1. Eesriie avaneb
Kui mu vanaisa Gerhard ja vanaema Ortrud eelmise sajandi alguses sündisid, oli Euroopa teistsugune. Kesk- ja Ida-Euroopat valitsesid suured monarhiad: Saksamaa, AustriaUngari ja Venemaa. Gerhard ja Ortrud sündisid Liivimaal, mis kuulus Vene tsaaririigi alla, nagu ka Soome ja Eestimaa.
Gerhard tuli ilmale 1902. aasta 17. veebruaril Ruhja (lätipäraselt Rūjiena) külas praeguses Põhja-Lätis, Eesti piiri lähedal. Ristimisel pandi talle nimeks Gerhard Eduard. Ortrud sündis 1906. aasta 16. juunil Tartus. Tema täielik neiupõlvenimi oli Ortrud Elisabeth Schnee.
Gerhard oli Lõuna-Ruhja kirikuõpetaja Carl Baeri ja tema abikaasa Agathe Baeri (sündinud Schwartz) lastest eelviimane. Kui Gerhard sündis, oli Carlil ja Agathel juba neli last: Else, Carl-Hermann, Erich ja Alfred. Pärast Gerhardi sündis veel Georg. Seega oli peres üks tütar ja viis poega.
Ortrud oli oma vanemate esiklaps. Tema vanemad olid gümnaasiumi vanemõpetaja Gerhard Schnee ja tolle abikaasa Else Schnee (sündinud Pfeil). Esimese maailmasõja ajal ning ka pärast seda töötas Else Riiast lõuna pool asuva väikelinna Miitavi (lätipäraselt Jelgava) haiglas vanemõena. Kaks aastat pärast Ortrudi sündis Karin ja veel paar aastat hiljem Gudrun. Viimane suri beebina, nii et Schneede perekonnas kasvas kaks tütart.
Lapsena meeldis mulle väga, kui lihtsad olid meie suguvõsa eri harude perekonnanimed. Baer tähendab karu, Schnee lund. Schwartz on must, Pfeil on nool. Baerid, Schneed, Schwartzid ja Pfeilid olid Baltikumi saksakeelsed elanikud ehk baltisakslased, keda elas enne Esimest maailmasõda Eesti ja Läti praegustel aladel umbes 160 000. Sakslased olid vähemusrahvus, kelle osakaal Eesti ja Läti elanike hulgas jäi alla kümne protsendi. Kokku elas 19. sajandi lõpus Vene tsaaririigis ligikaudu kolmes tuhandes piirkonnas umbes miljon sakslasest ümberasujat, sealhulgas ka mõned Baerid Ukrainas ja Schwartzid Volga jõe ääres Samaras. Väike osa sakslastest jõudis ka Soome, näiteks Stockmannid, Pauligid, Engelid ja Paciused.
Pikka aega oli mul väga udune arusaam sellest, kuidas mu vanaisa lapsepõlv ühe väikese Liivimaa küla pastoripojana välja nägi. Elu oli seal kindlasti tagasihoidlik, nagu maal tol ajal – 20. sajandi alguses – ikka oli. Pastorite palgad ei kujutanud endast midagi erilist. Ma olin lugenud vaestest pastoripoegadest ning olin kuulnud, kui raske oli mu vanaisa vanematel olnud omal ajal poegade ülikooliõpinguid kinni maksta. Ma arvasin, et Lõuna-Ruhja kirikuõpetaja lapsed võtsid juba varakult osa majapidamistöödest, mida oli suures peres ja suures majas kindlasti rohkesti, ning et pere elas tagasihoidlikult, kristlike veendumuste järgi. Perekonna vaimne õhkkond ja pärand võisidki olla niisugused, rõhutada usinust ja alandlikkust. Kusagilt oli mul ju niisugune arusaam võrsunud.
Aga hiljem olen saanud aru, et baltisakslased elasid Eestimaal, Liivimaal ja Kuramaal nagu härrasrahvas kolooniates. Nende 700 aasta pikkune kolonistide ajastu lugu on Saksamaa ajaloos ainulaadne. Nõnda kirjutab sotsioloog Wilfried Schlau raamatus „Sozialgeschichte der Baltischen Deutschen“ („Baltisakslaste sotsiaalajalugu“). Kui Läänemere-äärsed suurriigid Rootsi, Venemaa ja Poola sajandite vältel üksteise käest Baltikumi vallutasid, ei kahjustanud see baltisakslasi kunagi. Nemad olid toonud Baltikumi kirikud, linnad, mõisad ja kaubanduse, ning neil õnnestus säilitada nende ümber rajatud kõrgklassi seisuse elu 20. sajandini välja – ehkki mujal Euroopas oli selleks ajaks juba ebavõrdsusel põhinevast seisuste süsteemist loobutud.
Privilegeeritud seisundit nautisid ka Baltikumi sakslastest pastorid. Vormiliselt ei kuulunud pastoraadid ja neid ümbritsevad maad küll kirikuõpetajate omandusse, aga sisuliselt käsutasid nad keskmise suurusega mõisaid ja neile allus ka paar tosinat pärisorja, nendib ajaloolane Wilhelm Lenz juba mainitud raamatus „Sozialgeschichte der Baltischen Deutschen“.
