käitumist parandada.
Else kirjeldatud õnneliku lapsepõlve pildi sisse lööb mõrasid ka üks lugu, mida jutustas minu vanaema Ortrud. Pärast seda, kui ta oli mu vanaisaga kihlunud, elas ta 1930. aastate algul mõnda aega tulevase ämma ja äia juures. Ta tegutses nende majapidajana ning hiljem oma tulevase ämma hooldajana.
Agathe Baer, sündinud Schwartz, 1929. aasta suvel Põlva pastoraadi veranda trepil.
Pastor Carl Baer.
Carl ja Agathe elasid sel ajal pastoraadis Saksamaal Tüüringis. Kui Agathe ja Ortrud ükskord enne jõule Saksa jõulusaia stollen’it küpsetasid, loksus suhkru asemel tainasse soola. Agathe kamandas miniakandidaati, et too läheks kiiresti ning mataks untsu läinud taina jäätunud aiamaale, et Carl niisugusest raiskamisest teada ei saaks ega vihastaks.
* * *
Emapoolseid sugulasi nägid Baeri lapsed tihti ning eelkõige nende emaema, praostiproua Schwartz ehk vanaema Lilli jättis lastelastele kustumatu mulje. Lilli oli pärit Tartu peenemast seltskonnast ning räägiti, et pärast abiellumist väiksesse Põlvasse kolimine oli talle päris raske.
Ta oli väga temperamentne ja ärritus kergesti. Lastelaste hulgas olid tal oma lemmikud ning mõnda ei sallinud ta üldse. Viimastel ei olnud põhjust rõõmustada, sest neile sadas kõrvakiile ja valusaid nipse. Ta rääkis üsna torkivalt. „Kuidas sa välja näed?“ kritiseeris ta lapselast, kellel oli liiga kõrge krae, ja lisas kiiresti: „Nagu kägistatud konn!“ Või kui kellegi riided polnud puhtad, ütles ta: „Sa oled justkui võllapuult alla tõmmatud!“
Vanemas eas oli memm Else sõnul tüse ja enamasti pahur.
Aga silmad olid tal ikka ilusad, suured ja hallid.
Isapoolsetest sugulastest olid mu vanaisale kõige olulisemad isa Carli vallalised õed Alide (Lida), Marie ja Anna. Nad elasid Riias lapsepõlvekodus oma isa, aiakaupmees Gustav Baeri juures. Nende ema oli vara surnud. Tädid rahastasid hiljem oma pärandiosade ja õpetajapalkade abil vennapoegade õpinguid, ning mu vanaisa ning tema õde, vennad ja nende abikaasad pidasid terve elu nende peresiseste „metseenidega“ kirjavahetust.
Kuid Ruhjas need tädid eriti ei käinud. Else jutustab:
Suhted nendega [tädidega] olid väga rahutud. Muidugi oli seal armukadedust selle naise [Agathe] vastu, kes oli näpsanud nende ainsa venna. Iseloomu ja kasvatuse poolest olid nad nii erinevad minu leebest emast, et neil lihtsalt ei saanud oma vennanaisega tasakaalukat ega rahulikku suhet olla.
Selle asemel käis Carl koos lastega Riias külas. Ja kui lapsed hiljem Riiga õppima suundusid, elasid nad samuti oma vanaisa majas.
Baltikumi oli Gustav Baer kolinud ltenburgist Tüüringis umbes 19. sajandi keskpaigas. Suguvõsa dokumentides on Gustavi tiitliks iluaednik ja aiakaupmees. Ma kujutan ette, et ta oli nagu oma aja maastikuarhitekt, kes müüs aadlikest mõisaomanikele aialahendusi „võtmed kätte“ põhimõttel. Ränkraske algusaja järel läks Gustavi äril nähtavasti edukalt, sest ta lasi ehitada oma perele korraliku linnavilla ning andis lastele hea hariduse.
Peale Gustavi poja Carli õppis edasi õde Lida, kes oli prantsuse ja inglise keele õpetaja. Küllap olid ka nooremad tädid gümnaasiumi lõpetanud, sest nemadki töötasid õpetajatena. Jõukusest räägib ilmselt ka see, et kui Carlil oli juba oma pere, saabus Riia-vanaisalt ja tädidelt Ruhjasse alati uhkeid jõulukinke.
Else mälestustes on ka kohti, milles ta näitab, et saab aru, kui privilegeeritud elu tema ja ta vennad lapsepõlves elasid.
