neistki mõndagi. Üks poiss sai tuhande üheksasaja neljakümne kolmandal aastal (siis kui mina sündisin) nii vanaks, et teda ähvardas oht vabatahtlikuks leegionäriks saada, tema pea ja põu olid täis väikese isamaa aadet, ta saatis sakslaste sõja põrgu, nagu ta oli põrgu saatnud venelaste sõja, ta putkas piiritusevedajate paadis üle lahe hõimuvendade juurde, aga Soomes pandi ta kähku mundrisse, ta harjutas mõni aeg kaatrikuulipilduja ja päästevöö kasutamist, ühtegi lahingusse jõudmata sai tal sellest kõrini, ta pettus hõimuvendades, ta alustas taas omapead teekonda, kuni ühes Karjala külas kirgiisist punaarmeelane ta kirbule võttis, ta ajas käed püsti, tolknes pärast koos saksa sõjavangidega mööda laagreid, koos nendega sattus ta imekombel (saksapärase perekonnanime tõttu?) sünnilinna, ainus eestlane sakslaste seas, tal õnnestus emale sõna saata, viie kilo sealiha eest sai ta tsiviilriided, müts silmile surutud, kõndis ta surmaeglaselt veniva veoauto kabiini kõrval laagriväravast välja, käsi asjamehelikult vastu autoust, valvesoldat laskis nad ükskõikselt läbi, auto vahetas käiku ja sõitis oma teed, tema aga kõndis kolmsada meetrit lagedat teed, enne kui jõudis põiktänavasse, seda hirmu ei unusta ta enam iialgi, aga keegi ei hõiganud, keegi ei tulistanud, läks nii, nagu ta oli lootnud, teda oli peetud mingiks kümnikuks, mõõdistajaks, ülemuseks, paar aastat oli ta metsades, enamasti üksi, lühemat aega ka väikeses pundis, paari tulevahetuse ajal paristas ta umbropsu, kaupluse tühjendamise ajal tegi teistele katet, siis taipas õigel ajal jalga lasta, teise maakonda, teise Eestimaa kanti, ligi kaheksa aastat elas ta Edela-Eestis kauge sugulase, tööka kolhoosiesimehe aknata pimekambris, kuulas Tallinna, Moskva, Londoni, Washingtoni ja Müncheni raadiojaamu, sõi silku, soolaliha, kartuleid, mõnikord toodi talle puskarit, esimestel aastatel magatas ta mõne korra taluperenaise õde, siis läks too mehele, aeg voolas hämaralt, ta oli kakskümmend üheksa aastat vana, kui ühel hommikul sõitsid õuele julgeolekumehed rajoonikeskusest ja ütlesid, et aitab sul põõnamisest, tule homme pabereid vormistama, teda isegi solvas argisus ja ükskõiksus, millega talle seda kõike räägiti, oli viiekümne kuues aasta, näol kaheksa tubase aasta kahvatus, ajus tohuvabohu kogu maailma raadiojaamadest, seisis ta esmakordselt päise päeva ajal keset taluõue, koerakrants klähvis ta ümber ja tahtis hammustada, pidas võõraks ja soovimatuks, õuel kasvas pehme kummel, laisalt muiates vaatasid julgeolekumehed talle otsa, muigas ka kolhoosiesimees, kauge sugulane, kaheksa aasta jooksul kõvasti hallinenud peaga mees, ta tõttas pimekambrisse tagasi, viskus sängi kummuli ja hakkas nuuksuma, silmad kuivad, suu kuiv, hing kuiv, talle tundus, nagu oleks teda alatult petetud, temalt kolmteist aastat röövitud, kuigi ta teadis hästi, et tal oli läinud paremini kui kellelgi teisel, tänini pole see mees toibunud, ehkki käib ringi, pikergune pea uhkelt kuklas, teenib endale leiba ja veini följetonidega Ameerika imperialistide ja Lääne-Saksa revanšistide pihta, kui aga täis jääb, hakkab ilmtingimata laulma kas „Vaba Eesti eest palju ei ole, kui hukkub ka viimane mees…” või millalgi viiekümnendatel sündinud folkloori Käbinist ja Lentsmanist; ta kardab naisi ja näeb igas võõras mehes nuhki, teinekord on aga päris mõnus kaaslane, ta valdab mitut keelt (kõik saadud korralikust gümnaasiumist) ja on palju lugenud, nüüd on ta juba üle neljakümne, on kuidagi kõigist mängudest ja puntidest väljas ning pahupidi, tema nimi on Uno, mõnikord kohtame teda „Tervises”, korra või kaks olen minagi tal külas käinud…
Seda siis kadunud sugupõlvest. Siin. Meil. Eestis. Uno on kindlasti üks nendest…
