tundis tuimust ja suutis ainult hetke istuda, uimane ja kõnevõimetu. Esimene emotsioon, mis sellest šokist läbi trügis, oli vihkamine.
Tema ja Charles olid laste saamisest nende abielu alguses rääkinud, ent nad mõlemad olid ambitsioonikad karjääri tegema ja otsustasid oodata. Kui Mia lähenes kolmekümne viiendale eluaastale, tahtis ta perekonda alustada, aga Charles ei tahtnud sellest rääkida. Ta ütles, et pole veel valmis. Ta oli ikka veel noor ja tahtis veel paari vabaduseaastat, nagu ta seda nimetas. Aega, kui nad on ikka veel noored, et nautida väljas käimist, kui seda soovivad, reisimist, pidamata muretsema sidumise pärast mähkmete ja roomavate laste ja kogu selle elulaadi külge.
Järgmisel aastal diagnoositi Mial rinnavähk. Keemiaravi oli mürgitanud ta keha, tõenäoliselt ka munarakud ja nüüd oli küsitav, kas Mia üldse kunagi lapsi saaks. Kuidas see naine nii kiiresti rasedaks jäi, imestas ta. Oli see olnud õnnetus? Võis ta olla nii manipuleeriv, et proovida Charlesi sellesse sajandeid vanasse lõksu püüda?
Kuid Charles tahtis temaga abielluda. Ta ei olnud seda laadi mees, keda lõksu püütakse.
„Kullake, oled sa ikka veel seal?”
Mia noogutas ja kraaksatas siis: „Jah.”
„Mul on nii kahju, et mina olen see, kes sulle seda kõike räägib. Mõtlesin, et sa peaksid teadma.”
„Hei, Maddie,” ütles Mia, hääl vaikne ja värisev. „Mäletad, kuidas ma ütlesin, et ei taha, et sa siia tuleksid? Kuidas ma pean üksi olema.”
„Jah.”
„Ma valetasin. Mulle meeldiks väga, kui sa siia tuleksid.”
„Ma tulen,” vastas Maddie. „Las ma töötan siin mõned asjad välja, nii et saan veidi aega vabaks võtta. Pean laskma kellelgi laste eest hoolitseda. Järgmisel nädalal on mul üks suur koosolek. Võin proovida pärast seda tulla. Pead sa seni vastu? Sa ei tee midagi rumalat?”
„Ei, muidugi mitte. Minuga saab kõik korda. Aja oma asjad tööl ja perekonnaga joonde ja tule siis, kui sul on vaba nädalalõpp. Tõepoolest, minuga on kombes. Lihtsalt tore oleks sind näha.” Tema hääl katkes.
„Ma olen seal niipea kui saan. Helista mulle iga päev. Okei? Isegi kui pead mäe otsa ronima, et ühendust saada, helista mulle.”
Kuues peatükk
Armas päevik!
Mul on üks saladus. Ma eksisin metsas ära. Ma ei ole kellelegi rääkinud.
Olin järginud oja selle lõpuni sügavas metsas. See kuivas ära kivises lõhangus, mida ümbritses mäeveer suurepäraste sõnajalgadega. Olen seda ka varem teinud. See on alati olnud suur seiklus ja kui ma jõudsin oja lõppu, tulin sama teed tagasi koju. Kuid ma tegin kindlasti mingi vale pöörde, sest olin varsti metsaosas, mida ma ei tundnud. Mitte miski ei paistnud põrmugi sõbralik või tuttav. Kõndisin kaua aega ringi, hüüdes ikka ja jälle papat. Mu hüüetele vastasid ainult linnud. Puud, lilled, kivid, olendid, kõik asjad, mida olin mitu tundi varem armastanud, panid mind järsku kartma. Mu meeled hakkasid mulle trikke mängima. Kujutlesin karusid ja madusid ja igat laadi kurja varitsemas kohtades, kus puud kasvasid tihedalt. Ma ei ole veel kunagi varem niisugune nannipunn olnud. Olin kuulnud jutte lastest, kes eksisid ära ja keda kunagi enam ei nähtud. Just see pidigi mind nii kartlikuks tegema. Tundsin piinlikkust oma pisarate pärast. Lowrance hakkaks mind narrima, kui ma talle räägin.
See oli jõgi, mis mu päästis. Kuulsin seda enne kui nägin. Voolava vee heli oli nagu vana sõbra hääle kuulmine, kes hüüdis mu nime. Mu kleit ja sokid olid rebenenud ja ma olin väga janune. Kuid mu süda peaaegu plahvatas kõige võluvama oja nägemisel, mida ma iial olen näinud. Vesi jooksis kiiresti üle kõige armsama kose ja langes sügavasse basseini. Kohe selle kõrval seisis maja. Teadsin silmapilk, et see pidi olema seesama, mille mu isa oli ehitanud pärast mu ema surma. Aeg-ajalt läks ta üksinda lühikestele retkedele metsa. Ta ei kutsunud mind kunagi nendele retkedele kaasa, kuigi ma palusin tal tihti mind kaasa võtta. Ta ütles, et on aegu, kui mees peab olema üksinda oma Jumala ja mõtetega. Istusin majaetikule kiiktooli ja ootasin, teades, et ta tuleb.
Hirmul. Kartlik. Arg. Pisarates. Kohutatud. Hirmunud. Üksildane.
Panen need sõnad kirja, sest ma ei taha, et need mu südamesse tagasi tulevad. Nende sõnade kirjutamisel pean nende tunnetega silmitsi seisma. Kummaline, kuidas ma tunnen tundevärinat, kui ütlen seda sõna valjusti. Ma loen neid sõnu ikka ja jälle, kuni see tunne on läinud. Need on siis kaotatud tunded. Ma ei ole kadunud.
Kate Kartmatu
Clarence saabus majja mõni minut pärast Miat. Mia tundis end pärast oma telefonikõnet Charlesiga haavatult ja valusalt. Ta pani käsivarred rinnale vaheliti ja toetus vastu etikuposti, jälgides Clarence’i läikivpunast pikapit maja ees peatumas, nii et tohutud rehvid kündsid porri sügavaid jälgi. See oli hiiglaslik neljarattaveoline ja Mia mõtles, kui mees kabiinist välja hüppas, kas sel polnud midagi tegemist kompensatsiooniga. Teine roostes pikap logistas selle taga, tulepuid täis laaditud. Clarence suunas kaks meest kohta, kus puud virna panna, andes käske nagu Napoleon, seejärel tuli tema juurde etikule.
„Sain päris hea ajaga hakkama!” hüüdis ta trepist üles tulles. Ta ronis trepist üles, pistis sõrmeotsad taskutesse ning imetles vaadet üle jõe ja vilksamisi paistvatele mäetippudele. „Päris ilus koht,” märkis ta ohkega. „Teate, ma tulin kunagi poisikesena siia. Ainult vaatama. Enamik lapsi siin kandis mõtleb, et see koht kummitab. Vana Kate oli juba ammu läinud, kui ma siia tulin. Ma ei mõelnud mingit kahju teha, olin lihtsalt uudishimulik. Sisse ma muidugi ei läinud. Poleks julgenud seda teha. Proua Minor hoidis maja lukus ja kunagi ei teadnud, millal see vana nõid välja tormab ja võrukaelu oma luuaga taga ajama hakkab. Tõsilugu. See juhtus ühe mu sõbraga.” Ta naeris ja raputas pead. „Hirmutas Bill Morganil higi välja.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
