ees: Gino Manera, isa ja mina. Järve pealt puhub tuul ja me oleme täiesti vait.
* * *
Kuid Lovere pole siiski see koht, mida me tegelikult otsime. Kuni reisieelse talveni teadsin ma üsna vähe – ainult seda, et vanaisa oli langenud Põhja-Itaalias Brescia kandis ning et ta maeti Saksa sõjaväekalmistule Costermanos Garda järve lähedal. Nõnda oli kirjas neis vähestes vanaisaga seotud dokumentides, mis meie perekonnaarhiivis olid.
Siis käisin Berliinis ühes infokeskuses ja sain rohkem teada. Deutsche Dienststelle für die Benachrichtigung der nächsten Angehörigen von Gefallenen der ehemaligen Deutschen Wehrmacht (WASt) peab arhiivi sõdades langenud saksa sõdurite kohta.
Keskuse arhiivis leidus üksteist Gerhard Eduard Baeriga seotud dokumenti. Tema säilmed tuvastati ühe mägiküla kalmistul 1958. aasta mai lõpus – kolmteist aastat pärast surma –, kui Saksa Sõjahaudade Hoolde Rahvaliit ehk Volksbund Deutsche Kriegsgräberfürsorge Itaalias langenud Saksa sõdurite maiseid jäänuseid kokku otsis. Sada tuhat Itaalias langenud sakslast olid maetud laiali paljude külade kirikuaedadesse. Kakskümmend kaks tuhat Põhja-Itaaliast leitud surnukeha mattis ühing ümber äsja rajatud sõjaväekalmistule Costermanos.
Sõjahaudade hoolde rahvaliidust täpsustati, et mu vanaisa maised jäänused leiti Incudine küla surnuaialt Camonica oru kaugemast otsast. Aga ta võis surma saada ka naaberkülas Edolos. Kaardi järgi tundus just Edolos olevat kergesti ummistuv ristmik, mille kaudu põhja poole taanduv sõjavägi võis liikuda.
Incudine ja Edolo asuvad sama tee ääres, teineteisest kuue kilomeetri kaugusel. Loverest on nendeni veel umbes kuuskümmend kilomeetrit sõita.
Nii et ma ei tea, kus Gerhard täpselt suri, ega ka seda, mis on olulisem: kas see, et ta suri ning jättis oma lapsed isata, või see, et ta oli nats? Aga kas Gerhardi elu kõige halvem tagajärg oli tema surm ja sellele järgnenud kättemaksurünnak, või oli ta osalenud milleski veel hullemas?
Natside kaksteist aastat kestnud võimuloleku aega mahtusid ka minu vanavanemate koos veedetud aastad. Nad olid õnnelik paar. Nende omavaheliste kirjade põhjal olid need mu vanaema elu parimad aastad, aga hiljem ei rääkinud ta sellest ajast kunagi midagi.
Mu isa mäletab, kuidas sõja ajal õpetas tema ema lapsi palvetama mitte ainult isa, vaid ka Hitleri ja maailmaajaloo pöörde eest. „Lieber Gott, vielen Dank für diesen schönen Tag. Gib, daß Papa heil nach Hause kommt. Beschütze unseren Führer, Adolf Hitler, und gib, daß wir den Krieg gewinnen. Amen.“ Armas Jumal, suur tänu selle ilusa päeva eest. Lase isal tervena koju tagasi jõuda. Kaitse meie juhti Adolf Hitlerit ja lase meil võita sõda. Aamen.
Veel nii hilisel ajal kui veebruaris 1945, kui ümberringi kõmises maailma lõpp, andis Ortrud omaenda kasuisa desertöörina üles. Ning seejärel, mõned nädalad hiljem, algas uus elu. Möödunust ainult valitud mälestused. Minu vanaema ei rääkinud enam Kolmanda Reichi aegsest elust ning ta ei rääkinud ka oma mehest.
Alles pole tooli, millel mu vanaisa istuda armastas, ega kella, mida ta ikka üles keeras. Ajalehed, mida ta luges, pandi kinni. Tema sünnikoht pühiti maailma kaardilt, tema kool vajus unustuse hõlma. Tema haud oli kohas, mida keegi ei teadnud, ja eluajal oli ta teinud asju, millest keegi ei tahtnud enam midagi teada. Marmorist elevant, mille ta tõi pojale kingiks Sitsiiliast, maeti enne põgenemist ühes mõttetus Pommeri külas pastoraadi aias sügavale maapõue.
Järele jäid ainult killukesed lugudest, mida mu isa nooruses tuttavate ja sugulaste käest korjas. Mõnel loojupil polnud eriti mingit mõju, mõni aga lõikas sügavale sisse. Viimaste hulka kuulub lugu mu vanaisast ja raamatust „Mein Kampf“. 1930. aastatel korraldas vanaisa oma kodus lugemisringi „Minu võitlus“. Mu isale rääkis sellest vanaisa kunagine koolivend alles 1990. aastatel.
