talle, kui ta sööstis ühest vahekäigust teise, tõmmates tööriistu nende nõudest välja ja pomisedes: „Ristpeaga kruvikeeraja, lame kruvikeeraja, lapiktangid, mutrivõti, klambrilööja.” Ta jäi järsult seisma. „Võibolla isegi elektritrell. Jah, kindlasti.” Ta veenis Miat ostma väikese kollase tööriistakasti ja seda täites selgitas talle detailselt, miks ta igat tööriista vajab. Mia kuulas juhmilt.
Kassaleti juures leidis Mia valiku remondialaseid käsiraamatuid, valis taas Clarence’i abiga ühe paljude fotodega ning ostis ka selle.
Kogusumma tuli suurem, kui ta oli oodanud. Ta tõmbas oma krediitkaardi välja ja ulatas Clarence’ile, kujutledes, kuidas Charles saab rabanduse.
Ta käis peatänaval ühest poest teise, ostes, mida oluliseks pidas. Rodale’is ostis ta toiduaineid, Maeve MacBride’i poes veel mõne värvituubi. Samuti peatus ta naisteriiete kaupluses, et osta paar paari lühikesi pükse, toppe ja ujumiskostüümi, mis viiks ta läbi suve.
Kui ta linnas töötas, kulutas ta ühele kostüümile rohkem kui kõigi nende asjade peale kokku, mida ta täna ostis. Nende abielu jooksul teenisid nii tema kui Charles heaks elamiseks piisavalt, ent sularaha poolest olid nad vaesed. Peale mõne aktsia ja võlakirja ning nende jõeäärse elamukompleksi korteri polnud tulevikuks säästmine olnud kunagi osa nende eelarvest. Selle vähese raha, mille nad kõrvale olid pannud, olid Mia raviarved ära õginud. Mia teadis, et Charles pani seda sügavalt pahaks. Ta polnud Miale tegelikult seda kunagi sõnades öelnud. Pigem olid need rasked ohked, kui arved saabusid, ja märkused, nagu: „Noh, arvan, et sel aastal mingit puhkust ei tule…”
Enne kojuminekut peatus Mia jälle vaatekünkal. See väike pink oli muutunud tema lemmikkohaks telefonikõnede võtmiseks ja saamiseks. Tõmmanud mobiiltelefoni välja, nägi ta, et tal oli mitu sõnumit. Ta valis hääleposti ja kuulas Maddie üha ärritatumaid telefonisõnumeid, igaüks nõudmas, et Mia otsekohe helistaks, kuna nende viimasest rääkimisest on juba kuus päeva, ja kui Mia talle varsti ei helista, helistab ta politseisse, et päästeüksus välja saata. Sõnum oli ka Belle’ilt, midagi kuumaveeboileri kohaletoimetamise kohta. Ta tundis lööki makku, kui kuulis Charlesi häält.
„Mia, see olen mina, Charles. Palun helista mulle tagasi, kui saad selle sõnumi. Me peame rääkima.”
Mia sulges telefoni ja silmitses vaadet, nägemata mitte midagi. Mehe hääle kuulmine tegi ta füüsiliselt haigeks. Tema süda tagus kõrvades, kui ta põrnitses mehe nime oma telefonis. Charles. Mitte Chuck, Charlie, Chas. Isegi voodis ei meeldinud talle, kui Mia kasutas intiimseid hüüdnimesid. Tema perekond oli vana Charleston. See andis Charlesile õigusjärgsuse, mis Miat kunagi oli kütkestanud. Mees uskus, et see pole oluline, kui edukaks ta saab või kui palju ta teenib; tema austatud esivanemad olid kindlustanud, et iga uks ja iga ihaldatud üritus linnas on talle avatud ning see kehtib aegade lõpuni. Võibolla selle teadmine oli põhjus, miks tal oli nii vähe ambitsioone. Charles puhkas oma esivanemate loorberitel.
Iga instinkt Mia kehas karjus talle, et ta seda kõnet ignoreeriks. Ent hoolimata maos moodustuvast külmast sõlmest, teadis Mia, et vältimatuga pole mõtet viivitada. Rohkem mõtlemata, lõi ta telefonis mehe numbrile.
