mitte, see juhtus. See pani meie abielu proovile. Ja ausalt öeldes, Mia, see kukkus läbi.”
„Kuidas sa saad seda öelda? Meil olid mõned suurepärased aastad.”
„Olid. Enam mitte. Me ei käinud väljas. Me ei rääkinud kunagi.”
„Ma tean, et ma pole olnud mina ise.”
„Me ei armatsenud enam kunagi.”
„Sellepärast, et sa ei tahtnud!” hüüdis Mia. „Ma tean, et abikaasadel võib pärast operatsiooni raske olla. Kuid sa ei puudutanud mind. Sa isegi ei vaadanud minu poole.”
Järgnes pikk paus, mille jooksul Mia sulges silmad ja nägi vaimusilmas õhtut, kui ta oli julgenud abikaasale näidata oma rinnaoperatsioonist jäänud armi. Ta polnud kunagi unustanud ilmet mehe näol, enne kui ta pea kõrvale pööras.
Mehe hääl murdus. „Mul on kahju, Mia. Tõepoolest on. Ma tean, et see teeb mind pinnapealseks. Olen endale sada korda öelnud, et see ei peaks midagi tähendama. Kuid tähendab. Ma… ma lihtsalt ei saa sellest mööda.”
„Aja jooksul…”
„Asi ei ole ainult rinnas või armis. See on sinus.”
Charles paiskas talle selle sõna süüdistavalt, otsekui kõik nende probleemid – vähk, operatsiooniarm, armulugu – oleksid Mia süü.
„Sa ei ole enam sama isik, kellega ma abiellusin.”
„Ei, ma ei ole. Kuidas ma saaksingi olla? Ma olen käinud läbi põrgu ja tagasi.”
„Ma tean. Mul on kahju. Kuid asjad on nüüd teisiti ja ma ei saa tagasi minna.”
„Kes ütles, et abielu on lihtne? Abielu on paremateks ja halvemateks aegadeks. See oli halvem osa. Kuid meil peab olema lootust paremaks.”
„Mia…”
„Sa oled mu abikaasa,” plahvatas Mia, kuuldes mehe toonis lõpetatust. Ta teadis, et Charles ei helistanud, et sellest rääkida. Ta oli juba otsustanud. Valu oli kõrvetav. „Sa oleksid pidanud olema mulle toeks, et mind sellest läbi aidata. Aga sind ei olnud. Charles, sa ei olnud kunagi mures, kuidas see vähk mind mõjutab. Kõik, mille üle sa muretsesid, oli see, kuidas see vähk sind mõjutab. Millal sa oleksid mulle öelnud, kui ma poleks tol päeval varakult koju tulnud?”
„Ma ootasin, kuni sa saad tugevamaks.”
„Nii et sa kavatsesid seda jälle teha?”
„Mul on kahju.”
„Lõpeta ütlemine, et sul on kahju, kui sul ei ole!”
„Kuid mul on kahju!” hüüdis Charles vastu. Seejärel, südamelöögi võrra hiljem, kordas ta vaiksemalt: „Mul on kahju. Ma ei kavatsenud kunagi, et see juhtuks. Ma hoolin sinust ikka veel. Aga see on läbi.”
„Ma vihkan sind, et sa seda meile teed,” ütles Mia, hääl murdumas. Ta tõstis sõrmed otsmikule ja pigistas silmad kinni, kõikudes edasi-tagasi ja sundides end mitte nutma.
„Ma lootsin, et me suudame lahutuses omavahel kokku leppida.” Charles rääkis häälel, mida Mia oli kuulnud teda kohtus kasutamas. „Meil ei ole palju omandit ja meil ei ole lapsi. Saaksime säästa palju raha, arvestades, et meil on nii vähe jagada.”
Mia langetas uskumatult käe. „Nii et nüüd sa tahad, et ma usaldan sind minu vastu õiglane olema? Pärast seda, mida sa tegid?”
