õde Karin kandis Schnee ja Pfeili perekondade fotosid kogu elu kümne pappalbumiga kaasas. Mõni album elas üle kaks maailmasõda, mõni ühe, lisaks veel paar-kolm põgenemist. Ja kui tädi Karin 1998. aastal suri, päris hiirekõrvul nurkadega albumid minu tädi.
Kogutud materjali põhjal joonistub mu vanavanematest pilt kui kahest täiesti tavalisest noorest täiskasvanust, kelle parimad aastad möödusid ühel maailma ajaloo kõige süngemal perioodil. Keset seda võitlesid nad sama inimlikult nagu kõik teisedki: vooruslikult ja egoistlikult, leidlikult ja vaimult laisalt, lootusrikkalt, tõsimeelselt ja ennast pettes. Nende looga sukeldume natsismi südamikku – sinna, kus Hitler õhutas masse uskuma kalki ja hullumeelset kujutlust, nagu valitseks saksa rass maailma. Sinna, kus eksiteele sattunud lihtsad sakslased läksid kaasa maad ja ilmad kokku lubanud hullutajaga, kus nad sulgesid silmad asjade ees, mis olid nende uskumustega vastuolus, ja kus nad taipasid liiga hilja – või üldse mitte –, et nad olid teinud vale valiku.
* * *
Ühelt poolt kirjutasin ma raamatu enda vanavanematest, kuid teiselt poolt ka oma isa Gerhardi ja tädi Gisela vanematest. Nendele ei räägitud omal ajal midagi ning nad ei suutnud ka küsida, aga mina olen nende käest küsida tohtinud. Kumbki on jutustanud mulle seda, mida ta teab, ning arutanud minuga neid teemasid avameelselt mitu korda. Andmete kogumise aastatel kujunes mu isa lausa asjatundlikuks taustatoimetajaks. Suur-suur aitäh neile mõlemale.
Väärtuslikud on olnud ka teiste sugulastega peetud vestlused. Jutta, Wendula ja Helge, tänan teid südamest.
Suures osas Baeride vanadest kirjadest on kasutatud Sütterlini (gooti) tähti, mis käsitsi kirjutatuna tunduvad mulle nagu täiesti võõras keel. Ma olen väga tänulik oma tädimehele Eberhardile, kes kogu paksu kirjapaki minu jaoks ümber kirjutas.
Mu Itaalia-reiside andmesaak oleks jäänud lahjaks ilma Andrea Cominini ja Paola Rizzi abita. Aitäh teile, sõbrad. Eestis olen tänu võlgu Põlva koguduse õpetajale Toomas Nigolale ja koguduse sekretärile Age Kägole, samuti Eesti Rahvusarhiivi töötajatele Tartus. Lätis on keegi, kes ei soovi, et tema nime mainitakse, aga keda ma samuti lahke abi eest südamest tänan.
Asjatundliku abi eest kuulub mu tänu veel järgmistele inimestele: professorid Jürgen Falter, Angelo Bendotti ja Rolando Anni, ning teadlased Benjamin Haas, Nazarii Gutsul ja Carlo Gentile. Huvi, abi ja vaevanägemise eest tänan südamest ka Tuglase Seltsi raamatukoguhoidjat Heikki Rausmaad, samuti Katharina Linznerit Ronneburgi kogudusest, Judith Kesslerit Berliini juudi kogudusest, Vattenfalli veebitoimetajat ja arhivaari Susan Hortmanni ning Saksa Liiduarhiivi, Berliini liidumaa arhiivi ja infokeskuse WASt töötajaid. Eriti tänan Ulrich Heilgendorffi, kellega kohtusin organisatsiooni Zeitzeugenbörse kaudu, ning samuti Giovanni Guizzardit, Gino Manerat ja Elena Carucerut, kellega sain kokku Itaalias.
Käsikirjana lugesid mu raamatut kolleegid ja sõbrad Anna-Liina Kauhanen ja Sanna Kangasniemi, emeriitprofessor Seppo Hentilä, filosoof Tuomas Nevanlinna, kirjanik Roman Schatz ning lisaks mu isale teisedki pereliikmed: minu mees Kalle, mu ema Maija, õde Maiju ja vend Kai. Palju tänu neile kõigile väärtuslike kommentaaride eest.
Mind on julgustanud ja toetanud sõbrad, töökaaslased ja pereliikmed nii Soomes kui ka Saksamaal, ning ma tänan neid kõiki siiralt. Kõige sügavam tänu läheb aga minu mehele, mu lastele ja mu vanematele, kes tegid minuga kaasa kogu selle teekonna.
