vastas Mia, vaadates jälle oma ajakirja. Ta lootis, et naine saab vihjest aru. Kuid oli selge, et Becky oli kergest jutust huvitatud. Mia kahtlustas, et see kohvipood koos postkontoriga tagaosas oli väikelinna uudiste keskpunkt.
„Võin kihla vedada, et te rendite Murphy krunti,” jätkas Becky. „See on ilus vana maja. Vajab mõnevõrra remonti. Enamasti siiski kosmeetilist. Kuulsin, et nad panid selle väljarentimiseks. Võibolla müügiks. See oleks hea ost.”
„Ei. Ma ei tea seda maja.”
Becky mõtiskles selle üle, nihutas siis oma raskust ja küsis: „Kus te siis peatute?”
„Tegelikult peatun ühe sõbra majas.”
„Oh. Kes see on?”
„Belle Carson.”
Becky poleeris laisalt klaasletti, huuled pruntis, nagu imeks haput kommi. „Nimi kõlab tuttavalt. On ta siit kandist?”
„Ta elab Asheville’is, seega…” Mia pühkis sõrmed pisikese paberist salvrätiga puhtaks ja tõusis, et lahkuda.
„Ärge unustage neid keedukreemisõõrikuid. Ma panen ühele teie nimesildi!” hüüdis Becky oma sõbralikul viisil. Mia lehvitas ja suundus uksest välja, väike kell tema lahkumisel helisemas.
Paar autot möödus aeglaselt ja noor abielupaar kahe nende kannul hüpleva lapsega sisenes innukalt Shafferisse. Mia naeratas endamisi, kuuldes kella helisemist ja Becky südamlikku tervitust.
Kõrval asuv rauakauplus oli teravas kontrastis Shafferi rõõmsa naiseliku roosaga. See oli mehelik kindlus, täidetud terasest kaubariiulitega, mis olid tuubil kartongkaste, suuri ja väikesi tööriistu ning ridamisi plastnõusid, täis mutreid ja polte ja naelu ja ainult jumal teab, mida veel. Ta kirtsutas möödudes nina; tolmu ja mootoriõli lõhn oli läbitungiv. Ta teeb siin peatuse nädala sees hiljem.
Paar kauplust kaugemal peatus Mia väikese poe ees, kus oli eklektiline valik kirjatarbeid, käsitööd, maale ja kohalike kunstnike valmistatud ehteid. Tema pilku köitis silt: Me müüme täielikku kunstivarustust.
Mia tundis, et ammu mahamaetud armastus maalimise vastu tõmbas teda. Ta oli olnud kolledžis kunstiklassis ja toona palju maalinud, eksperimenteerides kartmatult erinevate stiilide ja värvide erineva sideainega. Pärast lõpetamist leidis ta töö, seejärel abiellus ega leidnud maalimiseks enam kunagi aega. Oma rinnavähi operatsioonist peale oli ta siiski lootnud, et teeb oma elus midagi loomingulist. Terve müriaad jõe siniseid ja rohelisi toone ning veepinnal murdunud valgus oli pannud ta sõrmed sügelema pintsli järele. Kui see jõgi suudaks esile kutsuda jälle veidi sädet…
Mia tõukas ukse lahti ning astus lõhnaküünalde ja õlide maailma. Ta kõndis läbi vahekäikude, lastes sõrmeotstel libiseda üle pintslite, värvituubide ja lõuendite, tegelikult teadmata, mida ta tahtis, ent leides nende tekstuuri rahustava olevat. Umbes Mia vanune noor naine lähenes talle. Ta oli pikk ja sale nagu Mia ning kahvatu kui piim. Tema helevalged juuksed voogasid ümber pea nagu nimbus.
„Tere,” ütles ta naeratades. „Ma olen Maeve MacBride. Saan ma teid aidata?”
Mia silmad uurisid pikka värvituubidega täidetud riiulit. „Ma ei tea, kust alustada.”
„Noh, mis on teie värvide sideaine?”
„Sellest on kaua aega.”
Maeve tunnetas tema kõhklust. „Vesivärvid oleksid alustuseks head. Need ei ole nii mürgised kui õlivärvid.”
„Suurepärane,” nõustus Mia, haarates sellest kinni. Pärast tema vähiravi oli mistahes mürgine välistatud.
