Siis peatus ta mu toreliilia pildi ees. „Väga hea tõlgendus,” ütles ta mulle. „Kuid seal peaks olema kuus kroonlehte, mitte viis.” Ta rääkis mulle, et kui ma kavatsen loodust tõsiselt õppida, pean detailidele tähelepanu pöörama. Ta ütles: „Loodus ei ole midagi muud kui detailide ime.”
Kui papa küsis minult, miks ma seintele olin maalinud, rääkisin talle oma plaanist selgeks õppida kõigi nende nimed, kes metsas elavad. Talle meeldis see idee väga. Võisin seda öelda pilgust ta silmades. See oli samasugune pilk nagu siis, kui ta kala kätte saab. Siis nimetas ta mind oma väikeseks naturalistiks. Mind! Ma ei ole kunagi kuulnud teda Lowrance’it naturalistiks nimetamas. Ta läks oma tuppa ja tõi sealt oma kalastuspäeviku. Selle köide nägi välja nagu tema väliülikonna raske tviid. Seal olid korralikud mustad read, täidetud mu isa puhta käekirjaga, ning pliiatsijoonistused forellidest ja kunstkärbestest, mida ta kasutas nende püüdmiseks.
Ma ei teadnudki, et selline asi nagu kalastuspäevik on olemas! Kuid teadsin selsamal hetkel, et ühel päeval teen ma omaenda kalastuspäeviku. Vaatasin üles papa poole, ta naeris ja ütles, et ma näen välja nagu forell konksu otsas! Papa käskis mul vaeva näha, et olla oma sissekannetes täpne. Ta ütles, et parem on kirjutada üks sissekanne hoolikalt, kui kirjutada tosin ülepeakaela. Elus, ütles ta, peaksin usaldama omaenda silma ja mitte toetuma sellele, mida teised mulle räägivad.
See on minu plaan. Ma alustan looduslike lilledega. Seejärel liigun edasi puudele. Siis olenditele. Suve lõpuks tean sama palju kui Lowrance. Võibolla isegi rohkem. Eelkõige ei karda ma siis enam. Teen metsa enda omaks!
Väga siiralt su
Kate Vapper
Mia naaldus tagasi ja õõtsus tooliga kaua aega. Vaadates tuld, mõtles ta sõnadele, mida oli lugenud, ja julgele vaimsusele nende taga. Kuigi alles noor tüdruk, oli Kate oma hirmudele vastu astunud. Lapsed olid põhiolemuselt süütud ja see tegi nad kartmatuks. Ent Mia tundis, et kõigi naiste hinges elas see vaimsus ikka veel. Kas me kõik ei pea vapralt metsa minema, mõtles ta.
End kiigutades vaatas Mia ainiti leekidesse ja nägi ennast ratasraamil lamamas, oodates operatsiooniruumi veeretamist. Ta oli kahvatu ja kõhn, vaatas üles fluorestsentsvalgusse ja püüdis olla vapper, teades, et varsti hakatakse lõikama tema keha võitluses päästa ta elu. Ta pakkus oma rinda ohverduseks jumalatele lootuses, et see lepitab neid ja nad lasevad tal elada. Mia mäletas hirmu, mida ta tundis, kui hapnikumask suule pandi, ja mõtles ühe tumeda hetke, kas ta üldse ärkab.
Ta oli surmaga silmitsi seisnud ja kas ta polnud pimedusest tagasitee leidnud? Kas see polnud vaprus, küsis Mia endalt.
Mia lõpetas kiikumise, tõusis toolist ja kõndis ühe akna juurest teise juurde, avades need laialt pimedusele. Mida ta kartis, nõudis ta endalt. Ööl polnud temaga mingit tegemist. Iga tema eluhetk oli võit surma üle. Seistes keset tuba, käed välja sirutatud, hüüdis ta: „Ma olen Mia Vapper!”
Viies peatükk
Armas päevik!
Täna alustan ma oma elu naturalistina! Kas see pole lõoke? Ma alustan looduspäevikut ja lähen metsa, et korjata metsalilli. Ma jumaldan neid! Kui ma jalutan mägiaasale ja näen heleroosade, säravvalgete, kõige sügavamate punaste puhanguid, olen kindel, et astun muinasjutumaale. Või kui papa viib mind hommikul vara jõele, näen kõige õrnemaid õisi mind kivide vahelt piilumas. Ma arvan, et ma ei ole kunagi midagi armsamat näinud.
Iga päev lähen metsas veidi kaugemale. Päev-päevalt, kuni ma enam ei karda.
