vesi?“
Gabriel noogutas. „Maitses veidi kriidiselt, kuid ma ei hoolinud enam sellest. See oli vesi ja mina olin meeleheitel.“ Poiss vaatas tuhmi pilguga Chandlerile otsa, justkui oleks ta endale vastik. „Ma hakkasin ennast peaaegu kohe unisena tundma. Alguses arvasin, et olin kuumusest kurnatud, kuid enesetunne muutus üha halvemaks. Üritasin oma käsivarsi tõsta, kuid ei suutnud. Tundus, et need ei olegi mu keha küljes. Mäletan, et pöördusin Heathi vaatama. Ta jõllitas mind, nagu midagi polekski valesti. See oli pilt, mida ta oli palju kordi varemgi näinud. Ta ei vaadanud isegi tee poole või suunda, kuhu me läksime, ainult mind. Tundus, nagu kestaks see tunde. Vari langes üle mehe näo ja lõpuks nägin vaid ta kolba kontuuri. Siis kaotasin teadvuse. Ta pidi olema vee millegagi mürgitanud.“
Gabrieli silmad vilasid taas ringi. Chandler tundis seda pilku. Segaduses ohver püüab oma mälutühimikke täita, kuid see ei õnnestu.
„Ma ärkasin puidust saras. Itea, kaua ma väljas olin olnud, kuid valgus tungis laudade vahelt sisse. Ma järeldasin, et olin teadvuseta olnud paar tundi.“ Korraga tundus ta nägu murelikuna. „Kui mitte täna reede ei ole ...“
„Ei, neljapäev,“ kinnitas Chandler.
See näis toovat Gabrielile veidi kergendust. Tõsiasi, et ta polnud kaotanud üht päeva oma elust. Ja et tal elu üldse alles oli.
„Ta oli kinnitanud mu randmed katusetala külge.“
„Kinnitanud?“ küsis Chandler.
„Nojah ... nende paksude rauast asjadega. Kaks D-kujulist aasa, mis olid ketiga ühendatud, ja kett oli omakorda kinnitatud seina külge. Samuti mu pahkluu külge. Need polnud omavahel kinni, kuid kõndida oli võimatu. Ma ei oleks nagunii minema pääsenud. Selle eest kandis ta hoolt.“
„Kas sa olid talus? Metsas? Mõnes kõrvalhoones?“
„Seal üleval,“ lausus Gabriel. „Selle mäe peal, millest sa rääkisid. Ma nägin läbi laudade puid. Olin kinni saras koos saagide, kirveste ja muude esemetega. Ei midagi sellist, mis poleks võinud seal olla, kuid kuna ma olin ahelates, tundusid need kõik surmavatena.“
„Võid sa mulle veidi rohkem sellest rääkida? Helidest? Lõhnadest?“
Gabriel kehitas õlgu. „Muldpõrand. Küttepuude virn nurgas. Kõrvalruumist kuulsin liikumist, seega järeldasin, et olin aheldatud metsamajakese kõrvale. Hüüdsin appi. Siis ilmus Heath. Küsisin, kus me oleme, ja ta vastas – kodus. Ma palusin teda mind lahti lasta ning lubasin, et ei räägi tema teost kellelegi. Ta käskis mind maha rahuneda. Ta hääl kõlas vihaselt, justkui oleksin teda mingi tähtsa asja juures seganud.“
Gabrieli jalad hakkasid laua all üles-alla vappuma. Ta silmad vaatasid toas ringi, nagu oleks tal põgenemismõtted pähe tulnud.
„Vabandust, ma ... ma tunnen, et olen veidi klaustrofoobiline.“
„Kas sa tahad, et uks oleks lahti?“
„Jah, palun.“
Chandler tõusis toolilt ja avas ukse, mille tagant paistis kontor ja terve rida väikesi aknaid, mis asusid kõrgel, ruumi kaugemas osas hallide kartoteegikappide rea kohal. Gabriel vahtis neid.
„Ma kartsin, et ta kavatseb midagi teha sealsamas ja kohe. Ta kõndis otse mu näo juurde. Siis mainiski ta numbrit viiskümmend viis. See oli kõik, mida Heath ütles, enne kui ukse suunas taganes. Ma kartsin talt küsida, mida ta sellega mõtles. Kuid ma arvasin ...“
Gabriel vaikis.
„Mida sa arvasid?“ päris Chandler, kes tahtis omaenda oletust väljaöelduna kuulda.
