te olete kokku puutunud?“ Küsimusel oli jumet.
„Kui ma sind hotellis sisse sean, kutsun kokku otsingurühma.“
„Oh.“ Gabriel kehitas õlgu. „See on mõistlik.“
„Ma saadan selle üle kogu osariigi laiali, põhja poole ja kahtlemata ka lõuna poole. Seejärel organiseerime otsingud mäel, püüame leida selle mehe või ta laiba, siis otsime üles need hauad. Kuigi pean möönma, et mehe, Heathi leidmine, kui ta on harjunud siinses ümbruses ellu jääma, ei saa olema kerge, arvestades piirkonna suurust.“
Chandler vaatas Gabrieli poole. Ja nägi, et ta vastus oli muutnud kaassõitja veidi rahutuks.
„Me saadame kopteri ja lennuki üles.“
„Nii nagu te kadunud inimest otsite?“
„Enam-vähem. Me alustame otsinguid ka maa peal.“
„Tundub, nagu otsiksite nõela heinakuhjast.“
Chandler kehitas õlgu. „See on kõik, mis meil pakkuda on, arvuline ülekaal – üks mees sadade vastu.“
„Nagu Jeesus uskmatute vastu.“
Chandler heitis noormehele pilgu. „Sa oled siis usklik?“
Gabriel puhus õhku ninast välja. „Ma usun, jah, kui te seda küsite. Aga te ise?“
„Ma toetan seda. Minu meelest on see moraali algõpetus lastele. Nad teevad oma otsuse ise, kui suuremaks saavad. Jumal pole sundinud kedagi ennast järgima.“
„Ei ... kui ainult ta järgijad peaksid kinni samast põhimõt-
test.“
Vestlus katkes järsult. See ei olnudki oluline. Nad olid jõudnud Gardneri hotelli juurde. Maja oli ebaproportsionaalne kolmekordne ehitis, mis näis olevat välja tahutud ühestainsast suurest liivakiviplokist, erepunane, eredamgi veel kui tolm, mille all kannatas maastik. Vajadus tingis mustaks tõrvatud katuse valgeks värvimise, et peegeldada tagasi osagi õelast kuumusest, puitluugid olid iga akna ees ning kaitsesid maja omakorda.
Kitsas vastuvõturuumis tervitasid neid kaks paigatud tugitooli. See ei olnud Ritzi hotell, kuid piisavalt hea nendeks harvadeks puhkudeks, kui oli vaja kedagi lähedal hoida.
Omanik Ollie Orlander tervitas neid. Ta kõht loksus üle pükste vöökoha nagu ülekuumenenud potitäis vormitut pastat. Ollie oli enam kui õnnelik, et sai nende hulkureid vastu võtta. Valitsus maksis alati oma arved ära ja tema sai täishinna eest välja üürida kõige kallima toa, valenime kandva presidendisviidi.
Ollie silmitses uut külastajat, olemaks kindel, kas viimane sai aru, kellele see koht kuulub. Ebavajalik püüd külalisi heidutada oli osa põhjustest, miks Ollil olid vaid vähesed korduvkülastajad. Chandleri kogemuste põhjal eelistasid kliendid südamlikku tervitust ilmse kahtlustamise asemel.
Ollie väikesed õelad silmad pöördusid Chandleri poole. „Ega ta mingit kahju ei põhjusta?“
„Ta ei ole kurjategija,“ lausus Chandler.
„Mida ta siis sinu juures teeb?“
„Ta varustas meid teatud informatsiooniga. Meil on vaja talle öömaja anda.“
„Kas tavapärane sviit?“
Chandler noogutas vaevatult. „Tavapärane sobib.“
„Väga hea, härra.“ Vildakas naeratus libises üle ta priske näo. Ta läks õõtsudes minema, et paari asja ette valmistada, Chandler aga juhatas Gabrieli ülemisele korrusele.
