mehed.”
„Seega oli Kate pioneer.”
„Küllap vist. Muidugi oli tal sotsiaalne seisund toeks. Kui sul on raha, pääsed paljuga ja keegi ei kritiseeri sind. Vähemalt näo ees mitte.”
„Oh? Milline sotsiaalne seisund?”
Becky vaatas kõrvale. „Ta oli Watkins.”
Kui Mia talle ikka veel hämmingus otsa vaatas, lisas Becky: „Te ju teate, et seda linna kutsutakse Watkins Milliks, eks ole? Ta oli üks neid Watkinse.”
„Ma ei ole siit kandist, seega ma ei tea seda perekonda. Kas nad on nagu Vanderbiltid?”
„No põrgut, kullake. Neid ei ole palju, kes võivad seista koos Vanderbiltidega. Olete kunagi Biltmore’is käinud? Kes ei oleks, ah? Milline rikkus! Selles majas on umbes kakssada viiskümmend ruumi. Ja mina nurisen oma kaheksa ruumi koristamise pärast. Tookord käisid neil külas kuulsad inimesed kogu maailmast.” Ta sirutas käe, et murda endale tükike Mia sõõrikust. „Ega Watkinsi majagi ole liiga vilets. Olete näinud Watkins Lodge’i mööda teed ülespoole?” Ta viskas sõõrikupala suhu, puistates oma rinna puudersuhkruga üle.
„Ma olen näinud brošüüri.” Mia meenutas muljetavaldavat kuninganna Anne’i aegset häärberit laugete küngastega maavaldusel. Ta oli arvanud, et Kate pärines rahakast perekonnast. Päevikufoto viitas teatud elulaadile ning ta isal oli majapidaja ja kokk. Kuid ta ei oodanud seda rikkuse taset, mida oleks tarvis häärberis elamiseks. „See on suurejooneline koht.”
„Sellele on aastate jooksul muidugi juurde lisatud. Kõik need uued hooned, spaa – midagi sellest polnud siis, kui Kate seal elas. Kuid peamaja on koht, kus ta üles kasvas.”
Mia naeratas, mõeldes väikese tüdruku magamistoale, mille seintele olid maalitud looduslikud lilled. Ta mõtles, kas lapse maalid olid ikka veel seal, muutes tavalised valged seinad säravamaks. Arvatavasti mitte. Uued omanikud olid need kahtlemata üle värvinud. Teinud sellest igava ja sündsa hotellitoa.
Becky võttis veel ühe lonksu kohvi, lastes end teemast kaasa haarata. „Watkinsi perekonnale kuulus siin ka üks maalahmakas. Tuhandeid aakreid. Kuid siis tuli suur depressioon ja nad käisid alla.”
„Kas nad müüsid siis oma maja ära?”
„See oli tookord üsna tavaline lugu. Paljud häärberid müüdi maha.”
„Varanduse kaotus on vaevalt skandaal või mõistatus.”
„Ei, kuid asi on selles, et Kate’ist sai erak. Sada protsenti tõeline eremiit.”
Sisse tuli noor ema, väike tüdruk kleidisabas. Tüdruk laskis kleidi lahti ja jooksis klaasvitriini juurde, surudes näo selle vastu ja teatades, milliseid küpsetisi ta tahab osta. Becky tõusis, kuid pöördus enne äraminekut Mia poole.
„Ja ärge unustage, et seal oli see väike mõrvaasi.”
Mia tahtis rohkem küsimusi esitada, aga sisse tuli kella kõlistades veel üks kunde. Mida rohkem Mia Kate’ist teada sai, seda huvitatumaks ta muutus. Ta maksis oma arve ja lahkus.
Ta läks kõigepealt Clarki rauapoodi. Väikesekasvuline mees, hallid kahlud pealael, seisis kassaaparaadi juures. Tal oli ees õunpunane põll, millel oli ereroheliste tähtedega kiri: Clarki Rauakauplus.
„Saan ma teid aidata?” hüüdis ta monotoonse häälega.