Katarina Baer
T, 29.10.2013 kl 16.52
Prof dr Falter Jürgen W.
Re: küsimusi natsi-vanaisast
Hea Katarina Baer
Teie vanaisa oli NSDAP parteiorganisatsioonis väike mutrike. [...] Kui ta isiklikult kuritegudes süüdi ei olnud, mida me ei tea, siis jääb mulje, nagu oleks teda liigitatud väiksemaks süüdlaseks, või äkki tunnistati ta vastava tõendiga lihtsalt kaasajooksikuks. Seega ei ole Teil põhjust oma vanaisa lõputult häbeneda, aga Teil pole ka alust tema üle uhkust tunda.
Loodan, et see aitas Teid edasi. Kui Teil on veel küsimusi, proovin hea meelega vastata.
Parimate tervitustega
Jürgen Falter
Professor
Riigiteaduste instituut
Johannes Gutenbergi ülikool, Mainz
„Usun headuse võitu...”
Kui Gerhard Eduard Baer 1944. aasta novembris Põhja-Saksamaale Pommerisse pere juurde puhkusele tuli, oli tal püstol kaasas. Saksa lennuväe Luftwaffe sideohvitser ja rühmaülem demonstreeris relva oma naisele ja lastele, ilmselt nende rahustamiseks. Täbaras olukorras saab ta ennast püstoliga kaitsta.
Ehkki Gerhard ise ei uskunud, et ta hätta satub. Paar kuud hiljem, 1945. aasta 26. jaanuaril, kirjutas ta oma naisele Ortrudile nii:
Usun headuse võitu ning mõtlen päevast päeva üha sagedamini, et me võitleme õigel poolel. Kas saaks olla midagi paremat kui teadmine, et sa ei võitle mitte ainult oma rahva eest, vaid selle poolel, kes toob maailma valgust?
Sisuliselt oli natsi-Saksamaa tol ajal juba kokku varisenud, aga ikka veel viskles ja avaldas vastupanu. Järgmisel päeval vabastasid venelased Auschwitzi. Üks lahing teise järel, üks piirkond teise järel, nii liikusid punavägi idas ja liitlasväed läänes Saksamaa poole.
Baer oli sõjas osalenud algusest peale. Tema pere oli elanud Berliinis ja hiljem Pommeris. Gerhard oli neile välipostiga kirju saatnud ning puhkusele tulles kingitusi toonud Norra fjordidest, kevadisest Pariisist, Tšehhist, Poolast, Ukraina linnast Donetskist, Krimmi poolsaarelt, Kaukasuse mägedest, päikeseliselt Vahemerelt – Sitsiiliast, Korsikalt ja Sardiiniast, ning mujalt Itaaliast. Gerhard oli naisele kirjeldanud fjordide ilu, Ukraina viljaküllust, koidikuid Po jõe orus, kui päike lume roosaks värvis, ning mandumist, mida ta märkas pariislaste juures.
1945. aasta aprilli lõpus oli Baer koos oma rühmaga PõhjaItaalias, Lombardia maakonnas.
Sakslased taandusid nüüd kõikjal. Olukord Baeri rühma ümber oli segane. Ameeriklased olid neil nii ees kui ka taga. Mäenõlvadel ja Po madaliku külades varitsesid Itaalia partisanid. Milanos olid partisanid äsja ülestõusu alustanud. Vana ülikoolilinn Brescia oli vabastatud. „Brescia È libera,“ võis lugeda ajalehe Il Giornale di Brescia tolle päeva numbri esilehelt. See päev oli kahekümne seitsmes aprill, ning kõrgel Camonica orus oli aastaaega arvestades ebatavaliselt külm, sadas isegi lund.
Berliinis redutas Adolf Hitler koos Joseph Goebbelsi ja teiste lähikondlastega oma punkris. Natside propagandajuht Goebbels oli lõpetanud regulaarse päevikupidamise paar nädalat varem, kuigi just nüüd oleks olnud nii palju, mida üles märkida. Neil päevil kirjutati ajalugu.
Punaarmee oli äsja Berliini ümber piiranud ning pidas linnas ja selle ümbruses ägedaid lahinguid. Sel hommikul kogusid Nõukogude väed kokku paar tuhat berliinlannat, kes pidid Tempelhofi lennuvälja hoovõturajad purustatud lennukite
