taanduvaid sakslasi, kes suundusid kõik põhja. Baer tõusis soomusmasinas püsti, et takerduvat liiklust juhtida. „Ära roni!“ hüüatas juht ning üritas teda tagasi alla tõmmata. Kõlas lask. Majade vahelt tuli vilinal kuul, mis läbistas Baeri rinnakorvi. Baer vajus kokku ja üks rühmakaaslane kummardus tema kohale.
Baer oli 43-aastane. Ta oli kahe väikese lapse isa, abikaasa, diplomeeritud insener, Berliini energiaettevõtte elektriseadmete arendaja ja testija, vanemleitnant – ja nats. Tabamus purustas tal rinnaaordi. Ta suri vaevalt paar minutit hiljem, kuid jõudis siiski oma naisele tervitusi saata.
Järgnes kättemaks. Baeri rühmakaaslased andsid tuld küla uste, akende ja korstnate pihta.
Järgmisel päeval ehk 28. aprillil võtsid partisanid vangi Itaalia fašistliku diktaatori Benito Mussolini ja hukkasid ta samas kandis, Como järve ääres. Veel kaks päeva hiljem, 1945. aasta volbriõhtul, tegi Hitler enesetapu.
Kui Baeri surmast oli möödas viis päeva, vaikisid Itaalias relvad. Veel mõni päev hiljem jäid need vait kogu Euroopas. Saksamaa andis tingimusteta alla.
Natside algatatud ning viis ja pool aastat kestnud maailmasõda oli Euroopas läbi saanud.
* * *
Ma istun autos ja sõidan sellesse Põhja-Itaalia külakesse. Tee läheb mööda Iseo järve läänerannikut, vahepeal sukeldub tunnelitesse. Asfaldi servast kerkib püstloodis seinana mägi. Järvepind on vaikne, vastaskalda nõlvu peidab uduloor. Ranna lähedal liugleb paar luike.
Ma olen Gerhard Eduard Baeri lapselaps ning kogun oma perekonna ajalugu sellest Itaalia Alpide orust ja mujalt Euroopast, kuhu minevik – verine 20. sajand – seda laiali pritsis.
Minu suguvõsa koosneb tavalistest sakslastest, kelle minevikus leidub rangeid protestante ja mõningaid kohalikke suurkujusid. Suguvõsa Teise maailmasõja aegne põlvkond vaimustus natsismist ning meie, kes me elame praegusel ajal, otsime argielus päevast päeva lahendusi inimsuhetes, laste kasvatamises ja tööpingetes. Pole teada, et meie suguvõsas oleks olnud hobusevargaid või kirvemõrtsukaid. Pole olnud Himmlereid, Ribbentroppe ega Mengeleid. Pole olnud ka börsipettureid ega narkokaupmehi. Ainult üks väike mutrike natside parteiorganisatsioonis. Ja siiski tõuseb selle suguvõsa lugu kujukalt esile meie praegusel, 2010. aastate võõravaenulikul rahvaste rändamise ajal. Ja seda lugu tuleb rääkida, sest see jutustab ka meie mandrist Euroopast ja meist endist, selle elanikest.
Auto tagant paistab valgus, aga ainult viiruke. Pilvede vahelt piiluv päike paneb mäenõlvad õhetama. Minu kõrval autos istub mees, kelle hallid juuksed on pisut õhemaks jäänud. Mulle vägagi tuttav nägu on hetkeks varjus. See on minu isa, Gerhard Eduardi poeg.
Mu isa on alati näinud välja nagu poisike, peaaegu piinlikult lapselik, just nagu oleks aeg tema puhul lapsepõlves peatunud. Sellegipoolest on ta elanud täisväärtuslikku elu, nagu öeldakse. Ta omandas elukutse, kolis nooruses võõrale maale, ta on näinud paremaid ja halvemaid aegu, ta on hakkama saanud ja vigu teinud, saavutanud ja kaotanud. Mu isa innukas ja üllatunud pilk ei peida enam vananemist – tema silmanurkadesse on joonistunud kortsud ning vanus on toonud tema olemusse teatud kangust.
Mu isa on sakslane ja ema soomlanna. Isa sündis Berliinis 1939. aasta märtsis. Ta oli just saanud kuueaastaseks, kui tema enda isa Gerhard Eduard surma sai. Pärast esimesi elukuid oli ta isaga kohtunud ainult paar korda. Teda ja temast kaks aastat nooremat õde kasvatas nende ema, minu Großmama ehk vanaema. Praegu on 2013. aasta sügis ja mu isa on 74-aastane pensionär. Mina olen neljakümne kolme aastane ema, tütar ja ajakirjanik. Ma olen nii soomlane kui ka sakslane, olen sündinud immigrandina, ja ma olen sama vana, nagu minu vanaisa oli siis, kui ta suri.
