peaparandust pole, suitsud on ka otsas. Mees tahab end meeleheitest üles puua. Et tänaval on kuidagi ebamugav, siis läheb ta avalikku tualetti, lukustab end kabiini ja otsustab ennast enne ülespoomist kergendada. Ta istub potile, silmad aga käivad ringi – otsivad sobivat konksu. Äkki märkab ta ühes nurgas prisket koni. Tõstab üles, paneb põlema. Vaatab veelgi suurema hoolega ringi. Ja ennäe – teises nurgas on pooltühi õllepudel. Asotsiaal joob õlle ära, kergendab ennast, istub potil ja mõtleb:
„Mis mul küll ometi hakkas? Elu on ju kuradima ilus!”
Kaks asotsiaali, mees ja naine, otsivad kolmandat joomakaaslast. Naine peatab ühe mööduja:
„Kolmandaks hakkad?”
Mööduja silmitseb teda ja vastab:
„Ma ei hakka isegi esimeseks!”
Kolm asotsiaali joovad kangi all odekolonni. Järsku vajub üks neist ära ja kukub näoli porri. Teine asotsiaal pöördub kolmanda poole:
„Sina küsid, miks ma armastan Petsi? Nüüd näed – ainult Pets oskab õigel ajal lõpetada!”
Kaks asotsiaali saavad kätte pudeli metanooli ja hakkavad seda metsa all jooma. Kui pudelil põhi paistab, lausub üks:
„Kuule, Pets, lähme kähku teise järele, juba hakkab pimedaks kiskuma!”
Ühel päeval läheb joodik Eberhard Üllar Jörbergi juurde, viib kõik pudelid taarapunkti ja saab sel päeval lahedalt süüa-juua. Järgmisel päeval seab Eberhard sammud Onu Bella poole, viib kõik pudelid ära ja on taas omadega mäel. Kolmandal päeval mõtleb asotsiaal:
„Mis oleks, kui läheks täna õige Paul McCartney juurde …” lööb siis aga endale vastu laupa ja pomiseb: „Kurat, tema juurde ei saa ju minna, neid pudeleid ei võeta meil vastu!”
President Ilvese ametiauto aetakse ära. Ilves jalutab nukralt Kadrioru pargis, talle tuleb vastu asotsiaal:
„Kuule, Tom, kui pooliku teed, siis ütlen, kes su auto ära ajas.”
Ilves tormab poodi ja ostab pooliku asemel terve liitri. Asotsiaal kulistab viina. Ilves küsib:
„Noh, ütle nüüd, kes mu auto ära ajas?”
„See on ju selge, kes, Tom – lurjused!” vastab asotsiaal.
„Kirjutage protokollile alla!” nõuab politseinik pärast asotsiaali ülekuulamist.
„Võimatu, ma olen analfabeet,” vastab asotsiaal.
„Mind ei huvita, mis usku te olete!” käratab politseinik.
Mees istub restoranis akna all ja sööb seitsmekäigulist lõunat. Akna taha kogunevad asotsiaalid ja jälgivad tema söömist, endal ila lõuga mööda alla voolamas. Mees kutsub kelneri:
„Kuulge, mul on nii hale süda, ma ei saa seda niimoodi pealt vaadata. Olge hea, ajage nad minema!”
Asotsiaal läheb turismibüroosse ja teatab, et tahaks kuhugi reisida.
„500 euro eest pakume praegu väga soodsat reisi Inglismaale,” pakub turismibüroo töötaja.
„Nii palju mul pole.”
„300 euro eest võite saada Itaalia reisi.”
„Nii palju mul ka ei ole.”
„200 euroga on praegu üks pakkumine Ungarisse.”
„Ka niipalju ei ole.”
„Noh, lõpuks võime teid 100 euro eest ka Lätimaale saata.”
„Isegi nii palju ei ole.”
„Palju teil siis on?”
„10 eurot.”
„Väga hea! Selle raha eest on meil spetsiaalselt teile suurepärane reis loodusesse!”
„Oi, kui tore! Ja mis reis see siis on?”
„Minge metsa!”
Hullumajja tuuakse asotsiaal, kes kogu aeg hüsteeriliselt naerda itsitab.
„Mis sa irvitad?” küsivad sanitarid.
„Noh, sihuke lugu, et seisan kesklinnas ühe ausamba juures, kerjan. Äkki peatub samba juures viimase peal masin, sellest väljub keegi rikkur koos turvameestega. Viipab turvadele, et need maha jääksid, ja sammub ise samba poole. Vaatan tähelepanelikult – ongi Abramovitš ise! Mõtlen, et küll alles vedas! Võtan kaabu maast üles, panen pähe ja teen viisakalt juttu, et olen kogu elu Chelsea poolehoidja olnud, unistan Londoni külastamisest jne, jne. Abramovitš noogutab arusaavalt ja pistab käe taskusse … Siis teise … Siis veab näole debiilse naeratuse ja ütleb:
„Vabanda, sõber, raha pole!!!”.”
Kaks asotsiaali askeldavad prügikasti juures.
„Sa seda oled kuulnud, et Eestis kriis on?” küsib üks.
„Mes kriis?” ei saa teine aru. „Mesmoodi see kriis on?”
„No kuda ma sulle … Hea küll. Sul tuttavaid rikkureid on? Kruuda või see Sõõrumaa või …?”
„Ei ole.”
„Noh, kohe varsti on.”
Asotsiaal annab uksekella ja pöördub avama tulnud naise poole:
„Tere, proua! Mina olen see mees, kellele te nädal tagasi vana pintsaku kinkisite. Selle taskus oli 50 eurot.”
„Kas te tahate selle raha tagasi anda?”
„Ei, ma tulin küsima, kas teil leidub ehk veel mõni vana pintsak?”
Asotsiaal annab ühe ukse taga kella.
„Mul on väga kahju, aga täna pole majas sentigi,” vastab perenaine. „Tulge homme.”
„No ei!” vastab asotsiaal. „Ma juba sain korra tõmmata, kui ühele sellile võlgu andsin!”
Mööduja
