meeldib?” küsis major viimaks.
„Just nii, väga,” vastas Suslik ja hakkas higistama.
Major silmitses mõtlikult ta otsmikku, mis ühe hetke jooksul oli otsekui tihedate vihmapisaratega kaetud.
„Millest ma tegelikult tahtsingi…” ütles major üllatunult, hajameelselt, pilku aknale pöörates. „Noh, mine pealegi… Mine. Puhka… Jaluta… Vaata kino…”
21
Pille poetas vana päeviku käest ja jäi liikumatult istuma.
Kuni helises telefon.
„Jah? Kuulen!”
„Hal-loo!? Häid pühi, Pille!”
„Suur tänu muidugi… Aga ma ei saa aru, kes seal räägib.”
„Ega sest ole miskit. Ma lihtsalt soovin sulle häid pühi. Ja su perele. Ütle edasi.”
„Seda et … ei, kes see räägib? Teate, ma panen toru ära!”
„Ah seda naiste mälu küll! Noh, on üks meesterahvas. Hetkel lühiajalisel läbisõidul Eesti NSV pealinnas Tallinnas. Praegu sõitis siit üks suur buss mööda. Kuulsid?”
„Lembit…?”
„Ennäe, ära ikka tundis… Isegi nime mäletab! Asi seegi… Muide, ega siin midagi imestada olegi, minu meelest pole me kunagi telefonis teineteise häält kuulnud. Pole juhust olnud.”
Pille mõtles, et nüüd peaks kategooriliseks muutuma. Aga ei muutunud.
„Mis asju sa siis ajad … komandeering või?” küsis ta igavleva häälega, haigutust markeerides.
„Täpselt. Ja näed sa, nüüd ei oska kaelasadanud pidupäevaga midagi ette võtta. Ei orienteeru enam endises kodulinnas, ei mahu ühtegi tavernigi sisse, vanad pruudid on ka viimseni mehele läinud ja nii mina nüüd enam ei teagi, mida ette võtta. Mis sa arvad, kui äkki tulen ja hakkan koos sinu härra Käsperiga viina viskama … ah, mis sa arvad? Äkki polegi nii näotu? Mis meil temaga ikka krillida…”
„Mis? Ah, ole vait! Ja üldse, pole siin mingit Käsperit, kui sa Avot silmas pead,” kähvas Pille. Hammustas huulde ja lisas jahedamalt: „Mu mees läks korraks välja.”
„Su mees, su mees…” naerdi teisel pool. „Seda mõnusam! Tead, mul on üks kolleeg siin ka, tuleme korraks läbi. Mis sa arvad, see peaks ju sobima, kahekesi pole üldsegi mingit probleemi … kaks korralikku külalist. Üle mitme aasta tahaks korra ikka silma peale visata, ah?”
„Mul ükskõik,” ütles Pille, tabas äkki mingi mängleva intonatsiooni oma hääles ja viskas ehmunult toru hargile.
Istus, silmad laes. Analüüsiks situatsiooni? Pole aega. Võtaks Kimi kaenlasse, sõidaks ema juurde? Aga miks?
Ta läks hoopis kööki ja hakkas klaase otsima.
22
… Kui Esko mängis järjekordset turniiri, veetis Avo pikki õhtutunde maleklubis ja pidas sõbrale pöialt. Ta ise oli üsna korralik asjaarmastaja. Kui Paul luges mõnel kirjandusõhtul luuletusi või proosakatkeid, istus Avo saalis, pärast aga läks kogu seltskonnaga sündmust tähistama. Loomulikult läks ta kaasa ka Tomiga, kui see kutsus teda mõne tuttava poole põnevaid albumeid sirvima, kuhugi pööninguateljeesse geniaalseid ent tunnustamata maale nautima. Kui kaks Tomi pliiatsi joonist (torso ja vanalinnatänav) pandi välja kunstiinstituudi koridoris semestrinäitusele, tundis Avo peaaegu sama suurt rõõmu nagu asjaosaline ise.
See oli loomulik. Nad kõik olid Avo sõbrad. Ebalus ja hämming, need tulid natuke hiljem, tulid peaaegu märkamatult.
Pauli luuletusi trükiti ajakirjades juba mitu aastat, kirjastus tegi talle ettepaneku oma kogumik esitada, räägiti mingist vapustavast kassetivõimalusest, mitme luuletaja ühisest kogupaugust, kriitika oli Pauli märganud, mõnikord teda kiideti, teinekord rünnati, aga ikka juhtus, et Paul näitas Avole oma värsket värssi; Avo luges tähelepanelikult, jäi asjalikuks, ütles näiteks: minu meelest täitsa uhke asi, ainult vaata, kas see rida … kas see pole natuke liiga tundeline? Paul näksis küünt, heitis talle kahtlustava kõõrdpilgu, ent lubas järele vaadata. Mõnikord vaataski. Ta oli pidevas mures sentimentaalsuse pärast. Seda ei tohtinud olla. Varsti hakkas Paul proosat kirjutama. Seal polnud sentimentaalsusel nii palju võimalusi. Pauli proosa oli elegantne, õel ja värvikas.
