aru saanud. Isand Malmil on kunsti ees puhas südametunnistus. Kuidas on lood aga minuga? Kuulake, palun. „Kas kohvi joovad karukellad? Kas logiraamat nutab? Kas tilisevad ohvitserid? Kas küünistab Rooma paavst?” Ma pole endas päriselt kindel. Mõtelgem ühiselt, kas on meil kõigil, kes me siin viibime ja veini joome, niisama kristallpuhas suhe kunsti, kui seda on isand Malmil!”
Nüüdki, aastaid hiljem, kumisesid Avol kõrvus Malmi ja Andrese bassihäälsed soolod, ta mäletas, et hoidis käes ajakirja „Looming” värsket numbrit, mäletas, kuidas põsenukkides kipitses, see tuli lakkamatust naerust, mäletas, et joodi punast naturaalveini „Gamza” … ja et kuidagi märkamatult pööras meeleolukas tolatsemine pooltõsiseks diskussiooniks, pärast aga lausa aateliseks õhtupoolikuks, pilgud muutusid rangeks, pingsaks, pühalikuks, õde Krista seisis uksel, näol mõtlik helendus, ja just Paul Koovitaja, ei keegi teine, läks äkki täiesti hoogu ja hakkas pead võngutades ning kergelt punastades lahti rääkima oma nägemust sellest, mis on Kunst; jah, kohe algul nõudis Paul, et Kunsti nimetataks suure algustähega, ja selles pole midagi imelikku, sest tema jaoks on Kunst maailma kõige salapärasem naisetüüp, kes on imekaunis ning tundub ohtlikult kergemeelne, peaaegu litsakas, ent samas on ta äärmiselt tark tütarlaps, sügavalt truu, temast võime saada endale parima sõbratari terveks eluks, skandeeris Paul, tema on sõbratar, kes on nõus sinuga jagama viimast kuivikut ja põetama sind tõvevoodis, temake pistab oma võluva nina su veripunasesse roosibuketti, su kollasesse kullerkupusülemisse, ta jookseb koos sinuga kilgates mäest alla mere äärde, naerdes ja rõkates! kleidisaba lehvides! kõigi naiselike kauniduste paljastudes! vaat mihuke on see Kunst, see sinu tütarlaps! aga kui saabuvad taas rasked päevad, tuleb see tüdruk sinuga kaasa, et korjata maast viimseid külmavõetud kartuleid, ta saadab sind sõtta või vangilaagrisse, ta on sealgi sinuga kaasas, Kunst, see tütarlaps, tema on nagu dekabristi naine … ta võib sinust kuidagi aru saada ka siis, kui sa äkki oma lihtsameelsuses lolliks lähed, kui sa ootamatult, täis diletandi eksiarvamusi, kirjutad oodi või artikli üleriigilisest vanametalli kogumisest või kukud kiitma kahtlast vägimeest Suurt Keemiat või teed midagi samaväärselt kauget Kunstist; ta muigab kurvalt, ent annab sulle andeks, kui teab, et tuled ta juurde tagasi; tema on truu, vallatu ja leplik tüdruk, aga ainult seni, kuni tekib vähimgi bluff, vähimgi vale omavahelistes suhetes – ja kui nimetatud neiu äkki märkab, et tahad teda maha kupeldada küünilisele Konjunktuurile või külmale Tellimusele või õelale Tsensorile või Haisvale Rahale või odavale Kuulsusele – siis on kõik läbi, siis jätab see tüdruk meid maha ega tule enam iialgi tagasi…
Avo mäletas: Pauli juuksed olid sassis, silmad niisked, lips viltu, seesama juba tollal priskusele kalduv, flegmaatiliselt irooniline, inglaslikult stiilne, paatost ja hüüumärke põlgav Paul. Pokaalides kumas tumepunane mõrkjas vein, jäälilledes aknaruutude taga praksus hammustavalt külm Tallinna talv – nagu nad kuuekümnendate alguses olid. Sellised õhtud jäävad meelde kogu eluks. Nad kujundavad sind. Saagu sinust pärast kes tahes.
Ei, sugugi mitte kes tahes. Osaline! Mis sellest, et üksnes repliigilausuja. Esimeses reas istuja. Terane jälgija. Mees salongist.
Kes teab, kes teab… Sest ikka toimis see kõik sinu enese toas, see lõputu tegu ja voogamine, mille nimeks ühe väikese rahva kultuuri järjepidevusprotsess. Midagi tähtsamat kui kultuur sellel rahval püsimiseks polnud ja pole. Ei oma riiki ega presidenti, armeest rääkimata… Toimis? Kõik toimib ju edasi!
Ega lõpe mitte kunagi.
Vähemalt mitte niipea.
Aga ometi, kas mitte just sel õhtul ei nähvanud keegi:
„Nii et aina istume ja lõbutseme, kullakesed? Aga viimati oleme ka meie une génération perdue, kadunud sugupõlv?”
Ei, ilmselt pidi see hiljem olema. Hemingway Pariisi-raamat polnud siis veel ilmunud. Hemingway ise mõjutas neid küll. Nagu eakaaslasi kogu maailmas. Miks? See jääbki vist saladuseks.