Lugemisringi juhtimises on midagi põhimõttelist ja korrapärast. Ning samal ajal kõlab see nii ebarealistlikult, et kuni viimaste aastateni olen ma sellest rääkides alati naernud. Justkui oleks see mingi nali. Või nagu mu vanaisa oleks olnud napakas ja hullumeelne. Justkui olnuks ta samasugune koomiline kuju nagu Hynkel, keda mängib Charles Chaplin „Suures diktaatoris“.
Nende killukeste hulka kuulub ka varasem kirjeldus sellest, kuidas mu vanaisa suri. Seda kuulis mu isa juhuslikult, kui ta kohtus 1960. aastatel oma isa rühma arstiga. Mu isa oli tol ajal abiarst Saksamaal, Harzi mägedes Osterode haiglas. Ühel nädalavahetusel asendas ta naaberrajooni jaoskonnaarsti. Pühapäeva õhtul töötasu välja makstes ütles too arst äkki mõtlikult: „Baer ... ma tundsin kunagi ühte Baeri. Tema nimi oli samuti Gerhard.“
Jaoskonnaarst jutustas, et kui mu vanaisa oli kuuliga pihta saanud, sõitis tema rühm külast välja. Mehed matsid oma juhi oja kaldale. Arsti sõnul oli Gerhard kõigile meeldinud. Kui haud oli valmis, pöörasid sõdurid sõidukite ninad taas küla poole ning läksid kätte maksma. „Kättemaks oli magus,“ pajatas tütre pulmast koju naasnud vana arst uhkelt veel siis, kui sündmustest oli möödas paarkümmend aastat.
Ja lugu püstolist, mida mu vanaisa ohvitserina kandis. Veel üks eraldi hõljuv tükike perekonnalugu ja minapildi ehitusmaterjali. Mu isa mäletab relva ning seda, kuidas isa talle, viieaastasele lapsele, seda näitas.
* * *
Camonica oru põhjas jookseb maantee kõrgete maisipõldude vahel. Mõned pilved on mäenõlval puude latvadesse kinni jäänud. Org on tihedalt asustatud – kui üks küla lõpeb, siis teine algab. Külade servas on väikseid tööstusettevõtteid: betoonitehaseid, terasevabrikuid, pooleli jäänud angaare. Bensiinijaamad on kollased.
Kui mu vanaisa siit läbi sõitis, polnud teel veel korralikku katet. Sakslaste sõjamasinad liikusid ehk kiirusega viisteist kilomeetrit tunnis. Nüüd sõidetakse sellel teel 70, vahepeal 90 kilomeetrit tunnis.
Vaatan pilti, mille ma endale tahvelarvutisse salvestasin. See oli mu vanaema öökapil väikeses raamis. Fotol on mu vanaisa, sõjaväemunder seljas. Pilt on tehtud 1941. aasta detsembris. Kraemärgid annavad teada, et ta oli tol ajal veltveebel. See on temast ainuke pilt, mis mu lapsepõlves kellelgi kusagil nähtaval oli.
Vanaisa näeb pildil välja rahulik ning sarnaneb päris palju minu isaga sel ajal, kui ma olin laps. Laubal on mõned peenikesed kurrud, kulmude vahel üks sügavam vagu ning nina külgedelt suunduvad jooned kaarena suunurkadesse. Need jätavad mulje, nagu oleks ta natuke mossis.
Kes ta oli? Mul ei ole tema jaoks isegi nime. Lapsena mängitasin mõttes nime Großpapa, mis on nagu vanaisa hellitusnimi, aga nüüd kuulub see nimi mu isale, kes on nelja lapselapse Großpapa. Gerhard? Ka see on mu isa nimi. Gerhard Eduard? G. E. B.? Liiga pikk, liiga lühike, liiga kauge.
Laias laastus tean ainult seda, et kui poleks olnud teda, poleks ka mind ega mu lapsi. Kui poleks olnud temasuguseid inimesi, siis poleks olnud ka natse ega holokausti. Kui teda poleks olnud, siis ilmselt ei mõtleks ma praegu selle üle, miks mu isa ja mina kujunesime selliseks, nagu me oleme – miks meis on olnud nii palju segadust ja nõutust, vastutustunnet ja tõsimeelsust.
Camonica oru põhjas voolava Oglio jõe vesi sillerdab oma sängis. Inimesed on siin elanud juba tuhandeid aastaid. Sellest orust on leitud kõige rohkem kaljujooniseid kogu Euroopas. Mäed on siin sügavrohelised ja nii lähedal, et mõnel hetkel tundub, nagu kukuksid need meile peale.
Siin me nüüd sõidame, isa ja mina, pigem nagu isata lapsed, nagu vend ja õde, kes mäletavad isa kaotamise ja isata kasvamise tunnet, mis on meie peres valitsenud. Sõidame võõra mägiküla poole, mille teeservas oli mu isaisa esimene maine puhkepaik. Külani on veel paarkümmend kilomeetrit, aga mulle tundub, et meie teekond on pikk ning et see on alles alanud.
