venekeelse ajalehe Jevtušenko „Stalini järglastega”. Teine kord oli tal kaasas „Babi Jar”. Võib arvata, et Jevtušenko nimi jõudis Tallinna teadvusse just läbi nende luuletuste. Kiilaspäine kellassepp ei tahtnud kelleltki midagi. Ta silmis oli igavene juudi-kurbus. Avo püüdis sealsamas kohvikulaua taga „Babi Jari” tõlkida. („Ei ole hauasambaid Babi Jaris. Vaid järsak, nagu toores järelhüüd. On õudne. Sama vana olen nüüd kui terve juudi rahva ajalugu…”) Tõlge oli kohmakas. Kellassepp tellis närvitsedes üha uusi konjakikarahvine juurde. Tõlge jäi pooleli. Avo hakkas enne kohviku sulgemist nutma. Juut istus liikumatult, surmlikult purjus, silmis lootusetu ahastus.
Oli ka altminekuid. Kassikulda. Siirast hullust või peent bluffi. Ükskord vedas keegi fanaatiliselt siravate sinisilmadega kõrend terve seltskonna kohvikust mingisse kõledasse ja kajavasse trepikotta ning laulis neile itaalia aariaid. Teda hüüti Mario Lanzaks. Tal oli tõesti kime tenor, ta pani suurt rõhku traagilisele vibratole, aga kokku võttes oli elamus jube ja piinlik. Poiss ei pidanud peaaegu üldse viisi.
Mõne aja pärast tutvus Avo noore kunstitudengi – või oli too siis alles koolipoiss – Tom Randmaaga. Kes neid tutvustaski? Vist Krista. Tomil oli jumalast antud joonistajakätt, kõik muu seisis tal alles ees. Ta oli maru poiss, enamasti vagur ja aateline, mõnikord aga täiesti taltsutamatu. Nad said Tomiga paugupealt sõpradeks. Tom tutvustas talle omakorda teisi sõpru: neist tükk maad vanemat Paul Koovitajat, kes kirjutas jutte ja luuletusi – eriti proosa oli tal silmatorkavalt elegantne ja novaatorlik, samuti ka Esko Virkhausi, kes oli paari aasta eest tulnud Eesti noortetšempioniks males ja oli nüüd üks nooremaid meistrikandidaate vabariigis. Meistrikandidaadi järk polnud siis veel devalveerunud. Maletaja nägi muide neist kõige rohkem vaimuinimese moodi välja. Ta oli geneetiline boheemlane – või koguni aristokraat, noor ja tülpinud. Tegelikult oli ka Esko helge poiss. Avo tutvus veel paljudega, ent just nende kolmega kujunes tal välja pidev sõprusring.
Sõprus oli Avo jaoks tõsine asi, ehkki sellest iialgi ei räägitud. Hoidku Jumal selle eest! Sentimente ei peetud heaks tooniks. Samas polnud sõprus sugugi midagi niisama stiihiliselt toimivat, sõprus oli keeruline ja teinekord katsumusteküllane süntees. Avo ei teadnud tänini, mis oli mõne küllaltki riskantse seiga taga: kas juhus või sõbra inspiratsioon. Ühel hilisel talveõhtul kõndisid nad koos tüdrukutega Võidu väljakul hotelli ees. Või oli juba öö? Igatahes ei liikunud väljaku selle poole kõnniteedel kedagi. Suure tumepruuni esindushoone ees tammudes, sigarette süüdates, loba ajades märkas äkki keegi eestiaegse arhitekti peentööd. Hoone fassaad mõjus ligidalt vaadates otsekui mingi trepistik öötaevasse. Nimelt ulatusid ühtlaste vahede tagant välja sümmeetrilised pooltellised. Hotell see maja vist polnud, aga vaevalt Avo selle üle eriti mõtiskleski. Ja kuidas sündis kihlvedu, kes seda mäletab… Igatahes oli Avo palitu hetke pärast juba ühe tüdruku käsivarrel, Avo aga ise turnis külmavereliselt mööda fassaadi üles. Kivid olid küllaltki mugavad, vahed parajad. Juba oli ta teise korruse akende kõrgusel, kui sõbrad hakkasid teda ägedasti tagasi keelitama. Millegipärast poolsosinal. Ta ei vaadanud nende poolegi. Ta ronis edasi. Kui juba, siis juba! Aga mõne minuti pärast oli Avo paksudes poolkasukates miilitsameeste piiramisrõngas, kes teda müksisid ja togisid ning läbisegi vene ja eesti keeles nõutasid, kus on POMM. Mis POMM, mis POMM, oskas Avo ainult totakalt vastu küsida. Selle peale sai ta mitu valusat matsu. Kõik toimus juba tumepruuni esindushoone poolhämaras vestibüülis. Sõpru polnud kusagil. Avo kobati läbi, uuriti isegi ta täitesulepead. Viimaks vaatas üks mees – ohvitser – talle otsa ja küsis väga tasa: MEES, KAS SA TEAD, MIS NÜÜD SAAB? Pole aimugi, vastas Avo. Üks miilits hakkas millegipärast naerma – ja vakatas samas. Ohvitser küsis nüüd juba sosinal: KAS SA TÕESTI EI TEA, MIS SA TEGID? Muidugi tean, ronisin mööda seina üles, kuni te mu sealt alla tirisite, vastas Avo õlgu kehitades. Talle ei jäänud märkamata imelik muudatus ohvitseri näos. Too vaatas Avot nagu laps kaelkirjakut. KUST SA SIHUKE VÄLJA OLED TULNUD, sosistas ohvitser, ET SA EI TEA, ET SELLES MAJAS ASUB EESTIMAA KOMMUNISTLIKU PARTEI KESKKOMITEE? Pärnust, ütles Avo, tundes, et kaotab kohe teadvuse. Imelikul kombel lasti ta varsti minema. Ajad olid segased. Liigne karmus polnud aja stiil. Lase jalga, terrorist, lase jalga, alpinist, öeldi talle ja visati tänavale.