Pärast viiendat helinat mõtles ta, et tal võib vedada ja ta saab häälesõnumi jätta. Lihtsalt tere, temaga on kõik korras, ta helistab uuesti järgmisel nädalal. Tal ei vedanud nii palju.
„Halloo.” Charlesi hääl kõlas pingsalt.
„See olen mina,” ütles Mia külmalt.
„Ma helistasin oma tosin korda. Kas sa ei kontrolli oma sõnumeid? Kus põrgus sa oled olnud?”
„Mida põrgut sul sellest?”
„See ei ole õiglane.”
Mia suutis ainult naerda, ent selles polnud lõbususest jälgegi. „Nii et nüüd ütled sina mulle, mis on õiglane?”
„Mia, sa oled ära olnud rohkem kui nädala. Kus sa oled?” küsis mees jälle pealekäivalt.
„Ma olen Põhja-Carolinas,” vastas Mia, loovutades talle selle palakese.
„Mida sa seal üleval teed? Sa peaksid siin olema. Charlestonis. See on niisugune segadus. Me peame rääkima.”
„Ma ei ole valmis rääkima.”
„Kuule, Mia. Ma tean, et sa oled haavunud. Jumal, mul on nii kahju. Ma ei mõelnud, et sa selliselt teada saad.”
„Sa tahad öelda, sa ei mõelnud, et ma taban su minu voodis seda tüdrukut keppimas? Kuidas sa siis mõtlesid, et ma selle teada saan?”
„Sa ei pea jõhker olema.”
Mia punastas. Ta vihkas räpast keelepruuki ja kasutas seda harva. Aga ta oli nii haiget saanud, nii vihane, et tundus hea lüüa. Kasvõi ainult sõnadega.
„Mina ja jõhker? Oleksin arvanud, et sul jätkub vähemalt sündsust teda mingisse odavasse motelli viia, kus maksad tunni eest. Kas just seda tavaliselt ei tehta?”
„Ta ei ole seda laadi tüdruk.”
Mia oli jahmunud. Ta oli oodanud, et Charles palub vabandust, et oli toonud selle naise nende voodisse. Et tal on kahju, et oli talle haiget teinud. Ta ei oodanud, et mees hakkab seda tüdrukut kaitsma.
„Mis laadi tüdruk ta siis on? Peale selle, et ta magab abielumehega.”
„Ma ei helistanud selleks, et temast rääkida.”
„Miks sa siis helistasid? Et minust rääkida?”
„Jah. Ja meist.”
„Noh, minuga on korras. Nii et võid selle oma nimekirjast maha tõmmata.”
„Ei ole korras, kui sa põgened majast ja kaod terveks nädalaks. Ei ole korras, kui sa ei vaevu mulle helistama ja teada andma, et sa oled elus. Ja kindlasti ei ole korras, et sa võtsid mu Titleisti golfikepid!”
„Oh mu jumal, Charles. Sa ei helista, et mind kontrollida. Sa helistad, et kontrollida oma golfikeppe!”
„Ära ole naeruväärne. Kuule, Mia, ärme muutume vastikuks. Olen näinud seda juhtumas mu klientidega ja mitte midagi ei saavutata. Me peame meeles pidama, mida me kunagi teineteise vastu tundsime, ja sellest punktist edasi liikuma.”
Mia veri tardus, kui ta kuulis mehe häälde tekkimas lahutusadvokaati. Charles oli juba otsustanud. Ta nägi Miat kliendina. Ta selitas kurku.
„Miks sa ei võiks mulle rääkida, mis toimub.”
Charles tõmbas pikalt ja katkendlikult hinge, esimene tõelise emotsiooni märk, mida Mia oli kuulnud. „Ma tahan lahutust.”
Hoolimata faktist, et Mia sügaval südames teadis, et see tuleb, sundis nende sõnade kuulmine teda õhku ahmima.
„Mul on kahju, Mia. Ma ei tahtnud seda sulle selliselt telefonitsi öelda. See on olnud tulemas kaua aega. Ka sina pidid seda tundma.”
„Ei. Tegelikult ma ei tundnud.” See pani Mia end tundma veelgi suurema narrina. „Aga kui nii võtta, siis viimase aasta jooksul pole miski päris sama olnud.”
„Täpselt.”
