see just meie epohh, Nikita, nagu kogu rahvas kiilaspäist partei juhti kutsus, aina suuremas formaadis ilmuvad Leonid Brežnevi portreed, ta on mehelik, iginoor ja natuke Esko nägu, ja nii see aeg läheb, varsti algab sajandi viimane veerand, aga ikka elame imelikku elu, tänavu augustis käis üle Eestimaa kohutav orkaan, sellestki ei tohtinud rääkida, seda nimetati vaid võrdlemisi tugevaks tormiks, varsti algab sajandi viimane veerand, aastani 1975 on jäänud kaheksa aastat, mida me siis räägime, keda me siis kiidame, keda me siis unustame – muide, iga kaheksa aastaga kahekordistub informatsioonihulk, mida inimene peab omandama, seega olen aastal 1975 kaks korda lollim kui see, kes täna värske peaga pihta hakkab…
… ah, tegelikult ei karda ma muud kui sõda. Mõnikord öösiti, kui mul ei ole jälle und ja mu raadio vilistab, undab, hirmutab, sõimleb, ähvardab, tunnen paanilist hirmu. Igasuguste kuramuse kindralite peale tuleb mul siis mõtelda, kes idas ja läänes midagi hauvad, mingeid plaane peavad, mingeid kaarte nooltega täis sodivad. Mul on siis tunne, et kõik nende nooled on sihitud otsejoones minu maa, minu linna, minu tänava, minu maja suunas. Et kogu see krempel on käima pandud isiklikult minu, Avo Käsperi vastu. Ja et ma ei saa ennast kuidagi kaitsta, õigustada, välja rääkida. Ma ei tea põhjustki, miks raketid mind luuravad. Erinevaid süsteeme pole siinkohal mõtet arutada, asi peab olema palju peidetum, peenem, küünilisem, õudne värk! Ja kui üle linnaserva kihutab veel öine reaktiivlennuk, siis näen lausa avasilmi mingeid hõbedasi raketisigareid… Tegelikult olen neid ka ilmsi näinud. Täiesti kogemata. Seenemetsa eksinuna. Ma pole sellest kellelegi rääkinud.
Sellest korrast alates suhtun isegi seentesse umbusklikult. Iial ei või teada, mis seene all – süütu turbakamar või osavalt peidetud raketipesa.
Ega mu nendes ööhirmudes vist midagi eriti originaalset ka pole. Kui järele mõtelda, käib see meie põlvkonna kujunemisloo juurde. See on otsekui foon. Kõik need A- ja H-pommid. Need õudustäratavad karikatuurid suurte hammastega militaristidest, mida lapsest saadik „Pioneerist” vaadatud. Lõputud vihjed, et kogu see lugu võib lõppeda ühel heal päeval lõpliku pauguga. Nii või teisiti, aga mõnikord öösiti avasilmi pimedust vahtides on see üsna kama, on su elamused originaalsed või mitte. Kas saabki kõhedus originaalne olla? Kõhedus on alandav. See solvab inimväärikust. Ma ei salli neid kuradi marssaleid ja kindraleid. Neil on mingi täiesti käsitamatu maailmapilt, täis punaseid ja siniseid nooli ning lipukesi. Ma ei salli neid sõjakaid süsteeme. Ma mõtlen oma pisikesele pojale ja lähen süsteemi peale vihaseks. Mõtlen oma hajameelse ema peale, oma ilusa õe peale, oma surnud isa peale. Ma mõtlen oma tujuka naise peale. Mu viha kasvab. Ma mõtlen oma sõprade peale. Mitte viha, vaid raev!
Aga mis süsteelmil minu raevust?
Süsteemil on tarvis püsida, see on tema ainus eesmärk. Süsteem muneb minu unetul ööl jälle mõne uut tüüpi raketi kuskile samblapesasse.
Naise, poja, ema, õe, sõprade peale mõteldes… Või kasvõi mingi saialillepeenra peale minu harilikus agulihoovis. Või naabermaja katusel naljaka tuulelipu peale, mis kujutab kolme purjega taglastatud haikala.
See on minu maailm. Kaugel täiusest, ent täiesti minu oma.
Ma ei salli neid süsteeme ega neid punanooli, mis minu maailma poole rihtisid. Idast ja läänest.
Siiski, millest need kohati lausa liialdustena tunduvad sõjahirmuööd?
Sõjad käivad kusagil mujal: Egiptuses, Vietnamis…
Olen ma psühhopaat? Väljaelamata grafomaan? Suurusehull?
Ei tea.
