otsusest hoolimata peab ta suve lõpuks Charlestoni tagasi minema. Mia naaldus vastu etikupiiret, tõstis näo ja hingas sügavalt sisse. Ta tundis värskust oma soontest läbi tuhisemas ja seiskumist kehast välja pühkimas ühesainsas pikas väljahingamises. See väike sopp mägedes varjab teda, kuni ta paraneb.
Sõit Watkins Milli polnud ei parem ega halvem, kui ta oli oodanud. Maanurk oli pärast vihma roheline ja lopsakas. Ta möödus väikestest hoolitsetud aedadega talumajadest, mille lähedal seisis koer või kits; avatud põllud olid täpistatud rohtu söövate hobuste või härgadega; mäeseljakutelt piilusid välja muljetavaldavad uued palkmajad. Tee lookles ja käänles, aga Belle’il oli õigus, et sõit linna tuleb kiire. Varsti jõudis ta sillutatud teele, mis viis mägedes pesitsevasse väikelinna. Ta mõtles esimesel pilgul, et see nägi välja nagu linn, mille aeg oli unustanud.
Mia parkis auto väikesel platsil vana raudteejaama ees. See oli võluv puithoone kellukesekujulise katuse, laiade katuseräästate ja suurte lilletünnidega piki kõnniteed. Siltidest hoonel sai ta teada, et kunagi populaarne rong oli sõitmast lakanud aastaid tagasi, aga linn oli jaama taas ellu äratanud ja see oli nüüd ajalooseltsi kodu.
Peatänav moodustas suurema osa linna ostukeskusest ja oli ainult paar tänavavahet pikk. Rongijaam asus pika kompaktse punastest ja kollastest tellistest ühe- ja kahekorruseliste majadega tänava ühes otsas. Torniga kirik seisis teises. Vahepeal paistsid rõõmsavärvilised varikatused vaheldumisi üle kõnnitee laiuvate puudega ning nende all seisis veel rohkem värvikate geraaniumide ja ereroheliste lihavate põõsastega tünne. Ta mõtles kihvatusega, et see oli seda laadi linn, mida tema ja Charles armastasid nädalalõpu puhkepäevadel koos külastada.
Belle oli talle rääkinud, et linnarahvas on sõbralik kogukond, omavahel lähedased ja usaldusväärsed. Enamik neist oli üles kasvanud Watkins Millis nagu ka nende vanemad ja vanavanemad. Seega teadsid nad peaaegu iga intiimset detaili üksteise kohta. Rohkem kui tõenäoline, narritas Belle, et nad on näljas mõne värske klatši järele.
Mia tundis end sisemiselt haavatuna, võimetuna kergeks jutuks. Ta ei tahtnud midagi rohkemat, kui olla nähtamatu, lipsates läbi linna ja täiendades oma varusid. Pea alla kallutatud, hakkas ta kiiresti minema mööda kõnniteed. Ta möödus raamatukogust, raekojast ja restoranist. Möödudes naisteriiete kauplusest, mõtles ta oma väikesest mustast kohvrist, kuhu olid pakitud ainult mõned rõivad, mida ta vajas kolmepäevaseks õngitsemislaagriks. Ta tegi grimassi ja otsustas, et peaks mõned juurde ostma.
Mitte just kaua aega tagasi oli periood, kui ta nautis võimalust osta uusi riideid või meeliskleda antiigipoes. Tema kodus riidekapis oli mitu kena villast kostüümi ja karget valget pluusi, mis nägid ta pikal saledal kehal head välja. Seal olid riiulid siidist särgikute ja korralikult virnastatud karpidega, igaüks täidetud disainerikingadega, tema ainus pillamine. Neil ei olnud suurt raha ja ta ei ihaldanud juveele nagu nii paljud tema sõpradest. Ta oli rahul oma teemandiga laulatussõrmusega – kokkuleppel, et kihlasõrmust ei tule –, teemantnuppudega kõrvades ja pärlikeega, mille Charles talle nende esimesel pulma-aastapäeval oli kinkinud. Need olid armsad säravad Mikimotod erinevas suuruses. See kahekordne kee oli ikka veel tualettlaual tema ehtekarbis.
Ta vaatas aknal mannekeeni, mis kandis pruuni plisseeseelikut ja tähelepandamatut puuvillpluusi, ning kõndis edasi. Rõivad või välimus ei köitnud enam ta tähelepanu. Ta ostab, mida vajab, hiljem, kui peab seda tegema.
Värskelt küpsetatud leiva, kaneeli ja kohvi lõhnad peibutasid ta restorani väikesesse pagaripoodi. Suur tahvel tugialusel selle ees kuulutas päeva eripakkumisi. Täna olid kaneelirullid. Väike kell ukse kohal helises, kui ta sisse astus.