„Ära liiga palju looda,“ hoiatas Chandler.
„Kui seal saab sooja vanni võtta ja voodi on pehme, piisab sellest minule täiesti.“
Chandler uuris poisi nägu. Osa närvilisusest oli tagasi. Silmad heitsid pilke siia-sinna, nagu oodates Heathi iga nurga tagant välja ilmumas.
„Ma jätan politseiniku ukse taha.“
„Pole vaja, seersant.“
Nad jõudsid presidendisviidi ukse taha.
„Ma nõuan seda,“ ütles Chandler. Ta ei kavatsenud lasta Gabrielil omaenda vapruse ohvriks langeda.
5. peatükk
Saabus konstaabel Jim Fall, kaasas ristsõnaraamat, ja hakkas oma lahjat keret jupphaaval politseiautost välja kangutama; parem jalg, siis vasak, seejärel haarasid käed katusest ja hiivasid ta torso hilisesse pärastlõunasse. Chandler ei suutnud siiani taibata, kuidas ta küll kitsastes maa-alustes kaevanduskäikudes ellu oli jäänud. Kuigi nad olid politseiga vaid paariaastase vahega ühinenud, oli Jim keeldunud kõrgemast auastmest kui konstaabel. Talle piisas vähimast vastutusest, mida see auaste nõudis, ning ta oli äärmiselt usaldusväärne.
„Mis ülesande ma saan?“ päris Jim, venitades viimast vokaali, ise samal ajal oma korratut hallinevat juuksekuhilat kratsides.
„Jälgi hotelli. Sa pead tagama meie külalise turvalisuse.“
„Kas ta võib põgeneda?“
„Seda ei oska ma öelda.“
Gabrieli mõtlemisvõime oli piisavalt taastunud, et tahta linnast välja saada – võib-olla sellepärast ta alguses oligi tõrkunud politsei kaitset vastu võtmast.
„Ole väga valvas,“ lisas Chandler, jättes Jimi istuma üle tänava asuva Annie’ kohviku varikatuse alla.
Kui Chandler jaoskonda tagasi jõudis, oli Tanya juba viimasegi meeskonnaliikme sisse kutsunud. Luka Grgić pühkis und silmist. Tal pidi täna vaba päev olema ja ta andis Chandlerile sellest oma pilguga mõista. Ta võis olla noor ja aeg-ajalt hooletu, kuid ta teadis, et ülemuse käskudele vastu ei hakata, isegi siis mitte, kui oled pettunud, et pead käsuahelas Chandleri ning Tanya taga olema. Pimeda auahnuse välgatused meenutasid Chandlerile veidike Mitchi. Ta ajas kummituslikud mõtted oma endisest partnerist peast välja. Oli aeg keskenduda.
„Milles siis asi on, ülemus?“ päris haigutav Luka.
„Meil on probleem.“
Luka pigimustad kulmud tõmbusid kortsu, varjutades kahte hõõguvat silma, mida enamik linna naissoost elanikkonnast meeldivaiks pidas. Kui Wilbrookis korraldataks kõige parema mainega poissmeeste võistlus, oleks Chandler lootusetu kaotaja. Luka võidaks kerge vaevaga.
Chandler jätkas: „Meil on ühe mehe ülestunnistus, milles ta väidab, et teda rünnati ja hoiti vangis Gardneri mäel mehe poolt, kelle nimeks ta ütles olevat Heath. Tema kirjelduste kohaselt on Heath umbes kolmekümne viie aastane, viie ja poole jala pikkune, jässaka kehaehitusega, pruunide juuste ning habemega. Päevitunud. Nagu väljas töötav inimene. Me peame teda ohtlikuks. Võimalik, et ta on relvastatud.“
„Ja mis on ta süüks? Kallaletung? Inimrööv?“ tahtis Luka teada.
„Mõrvakatse.“ Chandler vaatas oma meestele otsa. „Ja meil on põhjust
