proovisin heaks inimeseks hakata ja elada ilma kellelegi siga keeramata,” räägib advokaat sõbrale.
„Ja kuidas oli?” küsib sõber.
„Tead, see oli kõige igavam veerandtund mu elus!”
Advokaat satub põrgusse. Ta vihastab ja kutsub enda juurde Kuradi:
„Miks mind, korralikku advokaati, põrgusse saadeti? Ma olen ausalt oma tööd teinud, kirikus käinud ja heategevuseks annetanud. Miks ma põrgus olen?”
„Kas teie nimi on Tamm?” küsib Kurat.
„Jah.”
„Elasite Rävala puiesteel?”
„Jah.”
„Sündinud olete 1766. aastal?”
„Mis jutt see on?”
„Kui arvestada kokku teie tunnitasu eest saadud raha, olete 250-aastane!”
Vana vampiir õpetab oma poega:
„Kui tütarlast näed, siis kargad talle kallale, hammustad kaelast ja hakkad imema.”
Noor vampiir järgibki instruktsioone: klammerdub tüdruku ümber ja hakkab verd imema. Imeb ja imeb, kuni korraga paneb isa talle käe õlale ja ütleb:
„Aitab küll, pojake!”
„Aga isa, miks ma ei tohi teda tühjaks imeda?”
„Kuidas sul häbi pole, pojake! Me oleme ju vampiirid, mitte advokaadid!”
Kohtunik: „Härra advokaat, pidage oma kaitsekõne võimalikult lühidalt. Teie kaitsealune tunnistas end sissemurdmises süüdi.”
Advokaat: „Härra kohtunik, kas te usute tõesti kohtualust rohkem kui mind?”
Vana multimiljonär määrab testamenditäitjaiks oma kirikuõpetaja, oma arsti ja oma advokaadi ning käsib neil igaühel tema surma korral talle miljon eurot kirstu kaasa panna. Varsti mees surebki. Kolm testamenditäitjat sõidavad ühes autos surnuaialt peietele. Korraga teatab kirikuõpetaja:
„Ma lihtsalt pean teile midagi üles tunnistama. Vaadake, kirikul oli hädasti uut altarit tarvis ja ma mõtlesin, et Jumala heaks kulutamine pole patt. Seepärast panin ma kirstu ainult 800 000 eurot.”
„Nojah, ma pean samuti midagi üles tunnistama,” ütleb arst. „Oleks mul kabinetis parem aparatuur olnud, oleksin ma vanamehe haigusi paremini diagnoosinud ja ta oleks ehk veel tükk aega elanud. Mõeldes nende peale, kes veel elus on, ostsin ma poole miljoni eest tehnikat, ja ma arvan, et tegin õigesti.”
Advokaat vaatab teistele üllatunult otsa:
„Mul on teie pärast tõsiselt häbi. Mina panin kirstu oma isikliku allkirjaga tšeki täpselt miljonile eurole!”
Advokaadil on pahaloomuline ajukasvaja ja talle tuleb teha aju siirdamise operatsioon. Tema arst näitab talle valikut ajudest, mida on võimalik siirata. Ühes purgis on programmeerija aju, mille gramm maksab kümme eurot, teises teadlase aju, mille gramm maksab viisteist eurot ja kolmandas advokaadi aju, mille gramm maksab 500 eurot.
„See on sigadus!” õiendab advokaat. „Miks advokaadi aju nii neetult palju maksab?!”
„Aga kas te ka teate, kulla mees,” küsib doktor vastu, „kui palju advokaate on vaja, et üks gramm aju saada?”
Advokaat toibub pärast operatsiooni narkoosist, vaatab ringi ja küsib:
„Miks kõik kardinad ette on tõmmatud?”
„Üle tänava on suur tulekahju,” seletab kirurg, „ja me ei tahtnud, et te arvaksite, et operatsioon ebaõnnestus.”
Phoenixi linnas Arizona osariigis pöördus keegi missis Penrose advokaadi poole, paludes juriidilist abi kahjutasu nõudmiseks Jumalalt selle eest, et pikse läbi tekkinud tulekahjus hävis tema maja. Advokaat esitaski kohtule ametliku hagi, nõudes Jumalalt 100 000 dollarit „ilmastikutingimuste lohaka ja mõtlematu juhtimise pärast”. Kui advokaadilt küsiti, kes peab kahjutasu välja maksma, kui ta protsessi võidab, vastas seadusetundja:
„Phoenixi linna kirik kui kostja maapealne esindaja.”
Ärimees kaebab oma advokaadile:
„Minu naaber nimetas mind paksuks orikaks. Mis ma temaga tegema pean?”
„Temaga pole vaja midagi teha,” vastab advokaat, „aga teie püüdke kaalust alla võtta.”
Klient seletab oma asja pikalt ja segaselt. Advokaat kuulab teda algul rahulikult, kuid läheb siis närvi ja pahvatab viimaks:
„Teate, rääkige mulle lühidalt ja selgelt ära, milles asi on. Küll ma ise kõik pärast segaseks ajan.”
„Kas te võtaksite minu kaitsmise enda peale?” küsib klient advokaadilt.
„Aga milles teid süüdistatakse?”
„Tšekkide võltsimises.”
„Hästi, ma võtan teie asja käsile.”
„Suurepärane, härra advokaat! Oodake, ma kirjutan teile kohe tšeki välja …”
Advokaat: „Niisiis, te soovite et ma teid kohtus kaitseksin. Kuid kas teil on raha, et mulle maksta?”
Kohtualune: „Raha mul pole, kuid mul on Fiat.”
Advokaat: „Hea küll, te võite auto maha müüa ja mulle selle rahaga tasuda. Nüüd öelge mulle, mis te varastasite?”
Kohtualune: „Fiati.”
Noor advokaat närveerib oma esimesel protsessil hirmsasti. Ta alustab kõnet: „Minu õnnetu kaitsealune …”, kuid hääl jääb kurku kinni. Advokaat hakkab uuesti pihta: „Mu õnnetu kaitsealune …” ega jõua taas kaugemale. Kui ta ka kolmandal korral samas kohas katkestab, ei pea kohtunik vastu:
„Me jagame teie arvamust, et kaitsealusel pole teiega vedanud, aga kas teil on meile midagi muud ka öelda?”
Kohtunik:
