muutus ta hingamine taas normaalseks. Mia ajas end pikkamisi sirgu ja lükkas niisked juuksed otsaesiselt tagasi. Ärka üles, ütles ta endale, vaadates peeglis oma kahvatut nägu. Charles ei olnud see hea abikaasa, kes oleks alati tema kõrval vähist paranemise igal sammul. Miks ta oli end veennud, et on? Kas tal oli mehe jaoks häid ettekäändeid leida lihtsam, kui tõega silmitsi seista?
Mia lükkas juuksed näolt, otsustades temast mitte enam mõtelda. Ta pidi oma mõtted suunama kuhugi mujale. Tema sokid sahisesid üle tolmuste põrandate raamaturiiuli juurde. Ta tõmbas välja esimese raamatu, mida puudutas: Kate Chopini „Äratamine”. Raamatud olid talle alati olnud lohutuseks ja see siin oli vana sõber. Ta viis õhukese köite musta raudvoodi juurde, lootes, et sõnad on tema trööst läbi pikkade üksildaste tundide kuni koidikuni. Väljas sadas ikka veel vihma, kuid äike oli taandunud vaikseks kõminaks kauguses. Torm oli möödumas.
Mia võitles unega, lugedes, kuni silmad raskeks läksid ja sõnad leheküljel ähmaseks laiguks muutusid. Oli väga hilja, kui ta lugemisest loobus ja raamatu kinni pani. Ta asetas selle lauale noa ja pisikese piimvalge lambi kõrvale. Laua taha oli nõjatatud puitvarrega luud. Need olid haletsusväärne arsenal öö kabuhirmude vastu. Enne lambi kustutamist vaatas ta üle magamistoa. Seinad, raudvoodi, peegel, iga puupilbas tundus vaenulik. Belle oli talle öelnud, et ta on esimene, kes selles majas pärast paljusid aastaid magab. Ta ei suutnud maha raputada tunnet, et ta tungib isiklikku ruumi. Ent Belle oli andnud talle loa jääda.
Siis mõtles ta jälle naisest, kes oli siin varem elanud, naisest, kes tõi metsikusse loodusse ilusad asjad, kes valis isolatsiooni, nagu Mia oli valinud, kelle tuba see kunagi oli olnud. See naine polnud andnud võõrale luba tema koju jääda. Seega pakkus Mia samu sõnu, mida ta oli öelnud Belle’ile, öeldes neid valjusti ilma mingi põhjuseta, mida ta oleks osanud sõnastada.
„Palun. Luba mul jääda.”
Pehme tuulehõng lehvitas kardinaid, kuigi aknad olid suletud. Mia hing jäi kinni, ta sulges tugevasti silmad ja puges sügavale teki alla. Ümbritsetud seedri lõhnast, jäänud kinni mälestustekeerisesse, teadis ta, et uni ei tule kergesti.
Mia ärkas ereda valguse peale, mis tungis sisse läbi kitsa lõhe kardinate vahel. Tema keha teki all oli higine ja löönud teki pealt, tundus kuumus suletud ruumis nagu ahjus. Ta keeras küljele, pannes kokkusurutud käed põse alla, ja tundis oma kõleda ahastuse jäänuseid. See oli olnud raske ja väsitav öö, täis visklemist ja keeramist ühelt küljelt teisele lämmatavas toas. Teda polnud kummitanud mingi naise vaim, vaid mälestused Charlesist ja temast endast õnnelikumatel aegadel. Tundus, nagu oleks Charles surnud, ainult veelgi halvem. Ta leinas kogu usalduse ja armastuse kaotust, mida nad olid jaganud peaaegu kümme aastat. Et see suhe nii kiiresti, nii julmalt läbi lõigati, jättis ta veritsema. Ta tundis valu nagu fantoomjäset.
Täielikult ärkvel, tõusis ta aeglaselt ja läks jalgu sahistades elutuppa. Tema flanellpidžaama ääred lohistasid tolmu sisse raja. Tuli oli kustunud ja külma tuha lõhn lasus raskelt õhus. See väike maja – elutuba, magamistuba vasakul, kitsas köök ja söömisala paremal, ülakorruse tuba – jääb tema koduks järgmiseks paariks kuuks. Kahvatu valgus püüdis läbi tungida kollaseks muutunud gaasriidest kardinatest, andes ruumile nukruse aura. Ta tegi ühe akendest riivist lahti ja tõukas tugevasti. Vana puitraam ragises üles.
Otsekohe kuulis ta voolava vee rahustavat heli. Mahe briis, mis tundus nagu vedelik, jahutas higi ta kehalt. Vihm oli lakanud, linnud säutsusid kärarikkalt puude otsas ning maa oli roheline ja küps. Miks ta ei suutnud tunda päeva uudsust, mõtles ta.
