tekitas temas mõnikord ebaproportsionaalset lõbu, siis aga sama mõõdutundetut kohkumust, ta ehmus ühtviisi raskesti nii ülekeeva piima kui ka poja halva kirjandihinde pärast, teda hirmutas tuuletõmbes paukuv uks ja võttis keeletuks korraliku lihatüki puudumine kaupluses, ta imestas nõnda paljude asjade üle, et tundus mõnikord küllasõitnud välismaalasena. Muuseas polnud mõtet hakata emale seletama, et tegelikult ei olnud Avo oma käega ühtki laternat puruks visanud, ta oli ainult juures viibinud – nagu tavaliselt ikka. Üsna ükskõikselt võttis Avo põhisüü enda kanda. Ülo oli pikka aega talle ülevoolavalt, lausa koeralikult tänulik. Mõne aja pärast kadus ta silmapiirilt. Avo polnud teda hiljem kordagi kohanud, temast midagi kuulnud.
Kaheksanda klassi lõpetamise eel oli revolvrilugu. Mis revolver, mis püstol – see oli vana roostes nagaan, vaevalt et üldse laskmiskõlblik. Selle päritolu jäi ähmaseks, nagu ka asjaolu, miks poisid seda ülepea vajasid, miks nad selle ümber kogu säärase loo kokku keerasid. Igatahes oli relv olemas, asja arutati pargisopis, tehti suitsu, oldi otsustavad ja sünged. Pangaröövist või riigikukutamisest siiski ei räägitud. Lihtsalt oli neil äkki ühine saladus, isegi nagu vandenõu, poiste eemalolevad vinged pilgud, kõik nagu ootasid midagi; kõhusopis külm hirmukilluke, sirutas Avo käe välja: ah, hea küll, mehed, hoiame seda esiotsa minu juures kuuris. Asjaosalisi oli viis, nagu tavaliselt ikka, osutus üks neist argpüksiks, pasapeetriks, lobamokaks, aga võib-olla koguni koputajaks, seda ei teadnud Avo tänini, kes, igatahes tekitas roostes nagaan juba järgmisel nädalal palju kõmu ja pahandust, algul käidi vestlemas miilitsas, pärast julgeolekus.
Isa vaikis nördinult. Tema oli polüglott, filoloog, lipsumees, tema põlgas relvi ja poisikesemänge. Isa oli juba siis raskesti haige. Avol oli temast väga kahju. Selgus, et ta ei teadnud oma targast isast õigupoolest midagi. Aastaid hiljem korjas ta pudemeid, üllatavaid seiku, ühetähenduslikku tunnustust. Ta isa oli olnud oma ala suurmees. Seekord aga kirjutas isa Tallinnasse pika kirja ja nädalapäevad hiljem sõitis Avo suslaga pealinna.
Üheksandas klassis tuli ta poole õppeaasta pealt ühest hiigelsuurest koolist tulema ja vormistas ennast ametisse. Tädimees leidis talle mõnusa koha gaasitrassi alajaamas. Õpid õhtuti oma õppimised, saad haridust ja palka korraga. Palk polnud suur, aga töö ei murdnud konti. Ta pidi lihtsalt kellast kellani laua taga istuma ja aeg-ajalt mõningaid numbreid üles kirjutama.
Põhiaeg läks lugemisele. Ja õhtukooli ta ei astunudki.
Ega teda keegi ka sundinud.
Võib-olla kunagi hiljem… Aasta pärast. Ees näis seisvat lõputu elu. Tallinn oli tõeline linn.
Avo oli üleöö saanud täismeheks.
Ükskord, kui isa juba viimaseid nädalaid Tartu kliinikus lamas, veetis Avo nädalavahetuse Pärnus. Meelde jäi hommikuni kestnud jutuajamine emaga.
„Te kumbki pole suurt sellest rääkinud… Miks me õigupoolest Tartust ära tulime, siia bürgerite linna?”
Nii ta ütleski – „bürgerite linn”. Juba oli ta Pärnust eraldunud. Üle. Kriitiline. Rohtaiad ja liivaluited ei tähendanud enam midagi.
„Oh, kuidas seda sulle… Noh, meil läks äkki kiireks, saad aru?”
„Ma ei mõista.”
„Muidugi, mida sina sellest mäletad… Aeg oli selline… Ei, see pole õige määrang. Aeg on alati inimese vastu. Mõnikord vähem, mõnikord rohkem, mõnikord eriti. Kui sina Kristaga seisite meie Tartu-kodu saalis klaveri juures ja mingiks koolipeoks luuletust pähe õppisite… Ma ei teadnud, kuhu joosta.”
