style="font-size:15px;"> Tom kõõritas samuti Esko poole. Ristsõnad teda ei seganud, teda häiris Esko puutumata konjak. Ta müksas sõpra küünarnukist. Esko mühatas pahaselt ja jõi pilku ajalehest tõstmata pitsi tühjaks. Ta liigutus oli lohakas, lõngpeen konjakinire valgus lõuale.
Tom kallas klaasid kähku täis.
„Mis asja mere kaldal,” ütles ta pärast maigutades. „Mets madruseid täis. Ah, vana?” Ta kuraas oli jõuetu. Ta pilk vilas süüdlaslikult ringi.
Kogu see lugu ei istunud mulle. Armeenia konjak käis kõrvetisena kõhust läbi. Ja siis hakkasin õõnsat loba ajama.
„Kuule, vana, mis sa ikka norutad. Mina sinu asemel… Ei, minul poleks sinu asemel midagi ette võtta. Sul seisab ees maailma vallutamine, usu mind. Saalid ja salongid. Ene? Lollisti tegi, et jalga laskis. Ei jõudnud ära oodata. Polnud kujutlusvõimet. Naistel pole perspektiivi ta ju, vana, tead sa seda? Küll ta varsti kahetseb. Ei, mitte ühtegi paha sõna Ene kohta, see kõik on puhtalt sinu enda asi. Mis veel? ERKI? Kunstiinstituut? No tead, meie riigi kaanonite kohaselt ei tohiks ka Michelangelot, van Goghi ja Wiiraltit kunstihoones välja panna, nad olid ju isehakanud, nad olid ju isetegevuslased. Mõistad, vana? Kuidas sul muide selle kunstikooliga vahekorrad ongi?”
„Ku-kust mina tean?” Tom kogeles jälle. See tuli tal hooti, kuidas kunagi. „Võib-olla a-a-avaldati pühade puhul kä-käskkirjaga kiitust?”
Rõkatasin naerma. Nähtavasti valjemini, kui asi väärt. Tom silmitses mind pettunult.
„T-tead, mis… Ma olen juba ammu tä-tähele pannud, et sõ-sõnad vi-viivad ju-jutu teemast kõrvale. Mis Ene, mis instituut… Kust sina tead, ä-äkki painab mind ülesaamatu ja ab-ab-absoluutne maailmamure?”
Korraks välgatas ta napp naeratus.
„Ära mind lohuta. Ära mind õpeta. Ära mind suuna. Oleme niisama, eks? Las e-elu voolab omasoodu.”
Mõtlesin järele, noogutasin pead. Ning tegin teist juttu.
„Okei. Aga kuule, kus sa siis ikka vahepeal olid? Kõik need kaks nädalat?”
Tom jäi selle peale sügavalt mõttesse. Kehitas siis õlgu ja vaatas mind etteheitvalt.
„Metsas,” ütles ta napilt ja pööras pilgu mujale. Niimoodi me vestlesime.
18
… Pärast isa surma kolisid ka ema ja Krista Tallinna. Avo pääses tädi hämarast tagatoast tulema. Pere oli jälle koos. Nad hakkasid elama suures veidras korteris Kalamaja kandis. See oli vana nagisev puumaja, seinad kostsid läbi, lopsakad oksad tungisid akendest tubadesse, läbi korteri ristlesid koridorid ja esikud, toad asusid eri tasapindadel, üks ühes, teine teises majaservas, kolmas rippus osaliselt kõnnitee kohal, neljandas laias suur valge ahi, lagedad seinad elustati reprodega (Cézanne, Picasso, Gauguin), oli ka paar hinnalist originaali (Peet Aren ja Jaan Vahtra, samuti üks rohmaka joonega noore Wiiralti puulõige), üsna pea algas suures korteris külaliste saalimine, paugutati uksi, vaieldi, naerdi ohjeldamatult, räägiti kirjandusest, kunstist, muusikast, tulevikust, õnnest, elu mõttest, minevikust, rahvuslikust depressioonist, elu mõttetusest, õde valmistus kunstiinstituuti astuma, teda veetlesid võrdväärselt keraamika ja nahkehistöö, laudadel kuhjusid visandid ja albumid, ema sai millalgi kevadel lõplikult isa surmast üle, sageli võis läbi pärani uste kuulda tema sooja, usaldavat, kurinal tõttavat kõnelust küll Pariisist, küll Wiiraltist, küll sellestki, et siinsamas korteris elanud omal ajal moenäitleja ja kupletist Alfred Saame ja et just selle nurgatoa suurest aknast hüpanud too legendaarne isik avatud vihmavarjuga ootavasse troskasse, see olnud veel siis, kui langevari alles põnev uudisasi oli… Kust küll ema seda teadis?
Avol oli lahe töökoht, palju vaba aega ning eakaaslastega võrreldes ka raha; raamatukogu, kino, teatri kõrval hakkas teda aina rohkem tõmbama kohvikumaailm – ennekõike oli selleks kohvik „Tallinn” linnasüdames.