Päevad on teistsugused. Päeval ma sõda ei karda, päeval ma elan. See ei tule mul kõige paremini välja, aga mis seal ikka. Olen juba hulk aastaid veel liiga noor (!?). Pean ilmselt ootama paremaid aegu. Küpsemist. Elukogemusi. Vananemist… Nii või? Ei tea, ei tea. Lühidalt, minu muljeid iseendast: arvatavasti ei kuulu vaadeldav isik mingisse kadunud sugupõlve. Minu meelest on vaadeldav isik – A. K. (Avo Käsper) keskmist kasvu keskmine inimene. Normilähedane, mõningaste varjatud hälvetega. Abielus. Üks titt. Üks telefon tööl, teine kodus. Kodus on hulk raamatuid, tööl mitu kontrollskaalat. Kaks enam-vähem korralikku ülikonda, kuus lipsu. Minu meelest on vaadeldav isik laia ent kaootilise silmaringiga noormees. Keskkooli jättis laiskusest pooleli, ent ajalehti loeb süstemaatiliselt. Kunagi tahtis kirjanikuks saada, seda sellepärast, et aabitsas on kirjas: Anne hakkab arstiks, Lembit lenduriks, Naima näitlejaks, Kusti aga kirjanikuks. Valvelukksepaks või seatalitajaks ei igatsenud saada ükski aabitsalaps.
Kirjanikku minust ei saanud – ega saagi. See on nüüd selge. Selleks peab olema esiteks andekas ja teiseks tööhull. Ja üldse, millest kirjutada? öistest hirmudest helges rahuriigis? Ei tohi. Argipäevaängistusest, rahakasinusest? Ei, seda ei tohi. Armastuse häbitust ilust? Ei tohi, ei tohi. Ei tohi olla sürrealismi, ei tohi olla ka realismi. Kuidas sa kirjutad sellest, et said oma tänava keldripoes uue prunnaka müüja käest märkuse: rääkige inimesemoodi, rääkige vene keeles. Ei tohi, ei saa. Kui tohikski, kui saakski, niikuinii ei oskaks.
Paul – tema oskab kõike. Tõsi, otsekui millestki muust rääkides. Pauli tuleb osata ka lugeda. Teda ja kõiki neid teisi noori eesti kirjanikke.
Tagasi enda juurde. Olgem ausad, olgem siirad. Ma olen elu jooksul tahtnud saada ka tuletõrjeauto juhiks, maailmarekordiomanikuks kaugushüppes, professionaalseks filosoofiks, ümbermaailmareisijaks ja isegi Eesti presidendiks.
Las ta olla, las ta istub, las ta napsitab sõbra kulul – see ebatäiuslik A. K. Tal niigi pahandusi palju, tal niigi silmnägu kriimuline. (Juba jälle haletsen ma ennast!) Lülitugem sotsreaalsusse, ütlesin endale. Süvenegem restoraniellu! Suhelgem! Vestelgem! Naljatlegem! Olgem vankumatud! Ah, aga jälle lahendab mu sõber ristsõnu.
„Kuule, jäta järele,” ütlesin Eskole rangelt. „See ei lõpe hästi.”
Esko ei vaevunud peadki tõstma.
„Oota nüüd…” pomises ta.
Heitusin. Loobusin. Ja mida mul Eskole ütelda olekski? Seda, et kardan mõnikord öösiti tuumasõja puhkemist? Kes ei karda, ainult see pole kõneteema. Et ma pean meid mõnikord kõiki mingiks „kadunud sugupõlveks”, teinekord aga jälle üldse ei peagi? Ei, meil pole kombeks kõigest rääkida. Hing pole kinnas, seda ei tohi kõrtsilauas pahupidi pöörata. Mehed ei nuta. Ja üldse, enamik asju, mis meiega toimub, siin maal ja siin linnas, ei sõltu absoluutselt meie tahtest. Meie eest on kõik juba otsustatud. Kelle poolt? Teeb seda president Johnson? Või peasekretär Brežnev, kes noorest peast võis olla umbes sama nägu nagu Esko? Või hoopis Johannes Käbin, Ivan Gustavovitš? Tule taevas appi, küll võib sofistikaga rappa minna… Kellest sõltus siiski see, et täna, suure riigi viiekümnendal aastapäeval kiskus mul naine silmnäo lõhki nagu labane turueit? Milline oli eelnev sündmusteahel globaalses lõikes? Ütle, Tom?
Jah, Tom oli tagasi tulnud. Ta märkas mu küsivat pilku. Ta võttis istet ja ohkas.
„Ah, kurat…”
„Kes see oli?” küsisin osavõtlikult, otsekui oleksin ainult Tomi asjade peale mõtelnudki.
„Ku-kursusekaaslane…”
„Tulevane tippkunstnik?”
„Va-vaevalt… Tu-tulevane parteiboss… Ta ütles, et nüüd saan ma vist tõ-tõesti sule sappa. Ah, võtame kärakat. Kuu-kuule, räägime pa-parem Wiiraltist. Mind lohutab suu-suuresti te-te-teadmine, et Wiiraltil polnud kunstnikudiplomit. Proosit.”
Võtsimegi.
… ja mõne minuti pärast ei mäleta ma enam, mida just, mille üle,