„Et minust saab tema viiekümne viies ohver.“
Isegi sellisel päeval, mis oli piisavalt kuum, et sulatada plasti, tundis Chandler külmajudinat mööda selga alla sööstmas. Kui Gabriel oma lugu jutustas, näis ta kõike uuesti läbi elavat, poisi sitked lihased mänglesid verise T-särgi all, sooned küünarvarrel olid pidevalt pingul. Ta tundis kabuhirmu.
„Mees ütles, et ma ei muretseks selle pärast, kas mind tapetakse,“ jätkas Gabriel. „Sest loomulikult tapetakse. Nii on kirja pandud.“
„Mis sa sellega öelda tahad: „nii on kirja pandud“?“ küsis Chandler.
Gabriel kehitas õlgu. „Teie oletus on sama hea kui minu oma, härra politseinik.“
„Olgu, jätka,“ sõnas Chandler, märkides öeldu üles.
„Ma teadsin, et pean vabaks saama, ja kui ta lahkus, proovisin käeraudadest vabaneda.“ Gabriel näitas oma rakke täis peopesi ning randmeid, värskeid punaseid ringe nende ümber. Nahk oli hõõrdunud ja õrnad karvakesed juurelt ära rebitud. „Ma tõmbasin neid, püüdsin raudu seinast välja tõmmata. Samal ajal karjusin appi. Ta ei astunud kordagi sisse ega öelnud, et ma vait jääksin. Ta ei muretsenud selle pärast, et keegi mind kuulda võiks. Nüüd taipasin ma, et olin täiesti inimtühjas kohas. Ma muudkui tõmbasin ja lõpuks õnnestuski üks käeraud puruks rebida, kuid teine oli endiselt seina küljes kinni. Küünitasin vaba käega pingi poole, et püüda üht tööriistadest kätte saada. Oleksin äärepealt õla liigesest välja tõmmanud, kuid mul õnnestus kirves haarata. Püüdsin raiuda teist käerauda ja samas mitte oma rannet vigastada. Olin hirmul, et ta tuleb ja tabab mind teolt. Soovisin vaid vabadusse pääseda. Võimalust ellu jääda. Jäin vaikseks, kuid hakkasin siis muretsema, et minu vaikimine võib temas tähelepanu äratada, niisiis pistsin jälle karjuma, et summutada kirvelöögi heli vastu metalli.“ Ta vaatas üles. „See kõlas nagu üks neetud kirikukell.“
Chandler noogutas talle, et ta jätkaks. Oli huviäratav, kui selgelt mehel kõik meelde tuli, kuidas sõnad ta suust voolasid nagu vesi purunenud tammi tagant.
„Kuidagimoodi õnnestus mul metalli painutada, olin nagu üliinimlik olend, ja sain oma teise käe ka vabaks. Jalaraudade võti rippus naela otsas, paari sekundi möödudes olin vaba. Tundsin rohkem hirmu kui ahelates olles. Mäletan, et tõukasin küüni uksi, kuid neil oli tabalukk ees. Väljapääsuks oli vaid veel üks uks. See, millest Heath oli tulnud. Avasin selle. Nägin ühtainsat tuba, mis oli täis varusid.“
Gabriel hingas sügavalt välja. Tundus, nagu oleks ta hinge kinni hoidnud.
„Ja Heath?“ küsis Chandler.
„Istus laua taga, mis oli paberite ja kaartidega kaetud. Seinal rippus suur rist. Läksin kikivarvul esiukse juurde, kuid niipea, kui selle avasin, kriiksusid hinged. Ta pöördus. Me vaatasime teineteisele tardunult otsa. Siis algas tagaajamine. Jooksin välja, kuid tundus, nagu oleksin keset süvendit. Vaid puud ja muld ümberringi. Mul polnud aimugi, kuhu suunduda, seega jooksin paremale.“
„Miks paremale?“
„Mai tea ... vist sellepärast, et olen paremakäeline ... ei oska teile öelda, miks. Igal pool oli pilt ühesugune. Mu jalad olid raudus olemisest kanged, kuid selge see, et pidin kiiresti liikuma, ja ma ei teadnud, kas tal on relv.“
Chandler võis peaaegu näha Gabrieli südant T-särgi all tagumas. Mälestused tulvasid jõuliselt ja kontrollimatult tagasi. Pärast pikka hingetõmmet, mis näis imevat viimsegi hapniku lämmatavast ruumist, ta jätkas.
„Jooksin mäeseljandiku suunas. Heitsin pilgu taha ja nägin,