„Millist luuletust?”
„Mis luule siis üldse olla sai? Stalini-luule…”
Avo krimpsutas nägu. Talle ei meeldinud teadmine, et temagi on selles kõiges osalenud. Olgugi süüdimatu lapsena. Ja äkki, asja ees teist taga, meenus massdeklamatsioon, montaaž, milles osales terve klass. Meenus ka luuletus. Ta vaatas emale otsa ja hakkas kobamisi tuletama:
„Kõik meie päevad on päikesest rikkad, / õnnest ja tänust me süda on kuum… / Laulud meilt lendavad läände ja itta: / Stalin on võitmatu, Stalin on suur!”
Ema muigas nukralt, puudutas näpuotsaga otsmikku ja jätkas:
„Stalin on õiglus ja valgus ja tõde; / Stalin on töörahva võitlusparool. / Täna me kõik / hüüame koos: / Stalin on suur! Stalin on võit!”
„Tjah,” ütles Avo. „Jube.”
„Jube, muidugi jube,” kinnitas ema rutakalt. „Aga teie hääled kõlasid nii heledalt, teie silmad olid nii kirkad. Ja meie ei saanud teile midagi ütelda! Me ei saanud ütelda isegi seda, et sisust sõltumata olid kõik need värsid uskumatult maitsetud!”
Avo pani imeks ema mälu ja hajameelsust. Need sobisid kummalisel kombel hästi kokku. Aga kohe jätkas ema Tartu-teemal.
„Lühidalt, isa ei saanud, ei tohtinud … jah, nii on õigem … enam ülikoolis töötada… Isegi „Werneris” ei olnud tal hea käia. Me olime liiga kaua välismaal elanud… Hea, et tal siis enam kateedrit polnud… Ja ta polnud enam professorgi. Ta ei hoolinud neist asjadest. Ta oli … on … ta on ju samasugune epikuurlane, nagu sina kipud olema… Lühidalt, üks hea inimene andis mõista, et peaksime Tartust kaduma… Jah, nii ta läks. Aga vaata, siiski, kui palju head kirjandust ta siin on tõlkinud.”
„Koos sinuga.”
„Mis mina… Mina olin plikake, kui ta mu ära kosis… Mina olen eluaegne assistent.”
„Hea küll, ema. Aga ütle, kas näiteks minu saatus oleks teistmoodi pööranud, kui me Tartusse oleksime jäänud?”
„See on retooriline küsimus… Muidugi, seal on teine õhkkond… Meie pool käisid Hans Kruus ja Semper ja kes veel… Aga sa vist ei saanud täpselt aru. Ilmselt oleksime Siberisse sattunud… Tahtsid sa seda teada?”
„Ma tahaksin kõike teada. Kõike. Aga vaata, ema, nagu selgub, ei oska mina küsida ega sina vastata.”
„Sellest pole midagi,” ütles ema rahulikult. „Nii see tavaliselt ongi.” Ta kohkus siis: „Avo, aga kuule, kes siis veini ilma puuviljata joob? Köögis peaks olema antoonovkaid, Krista tõi õhtul keldrist sületäie…”
Ja varsti suri isa.
Koputas poja aknale ja lahkus lõplikult. Nagu selgus, polnud nemad jõudnud üldse omavahel rääkida.
17
Mõnikord ajas Esko keskendumisoskus mind marru. Mäletan, ükskord juhtusin hommikul tema poole. Esko analüüsis üht Kerese katkestusseisu pretendentide turniirilt. Olin juba ajalehe saanud, teadsin tulemust ja ütlesin selle ka Eskole. Tema ei teinud kuulmagi. Mõne aja pärast kordasin. Niimoodi neli või viis korda. Esko aga istus pead tõstmata ja asendit muutmata kolm ning pool tundi malelaua kohal, mina jõudsin selle ajaga läbi lugeda neli numbrit „Kehakultuuri”. Kui Esko nupud kokku lükkas, oli hommikust lõuna saanud. „Keres kaotab, pole midagi parata,” ütles ta masendatult. Kui ma siis tähendasin, et olin talle seda mitu korda teatanud, ei tahtnud Esko mind uskuda. Ta polnud mind üldse kuulnudki!
Nüüd oli ta taas leidnud aja ja koha ristsõnade jaoks. Ei häirinud teda kerkiv sumin restoranis, ei piinanud elumured, ei köitnud meie kahe tagasihoidlik juuresolek. Pliiatsit närides puuris ta raske pilguga ruudustikku. See täitus visalt. Tegelikult mõjus ta natuke raskelt. Ja väga imelik