Kõrgemas vanuses kirja pandud lapsepõlvemälestustes meenutab minu vanaisa Gerhardi õde Else enda ja oma vendade lapsepõlve Liivimaal Ruhjas 20. sajandi algul:
Mul on meeles üks hästi palav suvi enne Esimest maailmasõda. Sageli juhtus nii, et ma ärkasin väga vara ja kuulsin avatud aknast, kuidas kutsar jootis hobuseid. Kuulsin selgesti, kuidas hobused kapjade klobinal väärikalt mööda õuekive tulid, kuidas Jan [kutsar] ämbri üles tõmbas ning hetke pärast selle taas kaevu laskis. Siis otsustasin, et kuna ma olen juba ärganud, siis lähen ratsutama. Hiljem päeval on juba liiga palav.
Panin riided selga ja läksin allkorrusele, kus toatüdruk mind imestunult vastu võttis. Tellisin piima ja leiba ning läksin talli ja palusin, et Enziole sadul selga pandaks. Enzio oli noor täkk, keda mu isa oli treeninud ja kelle nimi muutus teenijate suus lihtsalt Anziseks. See on läti keeles laias laastus sama nagu Hans.
Seejärel läksin ratsutama ning olin sellel varajasel päikeselisel hommikul maailmas peaaegu üksi. Kui koju tagasi jõudsin, magasid teised ikka veel. Hiilisin ema juurde ja veensin teda, et ta minuga koos jõkke ujuma tuleks.
Ma lugesin neid mälestusi esimest korda alles mõned aastad tagasi ning need kinnitavad ajaloolase Lenzi käsitlust, et sakslastest pastorite pered elasid nagu mõisahärrad. Else kirjutis jutustab kaotatud paradiisist, kus suviti paistis päike ja õitsesid lilled ning talvel tuiskas lund rõõmsatel saanimatkadel, mille puhuks härrasrahvas ennast kasukatesse mähkis. Läti ja eesti nimesid esines Lõuna-Ruhja pastoraadis 19. ja 20. sajandi vahetusel ainult teenijatel ja koduloomadel.
Samal ajal käis mitmel pool Euroopas ägedalt pulbitsev elu – tööstuslik pööre oli täie hoo sisse saanud ning suurte monarhiate alla kuuluvate väikeste rahvaste nagu eestlaste, lätlaste ja soomlaste hulgas oli ärganud rahvuslik meelsus.
Kogu Euroopas ehitati raudteesid ning rööbaste jaoks vajalikku terast hakati valmistama masstoodanguna. Jõuliselt kasvasid elektri-, masina- ja keemiatööstus. Tehnika valdkonnas oli juhtpositsioon nihkunud Suurbritannialt USA ja Saksamaa kätte. Valitses elev meeleolu, ning arengus ja teaduslikus uurimistöös Euroopa tippu tõusnud Saksa ühiskond rikastus ja moderniseerus kiiresti.
Kaugel Liivimaal Ruhjas külvati vilja veel käsitsi. Külvaja kõndis üle põllu, heledast riidest kokku sõlmitud kott kõhu peal kiikumas. Sealt kühveldas ta seemneid ja laotas neid aeglaste liigutustega suures kaares mööda põldu laiali. Else meenutab, et ainsad uue maailma hääled olid kaugelt raudteelt kostvad rongiviled ja sügiseti külasse toodud rehepeksumasina undamine.
Nii et sellesse seisma jäänud paradiisi sündis mu vanaisa aastal 1902. Ta oli oma vanemate lastest esimene, kes tuli ilmale uuel sajandil.
Gerhardi lapsepõlvekodu pole enam – Teise maailmasõja ajal Baltikumist taganedes põletasid sakslased selle maha –, aga pastoraadi peahoone foto on ilmunud raamatus „Die Deutschbalten“ („Baltisakslased“). Pildil on pikk ja vana puust hoone, nagu suur talumaja. Silma torkab kõrge mansardkatus.
Maja taga oli suur aed, mis algas akende alt lillepeenardena ja ulatus astmete kaupa alla jõe äärde välja. Pärast lilli tulid marjapõõsad ja maasikapeenrad, seejärel spargliistandik, meenutab vanatädi Else. Pärast sparglivagusid katsid nõlva viljapuud. Kõige madalamal asus köögiviljapeenar. Aeda ümbritses lippidest tara, milles oli üheksa väravat. Aias oli ka puhkemajakesi, sirelihekke, jasmiini- ja kibuvitsapõõsaid, kaks suurt muruplatsi, millel kuivatati pesu, kividest laotud kaev, millest teenijatüdrukud ämbritega joogivett tassisid, ja varakevadine köögiviljapeenar. Sealt võeti hooaja esimesed redised.
Pastoraadi suures saalis seisid tiibklaver, kolm diivanigruppi, Gerhardi ema kirjutuslaud ja raamatukapp ning rohkesti toataimi, näiteks tohutu suur monstera. Akende vahel olid kõrged peeglid. Pisikesi mahagonlaudu kaunistasid tol ajal moes olnud küünlajalad, mille küljes kettidega rippusid kristallid.
Söögitoas asus
