oma toetust ja teda lohutada, kuid ta tundis muret, et kannatanu võib ehmuda.
„See tü-tü-tüüp. Mõrvar.“
„Mis mõrvar?“
„See, kes mind röövis. Viis mind ... sinna. Metsa ... puude vahele.“ Mees osutas tugeva müüri poole. Chandler mõistis, et ta näitas hoopis tellisemüüri tagant paistvat Gardneri mäge.
„Milline mõrv ...“
„Üks vaimuhaige.“
Mehe jalad värisesid. Veri oli ta teksad plekiliseks muutnud, kuid see polnud värske, ja näis, nagu oleks see päikese käes ära kuivanud. Chandler ei soovinud sugugi, et mees kokku variseks. Ta sirutas käe, et kannatanu käsivart puudutada, ja too krimpsutas valust nägu.
„Kõik on korras, me oleme siin, et sind aidata.“ Aidates teda tagasi istmele, sai Chandler tunda end veidi rohkem olukorra peremehena. „Mis su nimi on?“ päris ta.
„Gabriel.“
„Väga kena, Gabriel. Mina olen Chandler. Töötan siin seersandina. Kas sa tead, kus sa oled?“
Gabriel raputas pead.
„Sa oled Wilbrookis.“
Ta märkas Gabrieli silmades välgatust, mis tundus olevat lootus. Lootus, et ta oli leidnud turvalise paiga. Chandler jätkas informatsiooni jagamist, püüdes noormehes tekkinud tunnet alal hoida.
„Wilbrook, Lääne-Austraalia. Tema on Tanya, meie vanemkonstaabel, ja see on Nick, teine konstaabel. Kustkohast sina tuled?“
Taas osutas mees sõrmega kõhklevalt müüri suunas. „Sealt.“
Chandler püüdis rahustavalt naeratada. „Ma tahtsin teada, kus sa elad.“
„Perthis ... kuid ma reisin.“
Ta tõmbus vastu seljatuge kössi. Hetkeks näis, nagu võiks ta toolilt otse põrandale libiseda.
„On sul mõni isikut tõendav dokument?“
„Ta varastas selle.“
Chandler noogutas. „OK ... kas sa tead tema nime, Gabriel?“
Noormees vaikis. Silmad, mis olid hoogsalt tuba silmitsenud, hakkasid kinni vajuma. Chandler vaatas veel kord ta riideid. Kuivanud veri ei vihjanud tõsisele vigastusele, kuid ta ei saanud kõrvale jätta nähtamatut ajusisest verejooksu.
„Kas sa ...“
„Heeeeath,“ ütles Gabriel, tuues kuuldavale pika ohke.
„Heath?“ Chandler noogutas Tanyale, kes juba nime üles kirjutas.
Gabriel ühmas. „See maniakk. Ta nimi on Heath. Ta varastas mu ID-kaardi.“
Keha, mis oli tundunud toolil istuva hüübinud tarretisena, kangestus ja püüdis tõusta. „Ma pean siit välja saama.“
Chandler astus ettepoole ja sundis meest uuesti istet võtma. Ta oli harjunud tungiva põgenemissooviga. Paljud inimesed, kes olid politseijaoskonda tulnud, tahtsid kiiresti lahkuda, uskudes, et kui nad seal liiga kaua viibivad, määritakse neile mingi süütegu kaela.
„Püsi paigal, ja me hangime sulle meditsiinilist abi.“
„Ei,“ lausus Gabriel, silmad pärani. „Ma tahan teile rääkida, mis juhtus, ja siis siit ära minna. Juhuks, kui ta tagasi tuleb.“
„Sa oled nüüd turvalises kohas,“ kinnitas Chandler talle.
„Mitte enne, kui olen siit kaugel eemal.“
Gabriel hingas pikalt ja sügavalt, võideldes närvilisusega, ja krimpsutas nägu, kui ennast sirutas. Chandler arvas, et ta ribid on kõvasti muljuda saanud.
„Me võime sulle arsti kutsuda,“ sõnas Tanya ja hiilis jälle ettepoole.
„Ei, ma tahan teile jutustada, mis juhtus.“
3. peatükk
Väike vestlusruum asus vastuvõtuleti taga ja peaaegu alati kasutati seda sööklana. Erinevalt kontori suviselt kollastest seintest oli siin kogu ruum tumeroheliseks värvitud. Chandler oli kuskilt lugenud, et sellel toonil on võime inimesi rääkima panna.
Habras plasttool ägises külastaja raskuse all. Chandler seadis ennast sisse teisel pool kirjutuslauda, hallil PVC-kattel olid sinepiplekid. Ta tahtis teada, kelle kord oli koristada – tõenäoliselt tema kord.
Ta pöördus külastaja poole.
„On 23. november 2012. Palun ütle oma täisnimi, et ma saaksin selle üles märkida.“
„Gabriel Johnson.“
„Kustkohast?“
„Algselt Perth, kuid ... kuidas te seda ütlete? Ilma ...?“
„Ilma kindla elukohata.“
„Just nii. Ilma kindla elukohata. Vabandust, mu mõistus on veidi ...“ Gabrieli pilk liikus ruumis ringi, nagu tahaks ta kõike meelde jätta. Midagi erilist näha polnud.
„Vanus?“
„Kolmkümmend.“
Mees rääkis väsinult, mis laskis arvata, et tal on seljataga rasked ajad, mõtles Chandler. Mehe näkku oli sööbinud sügav päevitus ja see tegi aknearmid kenamaks. Need muutsid ta ikka veel poisilikud põsed tähniliseks.
„Ja mida sa siin teed?“
„Otsin tööd.“
„Missugust?“
„Võin olla tööline, sulane, ükskõik kes. Mõtlesin, et proovin siin kandis midagi leida.“
„Midagi täpsemalt?“
„Ei, kuid ma kuulsin, et siin on mõned tööotsad.“
Gabriel ei eksinud. Siin oli palju karjajaamu ja talukohti, mis asusid ülisuurtel tasandikel ja sarnanesid väikeste riikidega. Noormehel oli kõhn sitke keha, mis tööks sobis, mis oli harjunud hakkama saama liha ning veel millegi vähesega ning harjunud tegema kõike alates puuraukude vee kontrollimisest kuni karja kokkuajamise ja loomadele põletusmärgi tegemiseni.
„Ja kuidas sa seda ... Heathi kohtasid?“
Tema nime mainimine pani külastaja judisema ning tal kulus hetk, et end koguda.
„Olin Port Hedlandis. Tulin eelmisel päeval veoautojuhiga Exmouthist.“
„Tead ta nime?“
Gabriel kehitas õlgu, sest pidas seda tähtsusetuks. „Mingi Lee. Umbes viiekümnene hiinlane. Paks. Suitsetas kokkukeeratud plärusid, mis olid topitud auto päikesevarju taha. Muud erilist polegi