Me olime lõputult ärahellitatud lapsed, sest kodus oli nii rohkesti teenijarahvast.
Baltikumis toonitas ühiskonnaklasside erinevust asjaolu, et härrasrahvas rääkis teist emakeelt kui põhirahvus ning kuulus teise etnilisse gruppi.
Rikas ja vaene, härra ja sulane, sakslane ja lätlane olid sügavalt juurdunud mõisted, mille abil me maailma mõistsime.
Tol ajal peeti Liivimaal vähemalt maakohtades kinni kombest, et alamasse klassi kuuluv inimene suudleb härrasrahvast – ka last – käele või varrukale. Else meenutab:
Suviti töötas meil aias sageli kaks vanemat naist, keda nimetati umbrohukitkujateks, sest toatüdrukud ei saanud suure köögiviljaaia hooldamisega hakkama. Üks kitkujatest oli vana Lia, kes hüppas juurviljapeenra juurest üles iga kord, kui ta kedagi meist nägi, ning tervitas meidpaljude sõbralike sõnade ja märgade matsuvate käesuudlustega. Minu meelest oli see väga ebameeldiv. See andis mulle põhjuse juurviljapeenardest suure ringiga mööda minna.
Kui Else oma mälestusi 1950. või 1960. aastatel kirja pani, märkis ta, et sellest, kui ta seda kõike läbi elas ja koges, on möödunud ainult üks inimiga. Sellegipoolest tundus ajaline vahemaa lapsepõlvega talle nagu sajandite pikkune.
Nii suurel määral on muutunud kõik, eriti ühiskondlikud olud. Mõnikord ma mõtisklen, kas tänapäeva Saksamaal üles kasvav laps üldse teab, mida tähendab see, kui muinasjuttudes räägitakse vaestest puuraiduritest või väga vaesest lesest? Meie omal ajal teadsime seda väga hästi.
Else ei ütle, kas muutus, mida ta kirjeldab, on hea või halb. Milline arvamus tal ühiskondlike olude muutumise kohta oli? Mulle tundub, nagu igatseks Else kadunud aegu taga, aga võib-olla räägib see tunne rohkem minu enda eelarvamustest oma suguvõsa suhtes kui sellest, kuidas Else neid asju nägi.
Vasakul seisab Agathe Baer, tema ees Georg. Vanamemmest (kes võib olla praostiproua Schwartz) teisel pool istuvad maas Erich, Alfred, Gerhard, Carl-Hermann. Taga keskel Carl Baer. Vasakult kolmandana seisab Else Baer. Teised teadmata. Pilt pärineb umbes 1910. aastast.
2. Murrangud ja maailmasõda
Samal talvel, kui mu vanaisa sai kolmeaastaseks, algas Venemaal maailma ajalugu muutnud revolutsioonide jada. Talupojad ja töölised elasid kehvades tingimustes. Olukord oli läinud veelgi hullemaks seetõttu, et Venemaa pidas majanduslikult kulukat sõda Jaapani vastu. 1905. aasta jaanuaris ajasid aina kitsamaks muutunud olud rahva liikvele. Peterburis sai rahulikust meeleavaldusest verevalamine, kui tsaari soldatid avasid rahva pihta tule. Rahutused levisid üle kogu riigi. Meeleavaldajaid tapeti ka Riias, Tallinnas ja Varssavis.
Lätlased ja eestlased ei võidelnud mitte ainult paremate majanduslike olude, vaid ka rahvuslike eesmärkide eest – ühelt poolt Vene valitsuse ja teiselt poolt sakslastest maaomanike vastu. Maal röövisid mässulised sakslaste mõisaid ja süütasid neid, tapsid mõisnikke ja võtsid neid vangi. Vägivallateod olid hullemad Lätis, kus sakslasi elas rohkem kui Eestis.
Mõnes piirkonnas põlesid ka pastoraadid ning mässajad ründasid hingekarjaseid. Gerhardi isaga seda ilmselt ei juhtunud, sest Else midagi sellist ei maini. Oma mälestustes nendib ta ainult, et 1905. aasta revolutsiooni ajal lõid vanad seisuslikud arusaamad Liivimaal esimest korda kõikuma.
Mäss vaibus siis, kui tsaar Nikolai II lubas, et Venemaa saab ajaloo esimese põhiseaduse. Tsaarivõimu ainuvalitsus kitsendati konstitutsiooniliseks monarhiaks ning rahvas sai endale esindusorgani (riigiduuma), kuigi mitte üldist
