jooki! Ükskõik, mis sul seal on.”
„Ma ostsin ju endale, teile see nagunii ei sobi.”
„Vala aga vala! On sul kahju või?”
Poes käinu võtab kotist ühe paki ja pomiseb arusaamatuses: „Täitsa lõpp! Esimest korda elus näen inimest, kellel reede õhtul selline piimaisu on!”
Vanamees läheb ekstrasensi juurde ja kurdab:
„Nelikümmend aastat tagasi pandi mulle peale hirmus needus, mis on mu elu täielikuks põrguks muutnud: ei ole õnne ega meelerahu, ma ei saa magada, kõrvus vilistab, raha on otsas, tervis läbi … Teie olete mu ainus lootus, võtke see needus maha!”
„Ma võin proovida,” vastab ekstrasenss. „Selleks peate mulle ütlema, millised olid need sõnad, millega teile needus peale pandi. Kas te mäletate neid?”
„Muidugi!” vastab vanamees. „See sõna oli „Terviseks!”.”
Joodikult küsitakse, kui palju viina ta suudab ära juua.
„Kas täis või tühja kõhu peale?”
„Tühja kõhu peale,” vastatakse.
„Suupistega või ilma?”
„Suupistega.”
„Kas raha eest või tasuta?”
„Tasuta.”
„Oi, sõbrad!” õhkab joodik. „Sellisel juhul – lõpmatuseni!”
Sõbrad omavahel:
„Kas kuulsid, et Jaan jättis joomise maha?!”
„Mis sa räägid?! See on võimatu. Ta on ju alkohoolik!”
„Vaata ajalehte, nekroloog on sees!”
Joobnud mees helistab infotelefonile:
„Andke mulle palun Jaan Tamme kodune aadress.”
„Kohe … Ja kes seda küsib?”
„Jaan Tamm.”
Kohutavas pohmellis mees ärkab hommikul telefonihelina peale. Helistajaks on sõber, keda ta juba tükk aega pole näinud.
„Kuule, vana, aita hädast välja,” räägib sõber. „Ma helistan sulle kainerist, päris sinu kodu lähedalt. Mul pole raha, aga nemad siin küsivad väljalaskmise eest 50 eurot.”
Mees lubabki raha tuua, paneb toru ära ja ronib kogu tahtejõudu kokku võttes voodist välja. Siis hakkab aeglaselt riietuma, püüdes mitte ümber kukkuda.
„Kuhu?” küsib üles ärganud naine karmilt.
Mees räägib kogu loo ausalt ära.
Naine vaatab tähelepanelikult mehe paistes nägu, nuusutab tema hingeõhku ja ütleb:
„Võta parem heaga 100 eurot kaasa!”
Kaks joomasõpra vaaruvad kõrtsist kodu poole.
„Veame õige kihla,” teeb üks teisele ettepaneku. „Veame pooliku peale kihla, et esimene sõna, mille mu naine mind nähes ütleb, on „Musirull”.”
„Hulluks oled läinud?” ei taha teine uskuda. „Sa ainult vaata, missugune sa oled: purjus, räpane, kell on kaks öösel …”
„Veame kihla!”
„Ma ju tean su naist! Ta on tõeline nõid!”
„Veame!!!”
„No olgu, veame.”
Nad jõuavad ettepaneku teinud mehe maja juurde.
„Musirull, tee meile uks lahti!” hõikab peremees.
„Musirull?!” röögatab aknale ilmunud naine. „Et sa kärvaksid, joodikukalts!”
Purjus mees saabub koju keset ööd. Naine pistab tema peale lõugama, näpuga kella peale näidates.
„Mis pagana pärast sa mulle seda kella nina alla hõõrud?” küsib mees naiselt pehmel keelel. „Minu ema näitas minu isale tavaliselt kalendrit!”
Üks sõber kurdab teisele:
„Kurat, kui täis peaga koju tulen, on naine kohe tainarulliga vastas ja peksab mu vaeseomaks!”
„Aga sa ole kaval – pane supipott pähe!” soovitab teine.
Kui sõbrad järgmisel korral kohtuvad, uurib teine:
„Kas tegid nii, nagu õpetasin?”
„Jaa, tegin. Kuule, suur aitäh sulle, see on väga hea idee – mu naine ei näinud selle supipotiga peas absoluutselt mitte midagi!”
„Näed, millised värdjad seal pingil istuvad?” küsib mees naiselt.
„No miks siis kohe värdjad?” ei ole naine nõus. „Tavalised mehed, istuvad, võtavad viina. Sa isegi ei tunne neid.”
„Mulle ei meeldi nende silmad!”
„Silmad nagu silmad ikka.”
„Haa! Vaat lähen praegu nende juurde, palun ka endale pitsikese valada ja sa näed, milliste silmadega nad mind vaatavad – värdjad!”
Vana joodik tassib kolmeliitrist purki viinaga korrusmaja trepist üles. Korraga ta komistab ja kukub kohutava mürtsuga pikali. Teda oodanud sõbrad tormavad korterist välja trepikotta ja karjuvad allapoole:
„Jaan! Kas viin jäi terveks?”
„Viin või?” hõikab Jaan vastu, ise luristades ja matsutades. „Viin jäi terveks! Jaa-jaa … Aga purk läks katki.”
Üks sõber helistab teisele:
„Kuule, mul tuleb juubel. Kas ma peaksin külalistele pakkuma valget või pigem punast veini?”
„Kes sul seda veini ikka jooma hakkab?!” põlastab sõber. „Osta parem viina, ja rohkem!”
„Nojah, sina