„Jah, tänan.” Mia vaatas vahekäikudes tööriistu ja vidinaid ning sattus segadusse. „Ma ei ole kindel, et tean, mida teilt küsida.”
„Ärge häbenege. Ma võtan seda oma tööna, ärakuulamist. Et aidata kliente, eriti daame, kui nad satuvad segadusse. Me oleme väike ettevõte ja teenindus on meie teine nimi.” Ta sirutas käe. Luud olid õrnad ja tal oli pehme pigistus. „Ma olen Clarence Clark, selle poe omanik.”
„Tere,” vastas Mia. „Mia Landan.”
„Olete siit kandist?”
„Ma olen Charlestonist.”
„Meil käib palju külastajaid Charlestonist. Ilus linn. Käin seal tihti. Niisiis, mida ma saan teie heaks teha?”
„Noh, Clarence, kui ma ikka tohin teid Clarence’iks kutsuda?” Mees noogutas rõhutatult. „Mul on üks probleem.”
Clarence võttis prillid eest ja nühkis neid reipalt. „Küsige aga. Ma olen õige mees.”
Mia rääkis talle, kuidas majast oli vool kadunud, kui ta oli sisse lülitanud uue röstri, mille ta tema poest äsja oli ostnud.
„Laskis kaitsme läbi, selles pole kahtlustki. Võin kihla vedada, et see elektrisüsteem on igivana. Kas te tõite kaitsme kaasa?”
Mia raputas pead. Tal oli piinlik öelda, et ta ei leidnud isegi kaitsmekilpi.
Mees pani prillid taas ette ja prunditas mõtlikult huuli. „Võibolla ongi hea. Need vanad kaitsmekilbid võivad olla riskantsed. Huvitav, mis suurus sinna sobiks?” Ta mõtles, trummeldades sõrmedega vastu letti. „Kas see oli seda laadi, mis keeratakse sisse?”
„Ausõna, Clarence, mul ei ole aimugi.”
„Kas te teate, kus kaitsmekilp asub?”
Mia raputas pead.
Mees hindas kiiresti situatsiooni. „Ma pean sinna tulema ja vaatama.”
Mia oli kindel, et Clarence’ile meeldiks väga olla esimene, kes näeb Kate Watkinsi maja sisemust. „Hea küll, jah, tänan teid. See oleks tore, kui te leiate aega. Sinna on tükk maad.”
„Ma lasen Joel siia tulla mind asendama, kuni ma ära olen.” Ta suutis vaevu oma entusiasmi ohjeldada. „Mul kulub ainult minut.”
„Enne kui te lähete… Ma vajan veidi puid kamina jaoks. Oskate mulle öelda, kuidas ma neid saan?”
„Olete tulnud õigesse kohta. Soovite sülda?”
Mia ohkas ja kehitas õlgu. „Mis see süld on?”
Clarence’i silmad läksid pärani. „Noh, süld on mõõt, millega puid müüakse.” Ta kummardus lähemale ja rääkis usalduslikul toonil. „Te peate olema ettevaatlik, kust te oma puud ostate. Ma ei taha seda põrmugi öelda, kuid on vähem ausaid inimesi, kes teietaolist ilusat tüdrukut ära kasutavad. Te ei taha ju tulepuu ostmisel põletada saada.” Ta naeris oma nalja peale.
„Süld on sada kakskümmend kaheksa kuupjalga. See mõõt on umbes neli jalga kõrge ja kaheksa jalga pikk. Te tahate seda osta ka riidas või muidu võite leida, et saite puid vähem, kui olite kaubelnud. Ja te tahate puid, mida on hoitud maapinnast kõrgemal.”
Ta sumises edasi tulepuu korralikust lõikamisest, virnastamisest ja hoidmisest ning Mia suutis endamisi mõtelda ainult sellest, et see oli veel üks valdkond, mida ta kolledžis kunagi ei olnud õppinud.
„Veel midagi?” küsis Clarence, tervenisti asjalikkus ise.
„Ma vajan mõningaid põhilisi