Väga siiralt sinu
Kate Naturalist
Mia ümises, sõites mööda tolmust teed. Ta oleks pidanud väsinud olema. Ta oli Kate’i päevikut lugenud peaaegu hommikutundideni ja ärganud, kui kuulis varaseid laululinde avatud akna taga. Ta naeris valjusti. Kui võrratu oli muusikat sisse lasta!
Ta polnud veel kunagi nii hästi maganud. Kindlasti mitte sellest ajast peale, kui ta mägedesse saabus. Enne voodisse minekut oli ta pannud tolle naeruväärse tohutu suure noa tagasi köögisahtlisse, kuhu see kuulus. Aken voodi kohal avatud, jäi Mia magama helidega, mida ta varem hirmutavaks oli pidanud: öölindude meloodilised kutsehüüud, öökulli huikamine, puude liikumine tuules, äiutades ta sosistava sahinaga magama. Ta oli maganud ainsagi halva unenäota või kummitava mälestuseta. Ja kui ta ärkas, polnud ta higine ja uimane. Ta tundis end võrratult värskena. Vaadates üles taevasse, nägi ta, et see oli säravsinine, ainsagi pilveta vaateväljas. Mia koputas rooli raadiomuusika rütmis.
Ta läks kõigepealt Shafferisse kohvi jooma. Väike kell kilksatas, kui ta sisse astus, ja Becky hõikas talle rõõmsalt tere.
„Te olete tagasi!” hüüdis ta leti tagant.
Seekord ei olnud Mia eemalehoiduv; ta naeratas soojalt ning tellis kohvi ja puudersuhkruga sõõriku. Seejärel tõmbas ta teise tooli oma laua juurde. „Soovite minuga üheks tassiks liituda?” hüüdis ta Beckyle.
Becky kulmud kerkisid. Siis naeratas ta laialt ja tuli kergelt longates laua juurde. Pigistades toolikülgi, laskus ta graatsiliselt, kuigi aeglaselt toolile.
„Kuidas läheb?” küsis Mia, muretsedes tema jala pärast.
Becky kohendas oma istumist ja kehitas õlgu. „On häid päevi ja halbu päevi. Täna on päris hea.” Ta vehkis käega, innukas kõneainet muutma. „Igatahes, kuidas teil seal üleval Watkinsi majas läheb? On häid kummituslugusid jagada?”
„Ei, kui te ei arva, et tulede kustumine on kummituslik sündmus.”
„Tõesti? Need lihtsalt kustusid?” Becky lõi käega vastu lauda ja tema silmad särasid. „Ma teadsin seda. Seal kohas kummitab. Mida te tegite? Huu, ma oleksin kahe sekundiga majast väljas ja oma autos olnud. Lombakas jalg või mitte.”
Mia naeris ja raputas pead. „Kahju teile pettumust valmistada, aga see polnud kummitus. See oli röster. Ma lasksin kaitsmed läbi.”
Becky naeris südamlikult, nautides nalja. „Pagan. Ja ma siin mõtlesin, et kõik need lood, mida oleme kuulnud Kate’i kummitamisest seal majas, on tõsi.” Ta kuivatas silmi, kõhistades jälle naerda. „Ma arvan, et kõige parem oleks, kui hoiate selle röstriloo endale. Hea, kui rahvas mõtleb, et majas kummitab. Hoiab lapsed sinna üles minemast, kui maja tühjalt seisab. Nad otsivad alati kohta, kus tolgendada.”
„Becky, mida te Kate Watkinsist teate?”
Becky võttis lonksu auravast kohvikruusist.
„Mitte eriti palju. Ta oli siin kandis tavaliselt nagu legend. Võiks vist öelda, et ta sattus kuulsusest kurikuulsusse. Miks te küsite?”
„Tema majas elamine teeb mind uudishimulikuks. See on kõik.” Mia pani tassi käest ja nõjatas lõua peopessa. „Mille poolest ta kuulus oli? Mõrva?”
„Ei, ei, kogu see segadus tuli hiljem. Meie Kate oli kuulus lendõngitseja.”
„Tõesti?” küsis Mia, selle üle ebatavaliselt rõõmus. Seega Kate tegi teoks, et temast sai lõppude lõpuks naislendõngitseja. Ta märkas, et Becky oli sellele naisele viidanud kui meie Kate’ile.
„Ma ei arvanud, et naised 1900-ndatel eriti lendõngitsemist harrastasid. Kas see polnud mehelik sport? Puha klubisisene värk, kuhu naisi ei lubatud?”