Niššideks (või kupeedeks?) lahterdatud suures saalis käisid tihti noored näitlejad, kunstnikud, muusikud, luuletajad. Neist loodeti palju. Nende teod tundusid paljudele ilmutuslikena. Kõik oli uus: maaliti uutmoodi, kirjutati uutmoodi, komponeeriti raadiodeklamatooriume, taasavastati vabavärss. Viimase ümber käis vabariiklikes lehtedes ideoloogiline võitlus. Novellistid ei kirjutanud enam sotsialistlikust võistlusest, vaid vihmast, ärklitubadest, kurbusest. Kõik see peegeldus, mõnel tihetihkel õhtutunnil aga lausa kontsentreerus „Tallinnas”. Kohvitassid, veinipudelid, pokaalid tihedalt tillukesi laudu katmas, istuti salkkonniti, vennaskonniti, mõnikord võeti tüdrukud ruumipuudusel koguni sülle, siis jälle hulguti lauast lauda, vaieldi, ägetseti, joriseti laulda, loeti luulet, avaldati armastust, lubati veel näidata, lubati eesti kultuur pea peale pöörata, lubati kehtiv kord paika panna, mõnikord joodi ennast tobedasti täis; vana väärika kohviku põlised kunded, õhukeste kokkupigistatud huultega eakad daamid, vaatasid põlguse ja õudusega seda noorte tulipeade edevuse laata, pikapeale aga lakkasid hoopiski „Tallinnas” käimast, taandudes kuhugi mujale: „Gnoomi”, „Harjusse”, „Pärli”. Noored tulipead aga lehvitasid oma lüürilisi lokke, sügasid moekaid siilipäid, embasid otsustavalt, põhimõtteliselt, lausa deklaratiivselt moodsaid ja lõkerdavaid plikasid, tulevasi sinisukki, tulevasi naisõiguslasi, tulevasi litsikesi, ühesõnaga, kõik lõhnas Euroopa keskmise järele, vein oli odav, kõigile tundus, et nii on, nii jääb, ainult niimoodi siin linnas saabki olla… Peabki olema!
Eriti algul oli kohutavalt põnev. „Tallinnas” viibimine tähendas peaaegu automaatselt osalust. Pühendatust. Missiooni!
Paar aastat vanem Pärnu poiss, kes nüüd õppis Panso juures lavakunsti, näitas kord Avole heledate lokkide ja õrnroosa pahelise ingli näoga noormeest: Enn Vetemaa.
„Vaat see mees teeb Eestile kirjanduse, mida pole vaja häbeneda,” ütles lavakas.
Avo uuris tähelepanelikult luuletajat. Oli temagi juba lugenud Vetemaa elegantseid värsse linnast, muusikast, süütuse kaotamisest ning koguni Hruštšovist. Nõtkete žestide saatel selgitas kikilipsuga poeet midagi oma lauakaaslastele. Ühel neist oli triibuline lõngusesall kaelas, Avo arvas, et küllap mõni äge kunstnik, modernist, sürrealist, kubist, aga ei, kõike teadev noornäitleja ütles nina krimpsutades, et hoopis üks noorautor, proosapoiss, ise alles vist keskkoolis, aga juba mõned aastad „Nooruses” ära trükitud, Teet Kallas, ehk oled kuulnud, mõnel jutul pole ju vigagi, aga vaevalt sealt midagi erilist tuleb, poiss on esiteks lihtsameelne ja teiseks joodik ning huligaan; kunstnik, see on hoopis teine mees, see kõige vanem seal seltskonnas, see kõva häälega mees: Henno Arrak, räägitakse, et ta noorem vend on samuti kõva kunstnik; Arrak kuulas Vetemaad, peentel huultel targa inimese kannatlik muie, tema kaisus aga istus ilus blond neiu, tüdruku ovaalne, nägu, selle ilmsüütu ja samas ilmsaatanlik võrgutajailme tulid tuttavad ette, kohe meenuski, et see näotüüp kordus Arrakul ühest pildist teise. Tüdruku nimi oli Iris – sedagi teadis tulevane näitleja. Ah, kõik nad seal tulid tuttavad ette, tuttavad ja omased. Avo tundis tahtmatult liigutust. Ta nägi nüüd oma silmaga, kuidas toimib, kuidas pulbitseb isamaa kultuuri potentsiaalne järjepidevus.
Mõne aja pärast kadus kõikteadja kaasprovintslane orbiidilt – armus? kaotas närvid? põrus Panso juures läbi? poos enese üles? – aga siis oli Avo juba Tallinnas ja „Tallinnas” omainimene. Ükskord näiteks vaidles ta noorluuletaja Rimmeliga, kes oli muuseas miilitsaleitnant, luules aga vasakpoolne naivist. Teinekord jälle väitles Avo vaikselt ent visalt jutuka maalikunstniku Subbiga. Subbi pildid meeldisid Avole, tema isik aga kutsus esile trotsaka targutamissoovi. Millest nad üldse vaidlesid, seda Avo järgmisel hommikul enam ei mäletanud. Nii peen jutt oli… Paar korda jõi ta tšellist Margus Veanese ning tema pruutidega. Mõned pidasid Margust geeniuseks, eesti tšellonduse lunastajaks,
