probleeme ja peamurdmist, raskuspunkt oli nendele kandunud. Küllap klassifitseeris mõni neist salamahti piiludes kuhugi mindki. Teaduskandidaadiks või klergiks, päevavargaks või läbikukkunud dramaturgiks, tehnikameheks või lumpentargutajaks, mul ükskõik. Ah, tegelikult olid need uued, meist kuus-seitse aastat nooremad poisid veel küllaltki kohmetud, nad jõid liialdatud bravuuriga oma kuiva veini, nad istusid ja kärasid ja ajasid jama ja igavlesid ja ägestusid ja arvasid kindlapeale, et kogu see lugu kestab neil igavesti. Tulgu küsigu minu käest järele. Ei kesta, ütlen ma.
Minu jagu on täis, kirjanikuks ma enam saada ei taha, pole annet, pole virkust, pole teematki, kohvik ja kõrts on lihtsalt harjumus. Ilmselt olen keskmine joodik.
Ennast õigustav alkohoolik.
Ei, nii hull see asi ei tohiks ka olla. Olen harilik mees, harilik eestlane novembris 1967. Mu asjad peaksid enam-vähem paika pandud olema. Millalgi saan meistrikoha, kunagi ehk koguni dispetšeriks. Mis ma virisen.
Kui tahan, võtan uue naise. Kui sellest ära tüdin, siis veel ühe.
Ei võta, mõtlesin ma. Tusk tuli tihedalt naha vahele ja peletas hetkelise kurja kuraasi. Katsusin poolkogemata põske, raputasin pead. Siis meenus see tobe hommikune unenägu, Pille ja paat. Unenägudest ei tohtinud hoolida. Tuli võtta pits konjakit.
Soh. Ja nüüd tuli ringi vaadata. Imelik, suure osa avara restoranisaali publikust moodustasid noored. Ühes lähilauas istus viis noorukit, kaks poissi ja kolm tüdrukut. Poisid moodsates kurguni kinninööbitud ülikondades, tüdrukud oskuslikult mingitud. Kamp larpis veinipokaalidest konjakit ega teinud teist nägugi. Minu meelest olid neil liiga tühjad silmad. Kõigil viiel alahuul ühtemoodi töllis. Ei, ma tegin neile liiga – lihtsalt olid nende näoilmed üllatavalt sarnased. Absoluutselt tülpinud ja elutüdinud. See hämmastas mind. Sest ilmselt polnudki see poos. Tüdrukutel olid kenad jalad, miniseelikud ei olnud kitsid seda ilu näitama. Igatahes sel piigal, kes isitus küljega minu poole, olid kintsud peaaegu nabani paljad; vanad, ütles Tom ükskord päikeselises meeleolus, plaksas käe Ene põlvele ja vaatas meile kavalasti otsa, me ei oska veel arvatagi, kui õnnelikul ajal mööduvad meie parimad meheaastad, kui hästi mõjub valitsev moe joon mehelikule potentsile, te vaadake ainult neid jalgu, ära õienda, Ene, sul pole neid niikuinii kuhugi peita, aga veel kolm, noh, maksimum viis aastat, ja tasapisi hakkavad seelikud pikenema, üleüldisest silmarõõmust jääb vaid piinav-valus mälestus, need uued mehed ei tea mõne aja pärast aimatagi, mismoodi meie elasime, kuidas rõõmustasid meie silm ning ihu… Mina vahtisin hetkel võõra plika pikki jalgu päris tõsise huviga. Aga kurguni kinninööbitud noorukitel polnud oma plikadest otsekui sooja ega külma. Nemad olid miniajastusse tulnud, ilma et see neid üllatanud oleks. Muide, ka tüdrukutel polnud oma poistega asja. Kõik viis istusid sõnatult, silmad tühjad, mokad mossis… Kui õige läheks ja ütleks vanema inimese õigusega, mis ma säärasest molutamisest arvan? Põrutage linnast välja, tehke metsaserval lõke, tehke möllu, tehke pattu! Tehke midagi! Ronige torni, kurat! – Mis saaks? Peksa saaksin, muud midagi.
Aga võib-olla ka mitte. Kust mina tean, mis saaks. Ja üldse tabasin end õigel ajal jubedalt sümptoomilt – ma olin hakanud noorust hukka mõistma. Tegelikult olin nendest kõige enam viis-kuus aastat vanem!
… Hemingway oli siis minuvanune noor mees, kui ta mööda Pariisi kohvikuid hulkus ja oma esimesi häid lühijutte kirjutas. Miss Stein, vanem naiskirjanik, auahne modernist, ütles talle: te olete kadunud sugupõlv, une génération perdue, just seda te olete. Teie, kes te sõjas käisite. Mitte millegi vastu pole teil austust. Te joote end surnuks.
Meie pole sõjas käinud. Suur hulk meist pole armeeski teeninud. Meie oleme sõjas sündinud või sõjas lapsepõlve veetnud. Kusjuures see ei olnud meie sõda. Aga ilmselt pole asi isegi selles. Meie asi räägitakse selgeks ehk aastaid hiljem. Kui räägitakse. Me ei tea veel isegi, mis meiega lahti on.
Muide, miks me kõik Hemingways kinni oleme? Mitte ainult siin, aga kuuldavasti kõikjal, idas ja läänes. Ta pole sugugi nii veatu kirjanik, nagu algul võib paista. Tal on küllalt läbipaistvad nipid. Ta poosetab. Kirjandust ei maksa ületähtsustada. Nähtavasti on Hemingway ainult märk. Parool. Vihje aegade seosele, asjade korduvusele.