Palitu tõi Tom ära vastu hommikut. Tema oli Pärnu maantee miilitsajaoskonnas pidanud tükk aega tõestama, et kinnipeetav tütarlaps pole ühtki inimest paljaks röövinud ega ära tapnud. Tütarlaps hüüdnimega Baara jäeti siiski jaoskonda: veinistunud oleku ja solvavate väljendite pärast.
OLGU SEE ESIMENE JA VIIMANE KORD POLIITIKASSE SEKKUDA, ütles Avo järgmisel päeval „Tallinnas”. Kes naeris, kes jäi tõsiseks, Esko ja Paul vahetasid aga pika pilgu.
Tihtipeale mindi „Tallinnast” Avo poole koju.
Vähemalt paar õhtut nädalas kogunes Käsperite korterisse kümmekond inimest, mõnikord rohkemgi. Vanasti oleks selle asja kohta öeldud salong. Neil õhtutel lõi ema särama, käis vandeseltslaslikult naeratades toast tuppa, pakkus kohvi ja küpsiseid; juhtus, et jäi pikemaks istuma, istus ja naeratas ujedalt, teinekord aga jutustas oma asju, mida muud kui ikka Pariisist…
Need õhtud Kalamaja kandis! See oligi salong. Ja Avo oli sündmuste keskmes, teda ümbritsesid huvitavad inimesed, temalgi oli oma arvamus, kui seda küsiti: kohane, asjalik, napp. Heatahtliku muigega markeeritud. Oli perioode, mil süvenes mulje, et Avo võiks ka ise midagi ära teha. Miks mitte? Värsse? Lapsepõlveäng oli ammu ununud. Följetone? Novellette? Võib-olla tõesti… Eks ole ju kõike proovitud, eks ole meil kõigil olnud oma ruudulised salakaustikud, pareeris Avo, aga samas: jah, peaks ennast tõesti kokku võtma, laiskusest jagu saama, enda peale vihastama… Avo katsetusi polnud näinud õieti keegi, sellegipoolest veensid nii Paul kui ka Tom (kumbki omapead, teisega kokku leppimata) teda ilmtingimata laua taha istuma. Need olid tõsised sõbrajutud. Mõnikord tegi Avo tõemeeli proovi, põrnitses valget paberit kas kodus või töö juures, aga ikka tuli midagi muud vahele, siis veel midagi, ja äkki oli ta ülemäära sisse võetud hoopiski Apollinaire’ist. Või Hikmetist. Esimest sai lugeda Tartu ülikooli rotaprindivihikutest, teist oli tõlkinud tuttav idakeelte tudeng Andres. Siis avastati poolkeelatud Jessenin, teda luges Avo nii originaalis kui ka Alliksaare tõlkes. Seejärel tuli Alliksaar ise, selle erandliku poeedi luuletused ringlesid masinakirjaeksemplarides mööda südalinna kohvikuid ja vapustasid paljusid. Seejärel olid emigrandid: Kangro, Vihalemm, kõige võimsamad aga muidugi Kalju Lepik („All sadamas on veinibaar, kus tantsib võõras neegritar…”) ja Ilmar Laaban („Naerda öö üle naerda päeva üle peos korstnatest malendid silm jõe põhjas…”). Siis tulid noorluuletajad, eakaaslased: Jaan Kaplinski, Paul-Eerik Rummo, Andres Ehin. Paremini kui kõik need mehed Avo ei osanud, halvemini ei tahtnud. Ta oli maksimalist. Ja üldse, nagu talle näis, oli terve elu alles ees… Ja üldse, miks pidigi ta luuletama, keegi pidi ka luulest vaimustuma?
Ta elas ju salongis!
… Ühel õhtul, kui terves korteris, kõigis tubades ja köögiski käis rõõmus melu, kostis jutukõma, hüüatusi, naeru, plaadimuusikat, helises tungiv uksekell. Avo läks avama. Ukse taga oli tuntud lastekirjanik Malm. Neljakäpukil, portfell hammaste vahel, nägu surmtõsine. Pole siin imestada midagi, mõmises Malm, üks tõeline lastekirjanik peabki niimoodi elama.
Toas selgus, et Malm oli absoluutselt kaine. Väheke hiljem, kui ta seda enam täiel määral polnud, selgitas Malm, et tuli otsejoones lastekirjanduse sektsiooni koosolekult, kus keegi väga põhimõtteline titejutudaam olla esinenud sütitava kõnega, mis Malmile sügavalt hinge läinud.
„Lähenegem, nagu öeldakse, oma lugejaile lõplikult, sulagem nendega, nagu öeldakse, veenvalt ühte!” tsiteeris Malm kõnelejat. „Mina aga, nagu kohalviibijad teavad, kirjutan enamasti eelkooliealistele maimukestele,” lisas ta. „Mina pean maailma nägema nende tasandilt ning lemmikasendist.”
Malmil oli piklik tume traagikunägu, süsimust seitel silmil, kukesulg kuklas, suur pondunud nina, paksu klaasiga miinusprillid ja traagikubass. Malm oli kolmandat põlve literaat, üle linna tuntud vembutaja,