Osutus, et Maeve oli selle pentsiku poe omanik. Ta aitas Mial valida Sennelier’ alustajakomplekti väikeste vesivärvikuubikute ja pintslitega ning ploki paksu akvarellipaberit. Mia võttis oma paki kaenla alla ja lahkus poest, tundes esimesi lootuseliigatusi.
Kõrval oli punastest tellistest kaksikhoone, kus asus vürtspood. See nägi välja nagu vürtspood, milles ta lapsena Charlestonis koos emaga oli käinud. Kohalikud tooted olid suurtes korvides eespool, lihunik plekilises valges põlles töötas tagaosas ning kitsastes vahekäikudes seisid originaalsed puitriiulid, mis kandsid kõike, alates salatikastmetest ja teraviljatoodetest kuni õngeritvade ja söötadeni.
Becky seisis sissekäigu lähedal, naaldudes vastu ostukäru, kus oli kaks paberkotti toiduaineid. Ta rääkis parajasti tüseda naisega aedviljamüüja põlles, nagu oleksid nad vanad sõbrad. Nad vaatasid üles, kui ta lähenes, ja pilgust nende silmades oletas Mia, et kõneaineks oli olnud tema.
„Tere taas, Mia!” hüüdis Becky, otsekui ka nemad oleksid vanad sõbrad. Ta viipas Mia lähemale. „Saage Flossiega tuttavaks,” ütles ta, osutades naisele enda kõrval.
Flossie oli keskealine ja aval, kahvatu lameda näo ja väikeste mõtlike silmadega. Tema hallinevad heledad juuksed olid hooletult tõmmatud kuklale hobusesabasse. Ent kui ta naeratas, tegid kortsukesed ta silmade ümber näo soojaks ja targaks. Ta oli ilmselgelt kellegi ema, kellegi tädi, kellegi sõber. Seda laadi naine, kes põimiks tugevad käsivarred sulle ümber, teades, kui sa seda vajad.
„Ma olen Flossie Barbieri,” informeeris ta Miat. „See koht kuulub mulle või pigem mu vanematele. Nad on pensionil, aga ei suuda sellest lahti lasta, kui te mõistate, mida ma mõtlen. Igaüks tunneb seda poodi Rodale’ina, mis on mu neiupõlvenimi.”
„Meeldiv teiega tutvuda,” ütles Mia ja hakkas ära minema. „Oh,” sõnas ta, pöördudes Flossie poole. „Kas te krediitkaarti võtate?”
„Ma eelistan sularaha, kui võin seda saada, aga ma võtan ka teie krediitkaardi.”
Mia oli ettevaatlik, ostes ainult seda, mida ta arvas mõneks päevaks vaja minevat. Kindlasti on raske perekonnapoodi pidada, mõtles ta, kui teel veidi kaugemal pakkus hiiglaslik supermarket lillede ja veinivalikuga palju rohkem valikuid ja pealegi odavama hinnaga. Ta eelistas väiksemat poodi ja aeglasemat tempot. Ta tundis, et on linnast kaugel mitte ainult miilide, vaid aastate võrra.
Kui ta oma ostukäru kassa poole veeretas, kuulis ta Becky häält oma nime hüüdmas. Mia pöördus ettevaatlikult ning nägi, et Becky lehvitas ja kasutas oma käru kui kõnniraami. Tema jalad liikusid kohmakalt ja ta naaldus raskelt vastu käru. Flossie oli samm temast tagapool.
„Ma teadsin, et olin seda nime varem kuulnud! Belle Carson, ütlesite, eks ole?” Becky oli pingutusest hingetu ja ta silmad särasid. Ta tõstis käe rinnale, tõmmates hinge. „Belle on nii ilus nimi, mida tõenäoliselt ei unustata.”
Mia ootas suureneva kartustundega.
„Tal on mingi kalastusfirma Asheville’is, on see õige?”
Mia noogutas.
„Jah, see on tema,” ütles Becky Flossiele, noogutades kinnitavalt.
„Ma teadsin, et mul on õigus,” nõustus Flossie.
Keegi vana naine, lilleline kolmnurkne rätik lumivalgetel juustel, tuli nende juurde, et vestlusest osa võtta. „Carson, ütlesid? Ma mäletan seda nime. Ma käisin ühe Carsoniga koos koolis. Kas ta pole see, kes lahkus linnast varsti pärast lõpetamist? Jooksis minema, et abielluda. Mõnd see üllatas, aga mitte mind. Ma olen vanem kui