Rahutu Mia hakkas ringi luusima. Köögis silmitses ta suurt talule iseloomulikku kraanikaussi, mis oli tasakaalustatud vankuvatel torujalgadel. Ta kujutles mõhnalisi käsi, käsitsemas kogenult fileerimisnuga, eraldades puhta liha sisikondadest, peadest ja luudest. Ta vabises selle mõtte peale. Kui kaua aega oli möödunud ajast, kui vesi voolas läbi nende vanade torude? Kindla nõksatusega keeras ta kraani. Vana pump oigas ja mulksus valjusti. Ta astus kaks sammu tagasi, valmis ohutusse sööstma, kui see peaks lõhkema. Aeglase sisinaga vabastasid torud kalavere värvi veenire. Ta ootas ja jälgis, kuni see selgeks vooluks muutus. Ta pritsis vett oma näole, ahmides selle jäisuse peale õhku. Siis maitses ta katsetavalt allikavett. See oli külm ja meeldiv. Ta jõi janu täis ja sõi ära pooliku tervisetahvli, mille oli oma käekoti põhjast leidnud.
Rohmakalt tahutud kapid sisaldasid endas viletsat gruppi mõlkis kastruleid, rasket malmist praepanni, pruune täkilisi savinõusid ja omavahel sobimatuid söögiriistu. See oli masendav kollektsioon. Naise isikliku ruumi hüljatus oli niisama ilmne kui köök, mis andis märku, et kes tahes siin ka oli elanud, oli ammu hoolimisest loobunud.
Pühkinud tolmu kätelt, vaatas Mia kella. Tema magu korises ja nõrk kofeiini puudumisest tingitud peavalu meelekohtades ütles talle, et on aeg nuhkimine lõpetada ja suunduda linna toiduvarude järele.
Ta rõivastus kiiresti teksastesse ja kortsunud puuvillsviitrisse, mille ta oma väikesest mustast kohvrist välja tõmbas. Pärast pesemist kuivatas ta näo, tabades oma peegelduse väikeses peeglis kraanikausi kohal. Mia vältis oma peegelpildi vaatamist. See oli sügavalt häiriv, sest ta ei tundnud enam naist, kes talle sealt vastu vaatas.
Alles aasta tagasi oli Mia Landan päevitunud, haritud ja hästi rõivastuv noor professionaal Charlestonis. Teda ei nähtud avalikkuses kunagi ilma soengu ja meigita. Tal oli tantsija keha pikkade saledate käsivarte ja jalgadega ning luigekael. Juuksed üles pandud ja pärlid kaelas, kujutles ta end noore Grace Kellyna.
Naine, kes talle nüüd vastu vaatas, oli kuhtunud ja kahvatu, nagu ta poleks palju kuid päikest näinud. Pärast keemiaravi olid ta sirged heledad juuksed kasvanud tagasi punakasblondiks ja lokiliseks. Ta sirutas käed, et libistada need läbi oma pea ümber hõljuvate korratute kahlude. Talle meeldis nende värv – nii täis tuld ja elu. Tal ei olnud südant neid lõigata, nii et lokid turritasid ta peast erinevas pikkuses välja. Tema südamekujuline nägu lõppes sügava lohuga lõual täidlaste huulte all.
Ta vaatas kiretult oma nägu. Suhtekorralduses oli tema töö inimesi kiiresti hinnata. Ta mõtles, et nägi välja nagu välgunoolest tabatud hernehirmutis.
Mia pöördus peegli juurest ja kustutas tule. Seejärel, haaranud oma käekoti, suundus ta välja. Eesetikul jäi ta järsult seisma. Eelmisel õhtul oli pimedus ümbrust katnud. Vaadates nüüd varahommikuses valguses, rabas teda maastiku hunnitus.
Majale pakkus varju mäeseljak, mille üks külg oli kaetud kõrgete puude ja lopsaka taimestikuga rohelise igas kujuteldavas varjundis. Mõne jardi kaugusel voolas vesi kaskaadina üle valgete kivide, kukerpallitades mahedas meloodilises muusikas sügavasse sinakasrohelisse basseini.
Belle oli talle rääkinud, et seda piirkonda kutsutakse Watkins Cove’iks. Mia oli öelnud, et tema arvates oli abajas lahesopp veekogus. Belle selgitas, et abajas oli ka varjuline nišš mäeküljes. „Mõlemad olid kaitstud pelgupaigad,” oli Belle tähendusrikkalt öelnud.
Nende mägede taga kaugemal idas ja siis rannikule alla lõunasse oli Charlestoni linn just ärkamas. Mia nägi vaimusilmas kitsaid võluvaid tänavaid, ajaloolisi hooneid ja kõrgete tornidega kirikuid, mis moodustasid ta sünnilinna. Charleston oli tema jaoks nagu elutark magusa lõhnaga vanatädi, kes polnud kunagi oma pärlitest kaelakeeta, käis regulaarselt jumalateenistustel, tundis oma kohta ühiskonnas ja täitis kohusetundlikult vastutust, mida see positsioon nõudis. Mia oli tänulik kultuuri ja peenekombelisuse eest, mida ta temalt oli õppinud. Ent mõnikord, eriti siis, kui ajad olid rasked ja tema kohustuslik naeratus habras, oli ta ärritatud ootuste all, mida ta tundis, enamasti iseendalt.
Siin mägedes tundis ta end vabana. Kellelgi polnud talle mingeid ootusi ja see omakorda vabastas
