskasid kui panid mu ühte kalapaati, mis purjetas Bretagne’i poole, ja siin ma olen.»
«Oh!» ägas noormees, pigistades kramplikult ja närviliselt oma kõri, kust kerkis nuuksatus … «Parry, kas see on kõik, kas see on tõesti kõik?»
«Jah, milord, see on kõik.»
Pärast Parry lühidat vastust valitses tükk aega vaikus. Oli vaid kuulda, kuidas noormees pöörases vihas kontsaga vastu põrandat tagus.
Vanake
