Pastoraadi kõrvalhoonetest jutustades mainib Else ühte väikest ruumi pesuköögis. See oli „hirmus ja sünge tuba, mille akna ees olid trellid“.
Ilmselt oli see varasemal ajal vanglaruumina käigus olnud. Nüüd seisis see tühjalt ja seda ei kasutatud kuidagi.
Venemaal kuni 1861. aastani kestnud pärisorjus oli olnud ilmselge ühiskondlik puudujääk, mida maaomanikud, baltisaksa aadel – ja samuti kirikuõpetajad – olid täiesti rahulikult ära kasutanud. Valgustusaja Saksa pedagoog ja kirjanik Johann Christoph Petri kirjutab, et pärisorjad närbusid baltisakslaste alluvuses samamoodi nagu mustanahalised orjuseaegses Põhja-Ameerikas.
Lõuna-Ruhja pastoraat.
Nii et omal ajal võis vastu hakanud pärisori Ruhja pastoraadis vabalt vangikongi sattuda. Mu vanaisa lapsepõlve ajal pärisorjust enam polnud. Pastor Baerile allus kolm popsi.
Sellel kitsal ühiskonnaklassil, kelle hulka Baerid kuulusid, olid tavaliselt ka lapsehoidjad, nii et minu vanatädi mainib nagu möödaminnes:
Noortel emadel oli tol ajal selles mõttes lihtsam, et beebide eest hoolitsesid kogu aeg lapsehoidjad.
Baeride ema ja isa magamistoa kõrval asus lastetuba, kus beebid magasid – ja ärkasid – hoidjate seltsis. Kui beebit oli vaja imetada, hiilis lapsehoidja pambukesega magamistuppa ema juurde.
Pastoraadis teenisid püsivalt kutsar, kokk, toatüdruk, lapsehoidja ja pesunaine.
Kui Baeride imikutest üksteise järel mudilased kasvasid, kolisid nad vanemate magamistuppa. Seal oli paar-kolm kokkukäivat lapsevoodit, kus lapsed magasid õlekottide peal. Kõige paremaks peeti kaeraõlgi. Aeg-ajalt õlgi vahetati. Uus sisu paisutas madratsi nii kohevaks, et lapsed pidid vaatama ette, et nad sealt maha ei veereks.
Baltisakslased jätsid endast meelsasti mulje, et nende elu koosnes vene kultuuri mõjul pidevast suhtlemisest, pikkadest külaskäikudest ja rikkalikust võõrustamisest. Räägiti, et mõnikord võisid külalised jääda aastateks – hobune ja kutsar surid, aga külaline elas ikka veel majas. Ka Baeridel käis suviti rohkesti külalisi ning mõnikord tulid eakad sugulased lühemaks või pikemaks ajaks nende juurde elama.
Suvel kandus kogu pastoraadi elu verandale ja aeda. Daamid istusid aiatoolidel ning tegelesid käsitööga. Lapsed mängisid küllap samu mänge, nagu lapsed alati on mänginud. Sama põlvkonna baltisaksa kirjanik Werner Bergengruen jutustab autobiograafilises teoses „Von Riga nach anderswo“ („Riiast mujale“), et tüütud rollid, näiteks mereröövlilaeval sõudmine, anti teenijarahva lastele.
Küllap nad ikka kaklesid ka, need viis venda.
Kui pesakond kasvas, hangiti suurematele lastele koduõpetaja. Too pidi lastele õpetama vene keelt, mis oli tsaaririigi ametlik keel. Else kirjutab nii:
Sellest [vene keele õpetamisest] ei tulnud vist eriti midagi välja. Vähemasti mäletan ma paljusid noori inimesi, kes kõik mingi aja pärast minema kadusid. Kas nad siis ei osanud vene keelt või ei saanud nad meiega hakkama. Igal juhul muutus kõik alles siis, kui meie juurde saabus preili Grünberg. Tema ei olnud enam eriti noor. Ta oli silmatorkavalt inetu, aga väga energiline, ja tema juhatuse all õppisime me lõpuks vene keelt rääkima. Kahjuks õppisin mina kõige vähem, sest ma ei sallinud teda, ja tema mind ka mitte. Hoopis teine lugu oli minu leebe venna Carl-Hermanniga, kes ei põgenenud iga kord preili Grünbergi eest, vaid läks tema seltsis kuulekalt ja rõõmsalt jalutama.
Alfred, Carl-Hermann, Gerhard, Erich, Else ja Georg 1904. aasta suvel, ilmselt Ruhja pastoraadi aias.