Charles ohkas alistunult. „Kena. Tee seda omal moel. Sa pead võtma advokaadi. Võin sulle mõnd soovitada, kui sa tahad.”
„Käi persse. Käigu see tüdruk persse. Ja käigu persse…”
Mia kuulis klõpsatust. Charles oli kõne katkestanud. Kuidas ta võis olla nii kalk? Kuidas võis ta nii vähe hoolida, et küsida lahutust ilma aruteluta, isegi ootamata, kuni ta koju tuleb. Miks ta ei näinud seda tulemas? Ta laskis käel sülle langeda. Charles tahtis lahutust. Mia ei suutnud seda oma peas päris selgeks teha. Tema abielu oli läbi ja minema kõndides võttis Charles temalt kõik, mida ta endast nii meelsasti oli andnud. Ja kogu oma ikka ja jälle ütlemise juures „mul on kahju”, polnud ta tegelikult kunagi tõeliselt andeks palunud.
Mia tõmbas hinge, võttis siis telefoni ja valis oma õe numbri. See oli refleksiivne tegevus.
Kuuldes liinil Maddie häält, pahvatas Mia rutakalt: „Ma rääkisin Charlesiga.”
„Neetud. Ma olen püüdnud sind kätte saada enne teda. Kas sa ei vasta kunagi oma telefonile?” Maddie pidas pausi ja küsis siis ettevaatlikult: „Kas ta rääkis sulle?”
„Jah.”
„Mida ta sulle rääkis?”
„Ta tahab lahutust.”
„On see kõik, mida ta sulle rääkis?”
Mia läks jälle pingule, tunnetades veel üht hoopi. „Kas sellest ei piisa?”
Maddie ohkas raskelt. „Ma sülitan selle lihtsalt välja, nii et sa kuuled sellest otse ja minu käest.” Ta vakatas ja pahvatas siis välja: „Ta kavatseb tolle tibiga abielluda.”
Mia mõtted takerdusid. „Kellega? Tolle naisega?”
„Tal on nimi,” ütles Maddie vaikselt. „Tahad sa seda teada?”
Mia tundis verd soontes jäätumas. Ta polnud kindel, kas ta tahtis sellele naisele identiteeti anda. See tegi naise reaalseks.
„Jah.”
„Julia Barnes. Ta on kohtuametnik samas büroos. Kas sa teadsid teda?”
„Ei,” pahvatas Mia, kahetsedes oma otsust ja nähes jälle tema nägu, pikad tumedad juuksed voogamas üle ilusate rindade. „Ja ma ei hooli, mis ta nimi on. Ta ei ole väärt, et ma teda tunnen.”
„Hea küll,” venitas Maddie.
„Kuidas sa teada said, et Charles tahab temaga abielluda?”
„Ta rääkis mulle. Jumal aidaku mind, Mia, ta on mulle iga päev helistanud, tüüdates mu kõrva selle ja teisega, justnagu ma oleksin mingi saadik teie kahe vahel. Ta näib arvavat, et kui ta saab mu teha oma liitlaseks, lõpeb see kõik puhtalt ja skandaalita. Ta muudkui vatras, kuidas ta jagab kõik võrdselt ja kuidas te mõlemad saate oma eluga edasi minna, teha uue alguse ja muud taolist jama. Ma võin kihla vedada, et ta on rohkem kui veidi mures, kuidas tema advokaadibüroo reageerib mistahes keelepeksule, kuidas sa leidsid ta lõunatunnil koos Juliaga voodist. Pole just stiilne stseen. See ei näeks tema jaoks hea välja.”
„Niisiis see juhtub. Lahutus.”
„Kardan küll, kullake.”
Mia neelas uudised alla, kuigi neid oli raske kurgust alla saada. „Ma pean sellest rohkem mõtlema.”
„Mõtle kiiresti. Charles näib põrgulikult selle juhtumist ootavat. Ta paneb selle kiirele rajale.”
„Milleks