Kogu elu on mu isa sellest reisist hoidunud. Ta on põhjendanud seda nii, et ta ei suudaks kohtuda inimestega, kes võisid kaotada omaksed kättemaksurünnakus, mis järgnes tema isa surmale. Peale kõige muu on tal sama nimi, nagu oli tema isal: Gerhard Baer. Aga nüüd, kui me oleme reisile läinud, on meil lausa kiire. Kas me veel leiame kellegi, kes võiks meile rääkida 1945. aasta 27. aprilli sündmustest? Mida hirmsat see kättemaksurünnak kaasa tõi? Kas keegi sai surma, nagu mu isa on alati kartnud? Üks inimene või mitu?
Lapsena oli mul tunne, et sõjast on möödunud lõpmatult palju aega, täitsa nagu oleks see toimunud ligikaudu samal ajal, kui elasid dinosaurused. Tundus, et seda ei meenutanud enam miski. Toona, 1970. aastate alguses, oli meie Tampere-kodus nõudepesumasin ning hunnikutes Barbiesid ja Legosid. Õues seisis roheline Volvo. Saksamaal käimistest mäletan toidupoodide lookas maiustuseriiuleid. Kummaski riigis ei kõndinud ringi räbalates põgenikke ega paistnud kuskilt hunnikutes varemeid. Imelik küll, aga sellest hoolimata oli mul lapsena tunne, et me olime valmis, et ükskõik millisel hetkel juhtub midagi hirmsat, midagi pöördumatut. Äkki sureb isa ära? Mind painasid kujutluspildid sellest, kuidas ma kaotan ema ja isa, kuidas nad maha maetakse ja ma ise ära suren – samal ajal, kui mu vanemad tegid kõik, mis võimalik, rabasid väsimatult tööd, et võidelda selle hirmsa ja nähtamatu ohu ehk surma vastu. Tegelikult seda võitlust mu vanemad ju pidasidki, sest arstidena ravisid nad mõnikord ikka patsiente, kelle elu oli ohus.
Sõda kerkis meie perekonnas teemaks ainult teatud hetkedel: jõulude ajal ja üldse siis, kui käisime surnuaias.
Sõjas oli surma saanud ka minu ema isa. Soome-vanaisa langes Jätkusõja alguses Karjala kannasel ning on maetud Kangasala kiriku kangelaskalmistule. Tema hauakivil on kiri: „Eino Eerikki Melkas. 23.12.1897“ ning järgmisel real väike rist ja selle järel kuupäev: „9.8.1941.“
Eino jõudis sõjas osaleda umbes kuu aega. Minu ema, kes on Eino kolmest lapsest vanim, ei mäleta oma isast midagi. Mu ema oli just saanud kaheaastaseks, kui vabatahtlikuna Jätkusõtta läinud Eino surma sai.
Lapsepõlvest mäletan ma hämmeldustunnet Eino haual: miks me vanaisa meenutame, aga Großpapa’t mitte? Ka tema langes ju sõjas. Miks me Großpapa haual ei käi? Miks keegi seal kunagi käinud ei ole? Kus see üldse asub?
Minu sündimise hetkel oli sõja lõpust möödunud ainult 24 aastat. Mida vanemaks me elame, seda paremini saame aru, kui lühike aeg on veerand sajandit.
Nüüd on 1945. aastast möödas seitse aastakümmet. See on juba terve inimiga. Sellegipoolest on endiselt võimalik, et me leiame Lombardia maakonnast Põhja-Itaalias kellegi, kes lapse või noorukina sakslaste taandumist pealt nägi.
Oktoobrikuise argipäeva lõunaajal on Iseo järve põhjasopis asuv Lovere väikelinn justkui välja surnud. Üks hallis dressis vanahärra istub restorani terrassil ning joob oranžikaspunast jooki. Temal võiks olla midagi jutustada. Mehe juuksed on kohevad ja enam-vähem valged. Päevitunud näos on sügavad kortsud, aga nende vahelt paistab sile, peaaegu läikiv nahk. Mees näeb välja vanem kui mu isa. Tema nimi on Gino Manera ning ta on ainus inimene, kes Piazza XIII Martiri väljakul õues istub. Järvel on tõusnud tuul, kaugemal sõidab üks valge laevuke.
Ajakirjaniku õnn – Manera mäletabki. Ta oli kümneaastane, kui sakslased 1945. aasta kevadel põhja poole taandusid. Manera tõuseb lauast ja viipab väljaku mägedepoolsesse põhjanurka, kus pisike põiktänav kallakut mööda väljakule laskub. Seal seisis ta inimeste hulgas ja vaatas, kuidas sakslased seda järveäärset teed pidi liikusid. Manera ei mäleta täpselt, milline meeleolu linnas siis oli.
Räägime vanale itaallasele minu vanaisast. See tundub sentimentaalne ja piinlik, aga minu peast vilksatab läbi mõte: äkki ta nägi Gerhardi.
Manera tahab meile midagi näidata. Me lähme üle rannatänava. Suveniiripoe ja praamisilla kõrval seisab mälestusmärk. Sõja ajal tegutses Loveres partisanirühm, kuhu kuulus 13 inimest. Sakslased tapsid nad kõik.