… aga sealt tuleb teine, tema hüüdnimi on muuseas Odratont, tal on rukkilillevärvi silmad, ta vaatab nagu imestav laps, ta pigimustad juuksed turritavad tõrksalt, igasse kaarde, ta lõug on habemetüükas, ta on jälle sattunud oma kassiradadele, ta räägib kord heksameetrites, kord hüüdlausetes, just nii, nagu tuju sunnib, enne seltskonnast lahkumist sosistab ta mõnele meist kõrva mõne oma vastsündinud luuletuse, mine võta kinni, on see geniaalne või totter, „merd, palun, täna ära puutu – ma heeringaile piiblit loen”, lapselikult ja õnnelikult rõkatab ta naerma ning läheb siis jälle edasi, rukkilillesilmades põhjatu imestus ja valu, ta peatab öise militsionääri ja valetab talle, et on olnud „Dünamo” poksitšempion, miilits naerab ja annab talle au, Odratont aga seikleb juba mingeis keldrilabürintides, eksib ära, hüüab inimesi appi, siis on ootamatult heledas ja soojas pagaritöökojas, talle pakutakse lihapirukat, ta sööb ja nutab, siis on ta jälle öisel tänaval, peatab võõra venelanna ja avaldab talle armastust, vene naine ei mõista ühtki sõna, ent on lummatud Odratondi silmadest, mis talle kummaliselt ja kurvalt pimedusest vastu helendavad, sama kurvalt ja mõistmatult võisid need silmad vaadata vastu tollele nahkmantlis mehele, kes tegi talle kunagi väga ammu ettepaneku hakata abistama kuulsusrikkaid organeid, ta ei vastanud midagi, ta hoidis lihtsalt kõrvale, konutas äärelinna baarides, tukkus jaamapuhvetites, hulkus agulitänavatel, redutas sõprade pool, silmis kurbus ja hämming; ühel neljakümne üheksanda aasta kevadööl viidi ära ta trepikojanaaber kogu perega, vaikne muusikaõpetaja, Odratondist hakati avalikult kõrvale hoidma, ta märkas vihkavaid ja kartlikke pilke, see ajas hulluks, see ajas märatsema, mitu korda mõtles ta ennast elektrirongi alla heita, mõtles aga siiski ümber, jõi veel karahve sidruninapsi või starkat ning ilmus ükskord asutusse, millest räägiti ainult sosinal, ainult vihjamisi, asutusse, mis oli ta tegelikult juba unustanud, ta otsis üles eesti keelt valdava kõrge ohvitseri ja ütles, et kahetsuse tund on tulnud, temal on enda kohta teatada, et juba lapsest saadik on ta olnud nii Belgia kui ka Kongo spioon, kelle ülesandeks on olnud kaevata merealune salatunnel otse Tokio südalinna, ohvitser täpsustas algul täiesti õigesti, et Tokio ei asu Belgias ega ka Kongos, siis aga hakkas röökima, uskumatu küll tolle aja kohta, aga purjus Odratont kihutati tänavale nagu vilets baariklient, tõsi, mõni aeg hiljem heideti ta mingil tühisel ettekäändel parteist välja (ja kutsuti Hruštšovi ajal sinna tagasi), ometi vaatasid veel mitmed tuttavad talle kõõrdi, ja ainult tema ise teadis, et tal polnud ühegi küüditamisega, ühegi pealekaebusega, ühegi arestiga vähimatki pistmist, ainult tema ise, mitte kellelegi polnud mõtet midagi tõestada, isegi mitte naisele, keegi ei rääkinudki neist asjust, kõik kartsid… Ka tema kartis. Tema, kes ta oli joovastunult lugenud Marxi ja Leninit, ihaldanud üleilmset võrdsuseriiki, tema, kes oli umbusklike või väheteadlike ringis säravsilmi tõestanud kommunismi-idee üllust, pööras järsult poliitikale selja, temast sai Odratont, muud võimalust ta enda jaoks ei näinud, tema ei saanud enam uskuda, et see kõik oli kogemata, et kõik need õudused, need hirmud, need košmaariööd said sündida ainult Stalini halva iseloomu pärast, tema meelest oli see ainult veerand tõde, ta ei tahtnud enam juurelda selle üle, mida sisaldas ülejäänud kolmveerand, ta ei tahtnud sellest värgist, sellest süsteemist enam midagi teada, see oleks ta lõplikult lammutanud, „ma heeringaile piiblit loen,” sosistas ta hellalt ja kadus taas Tallinna uduse sügisöö varju…
Niipalju siis teie jaoks, Hem, Otto ja Vladimir.
Kui ma saaksin, kutsuksin teid oma poole kokku ja jutustaksin Unost ning Odratondist. Ma ei pea silmas spiritismi, ma mõtlen seda asja tõsiselt. Te olete mind mõjutanud. Te olete mulle meeldinud. Te olete mind vihastanud.
Ausalt öeldes ei salli ma teid eriti.
Sest kas te üldse oskaksite mind ära kuulata?
Vaevalt. Teil on suurte rahvaste asjad ajada. Teile tundub alati, et planeedi saatus on ainult suurte teha.
Meil tuleb alati kaasa mängida. Tahame või ei taha.
Tegelikult ei taha ju üldse!
Nii et istute ja lõbutsete, kullakesed!? Ega midagi, ega midagi, jälle üks kadunud sugupõlv, une génération perdue…
Jah, õigupoolest oli see alles üsna hiljuti, kui Hem enda maha laskis. Odratonti võime tõenäoliselt täna kusagil kohata. Ja juba on kuulda ja lugeda, et meiegi põlvkond. Läänes, idas ja siin. Kui nii võtta, siis miks ka mitte. Need noored vihased mehed, pikajuukselised hipid ja biitlid. Mis siis meil viga on, küsitakse. Olge õnnelikud, teie ei tea, mis on sõda, öeldakse. Peaaegu ei tea, lisan mina. Meist nooremad ei tea päris kindlasti, et Harju tänava haljasala asemel olid vanasti sünged varemed (mäletan neid oma lapsepõlvereisidelt pealinna). Stalini portree kadus meie õpikutest