Jõuluõhtuks tassiti pastoraadi saali laeni ulatuv jõulukuusk. Kõik maavalduse töötajad koos peredega tulid saali. Üheskoos lauldi Martin Lutheri jõulukoraali „Ma tulen taevast ülevalt“, mida ema Agathe tiibklaveril saatis. Siis rääkis isa nii läti kui ka saksa keeles. Pärast seda sai igaüks kingituse ja kotikese jõuluküpsetisi. Lõpuks lauldi veel üks jõulukoraal.
Kui see rituaal läbi sai ja töölised minema läksid, suundus perekond rikkaliku jõululaua äärde sööma. Pearoaks oli jõulu ajal tavaliselt karpkala.
* * *
Mu vanaisa õde Else kirjeldab oma ema Agathet kui erakordselt heasüdamlikku ja leebet inimest. Vend Alfred meenutas veel täiskasvanuna ema elutarkust: tähtis on osata kohaneda. Aga kui lapsed sõna ei kuulanud, said nad emalt siiski nahutada. Tõsi, ta ei karistanud neid muidu kunagi nii karmilt nagu siis, kui nad olid ilma luba küsimata jõele läinud. Else küll ei ütle, millised need karistused olid.
Isa Carl oli kehalise liikumise ja vabas õhus käimise sõber. Ta võimles ning õpetas lapsi ujuma ja uisutama. Talvel viis ta nad saaniga sõitma ja suvel Ruhja jõele paadimatkadele. Suusatamine oli tolle aja kõrgklassile võõras ala, aga Carl õpetas oma lapsed suusatama. Ujuma õppimise jaoks ehitas ta kõigepealt riistapuu, millel sai kuivalt harjutada, ja siis ridva, mille külge kinnitatuna pidid lapsed jões suplema. Pinnal püsimiseks kasutasid nad kõrkjatest tehtud padjakesi.
Nende kirjelduste põhjal tekib mõte, et pastoriamet võis mu vanavanaisale vastumeelne olla. Talle meeldis sporti teha ja midagi oma kätega nokitseda ning talle pakkus rahuldust see, kui ta sai asju edendada tehnilistele meetoditele tuginedes. Ka tema kirjad ei mõju nii, nagu oleks need kirja pannud hingekarjane. Nendes puudub kogu vagadus ja religioossus, millest on tulvil hoopis tema abikaasa kirjad. Võib-olla oleks Carlile rohkem sobinud inseneritöö – amet, mille ta kahele pojale peale surus.
Selge on siiski see, et too mees andis endast parima, et tema lapsed ei jääks vähemasti oskuste puudumise tõttu elus kehva olukorda. Kahtlemata motiveeris Carli siin tema enda vaene lapsepõlv. Ta oli oma suguvõsas esimene, kes lõpetas ülikooli, ning baltisaksa ühiskonna hierarhias hüppas ta kõvasti ülespoole nii tänu õpitud ametile kui ka sõlmitud abielule.
Carli abikaasa Agathe oli pärit nimekast Schwartzide suguvõsast. Ilmselt tundis Carl Agathe perekonda juba Tartus teoloogiat õppides, sest seal õppisid ka tema tulevased näälud ehk naisevennad. Agathe vendadest üks jätkas hiljem oma isa ja vanaisa tööd Põlva koguduse kirikuõpetajana, teine tegutses pastorina Volga-äärses Samaras. Räägiti, et Samaras elanud vend oli Schwartzide pere must lammas. Ta oli ülikooli ajal napsutanud ja kraagelnud ega suutnud ka hiljem ennast hästi üleval pidada. Kuuldavasti oli töökoht Volga ääres talle karistus.
Igal juhul abiellus Carl edukalt ning lisaks andis tema enda haridus talle võimaluse juhendada oma lapsi elus edasi pürgima. Aga kujutluspilt Carlist kui julgustajast ei ole kindlasti kogu tõde.
„Je lieber Kind, desto schärfer des frommen Vater Schläge.“ Mida armsam laps, seda raskemad on vaga isa löögid. Nõnda armastas pastor Baer kodus öelda. Seda jutustas mu vanaisa vend Georg hiljem oma naisele. Ka teiste vendade peredes oli mõistetud nii, et Carl oli range, lausa türanni moodi isa.
Laste karm nuhtlemine oli tol ajal muidugi tavaline ning ehk on see ka põhjus, miks Else oma mälestustes sellest midagi ei räägi. Ka siis, kui nad juba täiskasvanud olid, nimetasid nii vennad kui ka Else oma vanemaid Pappi ja Mammi, nagu õpetatakse väikestele lastele, ning õe ja vendade vahelistest kirjadest ei leia vanemate kohta pea ühtegi halba sõna. Ainult ühes kirjas naisele iseloomustab mu vanaisa oma isa Carli mitte kuigi meelitavalt.
Midagi
