üks pühapäevaks.”
Poiss märkab kuuest pakki ja küsib: „Kellele siis need on?”
„Need on tudengitele,” vastab isa. „Kaks reedeks, kaks laupäevaks ja kaks pühapäevaks.”
„Lahe!” hüüab poiss. „Aga kes siis neid kasutab?” küsib ta, võttes kätte 12-se paki.
„Need on abielumeestele,” vastab isa ohates. „Üks jaanuariks, üks veebruariks, üks märtsiks …”
Mees ostab apteegist kondoome:
„Ma sooviksin midagi ilusat, kingituseks.”
„Kingituseks? Näete, võtke need ilusas kinkepakendis,” soovitab apteeker.
„Te saite minust valesti aru. Mul pole teie ilusat pakendit tarvis. Kondoom ise ongi pakend.”
Neiu ei suuda apteegis kuidagi preservatiivi valida ja küsib müüjalt:
„Mida teie soovitaksite?”
„Väljas on talv!” kostab selle peale neiu seljatagant mehehääl. „Võta naastudega!”
Noormees valmistub kruiisile minema.
„Njaa,” mõtleb ta, „küllap leidub nii laevas kui sadamates igasuguseid naisi, järelikult on vaja kondoome kaasa osta. Ja tablette merehaiguse vastu.”
Ta läheb apteeki ja tellib:
„Pakk kondoome ja pakk oksendamisvastaseid tablette.”
Apteeker annab talle nõutu ja ütleb:
„Võibolla pole see minu asi, noormees, aga – miks te siis temaga magate, kui ta teid oksele ajab?”
Talumees ostab apteegist rohtu nii endale kui oma lehmale. Paraku ajab apteeker retseptid sassi. Õnnetus on seda suurem, et lehmale oli määratud soolhapet. Kuid apteeker avastab retseptide segimineku alles siis, kui mees on ammu lahkunud.
Mõne aja pärast tuleb sama mees taas apteeki rohtu küsima ja paistab hea tervise juures olevat. Murelik apteeker räägib retseptide vahetusse mineku talle ära.
„Ah siis sellepärast mu pükstesse pärast iga peeretust auk tuligi!” vastab mees.
Väike tüdruk nutab apteegis.
„Miks sa nutad?” küsib apteeker.
„Ema saatis mind ühte rohtu ostma, aga ma unustasin nime ära. Selline lühike, lihtne … Mäletan ainult seda, et rohu koostises on metüülaminofinipatsetaat.”
Apteeki siseneb purjus meesterahvas:
„K-kas teil, hõkk, k-küünlaid on?”
„On,” vastab apteeker. „Kasutada neid ikka oskate? Ja mida veel?”
„Ja v-veel k-küünlajal-lgu!”
Vana kogenud apteeker istub leti taga. Sisse astub meesterahvas.
„Nii, teile on vaja peavalurohtu!” teatab apteeker viivitamatult.
„Õige! Kuidas te küll ära arvasite?”
Seejärel siseneb vanem naine.
„Aga teile on tarvis silmatilku,” ütleb apteeker.
„Seda küll.”
Siis tuleb noor neiu.
„Teile on vaja küünlaid!” lausub apteeker.
„Oh ei, hoopis tampoone.”
„Kurat, paari sentimeetriga panin mööda …”
Mees tormab apteeki:
„Andke midagi kõhulahtisuse vastu!”
„Vabandust, aga söetabletid said just otsa …”
„Kurat! No andke siis plaastrit! Kähku!!!”
Vanemal õel läheb raseduse viimane kuu. Noorem, kes häbeneb apteekrit, palub tal endale rasedustesti osta. Vanem õde läheb apteeki:
„Palun üks rasedustest.”
„Kulla neiu, kas te tõesti ikka veel kahtlete …?!” imestab apteeker.
Apteeki siseneb neiu, hiljutise labraka märgid näol, ja pöördub apteekri poole:
„Andke midagi pohmelli vastu …”
Mõtleb natuke ning lisab: „… ja üks rasedustest!”
Apteeker: „Tere, härra. Kas meie rotimürk aitas teid?”
Klient: „Oo jaa, suur tänu teile! Rottidele maitses see väga! Nad sõid ennast sellest nii paksuks, et ei mahtunud enam urgu ja meie kass sõi nad ära!”
Apteeker kliendile:
„Ei, selleks, et rotimürki osta, on vaja allkirja ja templiga retsepti. Ainult teie ämma pildist ei piisa.”
„Aga palun, siin on minu abielutunnistus, allkirja ja templiga!” teatab mees.
Apteeker vaatab abielutunnistust ja küsib:
„Ma saan aru, et teile läheb siis kaks portsu?”
Mõistatus: 140 kilo kaaluv naisterahvas, kes soovis oma kaalu kaotada, läks apteeki ja ostis endale 100 euro eest kuuajase kõhnumiskuuri. Kuu aja jooksul võttis ta kolm tabletti päevas, nagu retseptis kirjas oli. Ja nüüd küsimus: kui palju siis kaotas 140 kilo kaaluv naisterahvas kuu aja jooksul?
Vastus: 100 eurot.
Naine apteegis:
„Palun viis pakki kõhnumistablette.”
„Aga proua, ma juba müüsin teile veerand tundi tagasi viis pakki kõhnumistablette!”
„Jah, aga
