sõnas ta aeglaselt, rahuliku häälega, mis muutis kõik siidiseks. „Üks asi on meil kõigil sündides ühine – vajadus oma vanemate ja religiooni tröösti järele. Mul ei ole kumbagi.“
„Mida sa öelda tahad?“
Gabriel ohkas ja sulges silmad. „Midagi. Mõtlesin perekonda. Ma olen väsinud, vihane, hirmul. Ma soovin vaid magada.“
Chandler tahtis väga veel küsimusi esitada, kuid ta vastas oleva marionettnuku nöörid olid läbi lõigatud.
Ta juhatas Gabrieli tagasi kontorisse. Noormehe kõnnak oli ebakindel, ta oleks nagu pidanud võitlust püsti jäämise nimel. Tanya ühines nendega, ta vaevumärgatav noogutus andis Chandlerile teada, et lindistus oli edukas olnud.
„Kuidas meil riietega on?“ küsis ta Tanya käest.
„Neid on üsna vähe,“ vastas naine, õngitsedes särgikastist, mis oli täis riideid, mida isegi heategevuspood ei suutnud ära müüa. Ta korjas sellest halvast hunnikust välja parima: plekilise oranži T-särgi, mille rinna peal ilutses väike leegitsev logo.
„Mille jaoks see on?“ küsis Gabriel, kui Chandler särgi talle ulatas.
„Kandmiseks.“
„Mul on juba särk.“ Gabriel vaatas oma verega määrdunud pluusi. „Ma ei taha, et te mulle selle kaela määrite.“
„Sa ei saa niimoodi mööda linna käia. Sa ehmatad kõik elanikud ära,“ lausus Chandler, kui nad liikusid liivakivist müüriga ümbritsetud hoovi, mis külgnes politseijaoskonnaga, ja suundusid politseiautode juurde.
Gabriel vaatas tema poole. Poiss ei olnud enam nii kaitsevalmis.
„Mul ei ole palju asju, härra. Mulle ei meeldi midagi ära anda. Isegi seda särki mitte.“
Chandler mõistis, mida Gabriel tundis. Lapsena kaitses ta raevukalt oma asju. Ta oli isegi oma parima sõbraga kaklema läinud. Ammu kaotatud parima sõbra Mitchelliga. Tüli tekkis ühe vana jalgpalli pärast, mida oli nii palju kordi löödud, et see oli vormist väljas ja laperdas nagu Brian East laupäeva õhtul mööda Printsi tänavat.
„Sa ei peagi andma. Võta puhas särk ja kanna seda. See on kingitus,“ ütles Chandler.
Gabriel võttis. „Ma käin enne duši all ära,“ ütles ta, kui nad jõudsid säravvalge politseiauto juurde.
4. peatükk
Chandler sõitis jaoskonna hoovist välja ning suundus linna. Silmapilk hakkas pärastlõunane päike neid küpsetama. Tugev kuumus püüdis neid musta värvi sünteetiliste istmete külge liimida ning mehi nende oma kehamahlade sees hautada. Kui nad möödusid pereäridest ja mahajäetud poodidest peatänava ääres, viskas Chandler pilgu oma kaasreisijale. Gabriel vaatas talle samuti otsa. Mees oli end istmel välja sirutanud, ta olek oli rahulik ning sobis kehakeelega. Teades, et nüüd on ta politsei kaitse all, lootis Chandler, et nad ei jäta meest hätta.
„Oled sa kindel, et arsti ei vaja?“ küsis politseinik.
„Need on ilmselt vaid sinikad. Ta ei saa mind kuidagi aidata. Valu meenutab vähemalt, et ma valvas oleksin.“
Chandler naeratas. „Oota, kuni sa saad endale lahutatud abikaasa.“
Ta reisikaaslane püüdis naeratada. „Millal see juhtus?“
Isegi Gabrieli hääl oli pingevaba. Närviline piiksatus oli asendunud pehme, kaasakutsuva, hilisõhtuse raadio-DJ särava tooniga. Soe hääl, mis saatis kuulajatele uinumiseks nukraid meloodiaid. Chandlerile tundus, et ta on autos koos täiesti teistsuguse inimesega.