Mul on oma pilt asjast. Omad muljed ajast, mil Hem, Hemingway, see vulgaarne jänki, kes jõudis muuseas neli korda abielus olla, veel Pariisis ringi lonkis. Niisiis, minu muljete jada: auahne täidlane tädike, kelle lõualotis on midagi jõledalt pahelist (paheline see tädike ongi!), noomib suurt ja laiaõlgset Hemi. Hem lõhnab muskaatveini järele (või mida ta parajasti timminud on), ent on täiesti kaine. Nagu ikka. Nagu ta igal leheküljel vannub. Kõva poiss. Pidu temas eneses. Scott Fitzgerald jääb seevastu alati tatiselt täis ja ajab segast juttu ja tikub oma hullu ning kiusliku Zelda juurde (nagu mina!?). Niisiis, Hem on kaine, Hem on külmavereline, Hem on kaagutamisest üle, aga kõik need teised noored mehed, kes sõjast tulnud, neil on imelikud pilgud, neile viirastuvad unes kamraadide ärarebitud jäsemed, kaevikumudasse valgunud sisikonnad, nemad hulguvad mööda Euroopa suurlinnu ja kohtavad igal tänavanurgal teisi poisse, kellel veelgi halvemini läinud, sandimini isegi kui surnutel, nemad on pimedad, nende näod on võikalt moonutatud, seda on teinud ipriit; lokaalidest kostab teravat ja ülbet muusikat, juba on lendu tõusnud sõnakõlks „džässiajastu”; kottkleitides plikad, kõhnad ja mehejanused, vihuvad hämarates saalides tšarlstonit, nende simmikingades partnerite silmad läigivad sültjalt, moes on kokaiin, ja näe, sealt tuleb nurgeliste lõuapäradega ja kurja silmavaatega noor kunstnik, see on saksa poiss Otto Dix, tema joonistabki jäledaid ja halastamatuid sõjapilte, sõjasandipilte, sõjalitsipilte, aga ometi on need moes nagu džässki; nüüd pilk itta: seal marsivad nälginud ja räbaldunud noorukid, nad laulavad kähedalt ja fanaatiliselt, tuiskab lund, nad lähevad taigasse tulevikulinna rajama ja tuhanded nendest surevad skorbuuti – miks seda linna sinna üldse vaja oli, on mulle selgusetu; näe, seal idas seisab harkisjalu natuke Dixi nägu mees, kandiline ja vihane, tal on soni silmil, ta möirgab värsse, read, koonduge marsside kõlas, see pole luule, see on massitegude, massipsühhooside, massihirmude, massiõuduste eelkarjatus, selle mehe nimi on Vladimir Majakovski; ma ei salli Majakovski luulet tänini, aga ta saatanlik isik hüpnotiseerib mind, ta enesetapp paneb asjale punkti; veel minu isiklikke pildistusi tollest ajast: musklis sepapoiss, proletaarlane, virutab hiigelvasaraga alasile, hädine silindris kapitalist pageb paanikas, sellegi pildi joonistas meile too Majakovski; teisal istub maleruudulisel puhtal sillutisel värdjalik sõjasant, jalad puusani amputeeritud, ta müütab tükkhaaval paberosse, temast möödub tomatpunaste põskedega, vettinud rebasenahka mähkunud prostituut… Ärge kartke, Otto ja Vladimir, teie sõnum on mulle pärale jõudnud, teie suurriiklik tragöödia on teatavaks saanud, ainult mis minul sellega pihta hakata, mida sellest kõigest järeldada, seda ma ei tea, mina, kes ma olen sündinud Tartus (ühe jaoks teist Dorpatis, teise jaoks Jurjevis), kes ma olen kasvanud Pärnus, mina, kes ma elan nüüd kiiresti muutuvas, närvilises ja arvatavasti suure ilma silmis naljakalt provintslikus Tallinnas, mis on aupärast isegi ühe tillukese vabariigi pealinn? Kui konstitutsiooni uurida, siis ongi vabariik, kui elu jälgida, siis eriti mitte. Riigipühade auks ripuvad Võidu väljaku kohal ainult Moskva ülemuste ikoonisamased õilisportreed. Tegelikult peaksid meil olema ikka omad mured, omad nüansid, aga me ei saa neid kuidagi lahti rebida teie sõnumitest, teie omavahelistest suhetest, Otto ja Vladimir…
Ah jah, misasi see kadunud sugupõlv üldse on? Ilmselt on igas ajas, igas kümnendis ikka mõned, keda võib nimetada kadunud sugupõlveks, ilmselt on kellelegi koguni vaja, et ta olemas oleks, see kadunud sugupõlv, et seda siis jaatada, et seda siis eitada, et sellega spekuleerida, et mitte rääkida palju tähtsamatest asjadest; aga veel korraks tagasi sinna sellesse aega: Majakovski, nagu öeldud, laseb enda ootamatult maha, ja mine tea, just see tagab ta krestomaatilisuse; laiaõlgne Hemingway saab ükskord vanaks, ta habe muutub üleni halliks ja ühel päeval laseb temagi enda maha; Dix aga elab tänini, ta on nüüd Ida-Saksamaal kunstiakadeemik, võib-olla maalib ta veel midagi, linnamaastikke, looduspilte…
Aga enne seda kõike musitasid minu