19
Ja jälle uus sigaret. Lonks suhkruta kohvi. Suutäis mineraalvett peale. Brasiilia stiilis, nagu oli meid õpetanud sürrealistlik luuletaja, ida filoloog Andres. Tema teadis palju kummalisi asju.
Meelekohtades surises. Esko lahendas ristsõnu. Tom aga märkas äkki saalis tuttavat. Vaatasin, kuidas ta võõra laudkonna juurde läks, selg kühmus, rutakalt kätles, istet võttis. Sünge näoga jäi ta midagi kuulama. Tomi tuttavast nägin ainult pruuni pintsakuturja ja hoolikalt piiratud juukserandiga kukalt.
… Kunagi pakkus mulle lõbu ja koguni vaimset pinget avalikes kohtades inimesi uurida. Vaadata, kuidas nad käituvad, vaikivad, räägivad, söövad, joovad. Tähele panna, meelde jätta, üldistusi teha. Ja loomulikult mõistatada – kes on kes. Ja mis on mis. Mis on kõige tagamaa ja ülim mõte. Olin enda meelest küllaltki terane. Uskusin tõemeeli, et see kõik on vajalik minusugusele intelligentsele iseõppijale, nagu ma olen. Viimati tahan tõesti kunagi oma tillukest isamaad mõne sisuka raamatuga üllatada. Hm…
Nii seirasin ma ükskord „Moskva” kohvikus oma pool tundi kedagi helesinisesse rüütatud kurbade mandlisilmadega daami. See helesinine olevus õhkus minu meelest mingit küpset kannikeselõhnalist melanhooliat, aga võib-olla ka varjatud leina. Kui kurvad tundusid mulle ta kõhnad randmed! Kui traagiliselt helkisid odavad sõrmused! Kui lohutu oli ta kenus kael. Visandasin isegi mingi süžee valmis. Helesinine oli minu stsenaariumi kohaselt sündinud Skorpioni tähtkujus, tal on minoorne iseloom, ta armastab prantsuse klassikalisi romaane, aga ka Underi luulet, ent on eluvõõrik, paremad aastad on märkamatult möödunud, armusuhted kisuvad viltu, neid peaaegu polegi enam, sest viimasel ajal on ta komistanud tühiste meeste peale, ka töö on tal tüütu, toksib mingis igavas varumiskontoris aruandeid vanasse logisevasse büroomasinasse, tal on kiilaspäine, ent lausa tiirane ülemus, kes teeb pidevalt asja kirjutusmasina juurde ja toetab käe Helesinise õlale, asi on muutumas peaaegu talumatuks, Helesinine jalutab tihti mererannas „Russalka” läheduses ja vaatab kaugusse. Tema parimad tunnid on õhtuüksinduses, mil ta oma väikeses mansarditoas (Pelgulinnas? Lillekülas?) paneb mängima lemmikplaadid – Stravinski, Vivaldi, loomulikult Chopini.
Oh lolli rohelist noorust, oh pärnakast vaimuprovintslast! Pärnus võinuks see lugu ehk kuidagimoodi klappidagi, Tallinna esinduskohvikus „Moskva” aga lõppes psühholoogiline näpuharjutus niimoodi, et Helesinisele Tundmatule ligines teine daam, kelle kiiskavalt punane kampsun rõhutas vapustavat rinnapartiid. Melanhoolne Helesinine, see üksildane, kurb ja kaastunnet vääriv olevus, tõstis käe ja hallootas agulialdiga: „Sa kuradi Kipsa, kuhu sa jäid? Loll oled või? Tead ju küll, kuidas Ets võib ära pöörata… Tal on täna seal muuseas kihvt kamp koos. Nii et joo ruttu oma kohv ära ja aidaa. Ega me enne hommikut koju saa, pidu tuleb äge. Loodan, et taipasid korraliku pesu selga tõmmata.”
Olin väga löödud. Alandatud. Koguni solvatud. Ehkki Helesinine Litsike polnud ju milleski süüdi… Minu enda pea oli putru ja klantspilte täis.
Mida aasta edasi, seda vähem mind huvitas, kes võiks olla (näiteks) see sünge näoga ja võikalt lilla lipsuga vanahärra seal lauas või (näiteks) too kandiline pintsakus naine oma viineritaldriku kohal. Las nad olla pealegi. Vanahärra võis olla Pätsi-aegne advokaat, aga sama hästi ka Stalini-aegne uurija. Tulutu ja lihtsameelne oli võõraid inimesi klassifitseerida. Inimesed pole liblikad või lilled, mina pole kollektsionäär. Inimeste määrajat ei suuda koostada keegi. Jah, juba tükk aega tagasi olin end ilma jätnud väikestest lihtsakoelistest salarõõmudest, väikestest ja enamasti valedest tähelepanekutest. Ju see niimoodi pidigi olema, miski ei saa igavesti kesta, ja nii, nagu polnud enam olemas kohvik „Tallinna” säärasel kujul, säärase õhustikuga, kui meie seal iga päev olime, nii pidi juhtuma ka kõige muuga… Käisid kuulujutud, et „Tallinnast” tehakse Nõukogude Liidu esimene varietee tantsugörlide ja kõige muuga. Eriti ma seda ei uskunud, aga mine tea.
Mine