Chandler vaikis ja arvutas mõttes. „Seitse ... seitse ja pool aastat tagasi.“
„Pikk aeg. Igatsed sa tema järele?“
„Mitte sellest ajast alates, kui ta ähvardas mu lapsed ära võtta.“
„Oh.“ Gabriel vaatas teda üksisilmi. „Oli tal mingit alust neid ära võtta?“
Tegelikult ei tahtnud Chandler seda teemat võõraga arutada, kuid hääl oli nagu õlg, mille najal nutta; ta oli kesköine helistaja, kes ei suutnud uinuda ja hädaldas ebasobival ajal oma hirmude ja murede üle.
„Ma arvan, et mitte.“
„Mitu last teil on?“
„Kaks. Võib-olla on see üks hea asi, mida ma oma elus teinud olen.“ Chandler naeratas ja vaatas kaasreisija poole. „Kaks head asja.“
Kui Terist rääkimine talle närvidele käis, ei jätnud ta iial juhust kasutamata, et ülistada oma laste häid omadusi. Sellega kompenseeris ta veidi puudujääki, et ei näinud neid nii palju, kui oleks tahtnud. Amet nõudis lõivu: pikad tööpäevad, lisatunnid, paberimajandus ja menetlused.
„Kui vanad?“
„Sarah on peaaegu üksteist, Jasper hakkab üheksa saama.“
„Sarah ja Jasper. Kenad nimed,“ sõnas Gabriel.
Chandler märkas öeldus veidi tundeid. „Sul pole kedagi? Tütarlast? Vendi või õdesid? Nõbusid? Onusid?“
Pearaputus. „Ei. Mitte kedagi.“ Järsk, kaitsev toon, mida ta oli kasutanud politseijaoskonnas, oli tagasi.
„Vabandust,“ lausus Chandler. Tema ise ei suutnud ettegi kujutada elu ilma oma perekonnata.
Gabriel vaatas teda ainiti ega öelnud mõne sekundi jooksul midagi. Pilk oli kõhedust tekitav. Viimaks hakkas ta alistunud häälel rääkima.
„Olen sellega harjunud.“
„Sa ütlesid enne, et perekond ja religioon on su hüljanud ...“
Chandler laskis öeldul nende kahe vahel hõljuda. Nad möödusid Stuart MacAlleni ausambast, selle šotlase omast, kes avastas rauamaagi, mis puhus linnale taas elu sisse. Vähemalt paariks aastakümneks. Nüüd, mil puuraugud olid kuivad ja maha jäetud, hakkasid noored tasapisi maakera jõukamatele aladele suunduma. Ta ei saanud neid süüdistada. Inimesed pidid minema sinna, kus leidus tööd. Ja siin oli töökohti väga vähe.
Kuigi Chandler andis Gabrielile aega, ei saanud ta vastust. Võib-olla vastust polnudki. Oli vaid keelevääratus pinge ajal. Või ei soovinud ta võõraga pereasjadest rääkida. Nagu ka peatselt saabuvast järelevalve alla võtmise lahingust, arvas politseinik.
Nad möödusid Punase Kõrtsi ereoranžist verandast. Asutusest, mis kuulutas uhkelt, et on olnud tegev 19. sajandi lõpust, kuigi on kaks korda pidanud ümber kolima, enne kui lõpuks praegusesse asukohta pidama jäi. See toimus 1950. aastal, kui sündis tema ema.
Gabriel segas ta mõtisklust. „Ja mis edasi saab?“
„Politseitoimingud.“
„Millised? Ma ei muretseks nii palju, kui teaksin, et teie teate, mida teete.“
„Sa ei usalda meid?“
Gabrieli