„Kohe tulen!” Blond pea leti all tõusis, et pealiskaudselt ukse poole naeratada. See pea oli kinnitatud robustse keskealise naise külge heleroosas vormirõivastuses, mille nööbid pakatasid tema liivakellafiguuril. Nägu oli ilus, roosapõseline ja sõbralik, ent Mia tähelepanu köitsid ta ilusad sinised silmad, mis särasid elurõõmust.
„Tere tulemast Shafferisse,” ütles naine Põhja-Carolina venitava hääldusega. „Mida ma saan teie heaks teha?”
Mia näljane pilk õgis värskeltküpsetatud sõõrikute ja teiste küpsetiste ridasid klaasvitriinis. Selle taga oli veel üks pikk klaasvitriin, moodustades L-tähe restorani poole, ning see oli täidetud igat laadi leibade, kookide, pirukate ja küpsistega. Tema põlved peaaegu nõtkusid kuuma kohvi lõhna peale.
„Kas te krediitkaarti võtate?” küsis ta.
Naine kortsutas kulmu. „Kardan, et ainult sularaha.”
Mia noogutas, piinavalt teadlik, et tal olid rahakotis ainult mõned dollarid. Ta vaatas üles ja kontrollis kohvi hinda.
„Ma võtan tassi musta kohvi, palun. Suure.” Tema sõrmed tantsisklesid klaasil, kui ta püüdis valida. „Võtan ka ühe tavalise sõõriku,” ütles ta osutades. „Ei, oodake. Parem kaneelirulli.”
Teadev naeratus levis üle naise näo. „Olete selles kindel?”
Mia vastas kõhkleva naeratusega. „Need kõik näevad nii maitsvad välja.”
„Paistab, et te võite endale lubada veidi paksemaks minna, kullake,” märkis naine, haarates metalltangid ja tõmmates küpsetise välja. „Mina mitte. Ma söön ühe ning see läheb otse mu puusadesse ja jääb sinna pidama. Kas te sööte siin?”
Mia vaatas mitme väikese laua poole, mis olid kaetud roosa-valgeruuduliste linadega. „Jah, tänan.”
Naine pani küpsetise taldrikule ja valas paksu valgesse kruusi kohvi. „See teeb kaks kuuskümmend.”
Mia võttis rahakoti välja ja pani kolm dollarit hoolikalt letile. Ta mõtles oma meeleseisundile, kui ta eile oma kodunt oli põgenenud. Ta polnud isegi mõistnud, et tal polnud rahakotis peaaegu üldse midagi. „Kas siin läheduses on mõni pangaautomaat?”
„Panga juures. Kui te siit lahkute, keerake paremale ja see on tänavavahe lõpus. Te ei saa eksida. Olge lahke…” Ta vakatas, enne kui nimetada teda jälle kullakeseks. „Mis teie nimi on?”
Ta kõhkles. „Mia.”
„Olete meie väikeses linnas külas, Mia?”
„Jah.” Mia vaatas alla nimesildile, mis oli naise rinnale kinnitatud nagu kuulutustahvel mäele. „Becky,” vastas ta, võttes oma kohvi ja saiakese ning suundudes laua juurde. Ta valis ukse kõrvalt kuhjast kohaliku kinnisvarabrošüüri ja hakkas seda lehitsema, et hoida Beckyt rohkem küsimusi esitamast. Becky läks tagasi klaasletti poleerima ja Mia teadis, et ta on üle mõõdetud kui lihtsalt veel üks turist, kes unistab majakesest mägedes.
Mia hammustas küpsetist ja tema silmad sulgusid naudingust. See oli nii maitsev ning kohv nii kuum ja rikkalik, et Mia lõi peaaegu nurru, kui ta kõik kinni pistis. Ta polnud mõistnud, kui näljane ta oli.
„Need tekitavad sõltuvust,” märkis Becky leti tagant.
Mia vaatas üles ja nägi Beckyt naeratamas. „Ma küpsetan need värskelt igal hommikul.” Naine patsutas oma kõhtu. „Skipper siiski ei hooli. Ta ütleb, et siis on mind rohkem armastada.” Ta naeris jälle ja poleeris klaasi. „Tulge homme hommikul tagasi. Ma küpsetan keedukreemisõõrikuid. Teen täpselt kell seitse lahti. Pean õngitsejate jaoks valmis olema, enne kui nad välja suunduvad. Neile meeldib, kui nende kohv on kuum ja küpsetised magusad. Teate, mul on seal taga väike postkontor,” ütles ta, osutades väikese leti poole. „Võite siit oma kirjad saata.