Kuuekümnendate algul oli sentimentaalsus noorte intelligentide seas vänge sõimusõna. Olla sentimentaalne tähendas olla null. See tähendas ühekorraga andetust, maitsetust ja lollust. See ei käinud üksnes loomingu kohta. See tähendas elustiili. Tüdrukutele ei tohtinud lembesõnu rääkida, neid tuli sõbralikult pilgata. Eluraskusi ei tohtinud kurta, südamevalu pihtida. Maailm ei tohtinud su pisaraid näha.
Kus sa sellega!
See ei tähendanud ometi mingit erilist kalkust ja kinnisust. Tuli vaid stiilist kinni pidada. Aga see polnud kerge.
Näiteks Tomil oli selles asjas pidevalt raskusi ja tagasilööke. Juba nolknoorena kubises Tom kreedodest ja teesidest kunsti, elu, ühiskonna asjus, üks sarkastilisem ja kategoorilisem teisest, aga tundeeluga jäi ta alalõpmata jänni. Jah, seesama Tom, kes ükskord hulga tunnistajate juuresolekul tegi külmaverelise ja tapva tiraadiga maatasa pahaaimamatult „Tallinna” kohvikusse ilmunud teenelise akvarellisti, kelle magusad maastikud, roosad loojangud ja udused järvehommikud olid juba ammu massimaitseks saanud, tursasilmaliste väikekodanlaste ja parteiametnike obligatoorseks mööblilisandiks muutunud (just niimoodi Tom teataski, ilma et oleks kordagi kokutanud või kahvatanud), nii et jahmunud akvarellist tagurpidi põgenes (kummaline, et sel skandaalil polnud tagajärgi, tollal käis Tom ju ettevalmistuskursustel!), seesama Tom jäi keskmiselt üks kord nelja kuu jooksul vahele mõne naisega, armus kõrvuni ja lollisti, käitus salapäraselt, rääkis vihjamisi, solvus kergesti, kadus päevadeks, kuni viimaks muidugi selgus, et tegu oli eksitusega, Tom oli sünge, Tom oli traagiline, teda oli reedetud, teda oli narritud… Kust ta küll kõik need naised leidis?
Pauli ja Eskot Tom oma eraelu ligi ei usaldanud. Avo oli delikaatsem, Avo oli mõne looga natuke kursis. Mõne looga, mõne daamiga. Justkui poolkogemata – tass kohvi „Moskvas”, „Tallinnas”, „Palace’is”, mõni ühine jalutuskäik, näitusekülastus, kinoseanss, Avo kolmandana kaasas… Tom ootas murelikult Avo hinnanguid. Avo oli alati järjekindel. Avo kiitis alati sõbra valiku heaks. Tomi pilk muutus heledaks ja õnnelikuks. Kõik need südamedaamid olid absoluutselt erinevad, Tom alati ühesugune: rabe, õnnelik, ärevil, kohmakalt hoolitsev, ülemäära lobisev. Ja kohutavalt platooniline! Vähemalt esialgu. Ning piisavalt koomiline. Eriti esialgu. Need olid enamasti vahvad naised ja tüdrukud. Kust nad tekkisid, kuhu kadusid? Kuhu kadus paindliku pihaga ja plaatinablondi juuksepahmakaga kaunitar Monika, silmad suured ja säravad, hääl natuke kime ja sõnavara mõnevõrra kobav; või teine, peaaegu niisama blond Monika, veidike täidlasem, veidike naerusem, tunduvalt nutikam, tulevane jurist, advokaat või prokurör? Kuhu haihtus sinetavalt musta tukaga Oksana, eestistunud ukrainlanna, temperamentne, impulsiivne, direktiivne, kes katsus Tomi ja ta sõpru võõrutada suitsetamisest ning eriti veinist, muidugi, ta oli sportlane, rühkis Eesti koondisse ujumises… Või tark ning kaunis hõbenaerune Tiina, kes võis nendega peaaegu võrdselt keskustella ükskõik millest või kellest: Jaan Anveldist või Konstantin Pätsist, prantsuse kirjandusest või poliitökonoomiast ning kes ise õppis muuseas konservatooriumis laulmist; või Viive, ühe majanduskeskuse asjur, kes teadis peast Underi sonette ning armastas õhtusi jalutuskäike mere
