vähema kui saja kahekümne viie eest. Kaheksasaja eest võisid soetada kuuele inimesele mõeldud lauahõbedakomplekti elegantses karbis, ning seitsmesaja eest sai röstri. Kuid need numbrid näisid kättesaamatud. B&W Premiums kataloogides oli vähe mänguasju: ainult Frank Bucki pandakaru või Betsy Wetsy nuku täielik imikupesu kahesaja viiekümne eest, kuid need asjad olid tema jaoks liiga lapsikud. Teda tõmbas „suurematele lastele ja täiskasvanutele“ mõeldud nooleviskemärklaud, kuid ta ei suutnud kujutleda, kuidas ta lennutab teravaid nooli nende väikeses korteris. Mis siis, kui mõni tabab Lydiat?
Prospect Parki telklaagritest tõusis suitsu. Nad olid peaaegu kodus. „Ma oleksin peaaegu unustanud,“ lausus isa. „Vaata, mis mul siin on.“ Ta võttis palitutaskust paberkoti ja ulatas selle Annale. See oli täis erkpunaseid tomateid, ning nende küps, mullane lõhn oligi see, mida Anna oli märganud.
„Kuidas,“ imestas Anna, „talvisel ajal?“
„Härra Stylesil on sõber, kes kasvatab neid väikeses klaasist majakeses. Ta näitas seda mulle. Me teeme emale üllatuse, eks ole?“
„Sa läksid ära? Sel ajal kui mina olin härra Stylesi majas?“ Anna oli haavunud ja üllatunud. Kõigi nende aastate jooksul, mil isa oli teda oma ametikäikudele kaasa võtnud, polnud ta kunagi Annat kuskile maha jätnud. Ta oli alati olnud silmapiiril. „Ainult hästi lühikeseks ajaks, tibu. Sa ei jõudnud isegi minust puudust tundma hakata.“
„Kui kaugel?“
„Üldse mitte kaugel.“
„Ma tundsin küll sinust puudust.“ Nüüd näis Annale, et ta oli isa äraolekust teadlik olnud, oli tajunud tema puudumise tühjust.
„Mõttetus,“ ütles isa teda uuesti suudeldes. „Sul oli väga lõbus.“
TEINE PEATÜKK
Kokkuvolditud õhtuleht kaenla all, peatus Eddie Kerrigan oma korteri ukse taga, trepist üles ronimise tõttu hingeldades. Ta oli saatnud Anna üles sellal kui ta ise ajalehte ostis, peamiselt selleks, et kojuminekut edasi lükata. Ukse tagant imbus väsimatute radiaatorite kuumust, muutes Feeneyde kolmanda korruse korterist tulvava maksa ja sibulate lõhna tugevamaks. Tema enda korter asus kuuendal korrusel – väidetavalt viiendal –, sigadus, mis oli läbi läinud, kuna keegi geeniusest ehitaja oli nimetanud teise korruse esimeseks. Kuid hoone põhiline eelis enam kui kompenseeris selle: keldris asus katel, mis pumpas kuuma auru kõigi tubade radiaatoritesse.
Teda jahmatas ta õe jõulise naeru kõla, mis kostis ukse tagant. Ilmselt oli Brianne oodatust varem Kuubalt tagasi jõudnud. Eddie tõukas ukse ülevärvitud hingede kriuksatuse saatel lahti. Tema naine Agnes istus köögilaua taga lühikeste varrukatega kollases kleidis (kuuendal korrusel oli aasta ringi suvi). Ning tõesti, teisel pool lauda istus Brianne, kergelt päevitunud, käes peaaegu tühi klaas – nagu tema klaasid tavaliselt ikka olid.
„Tere, kallim,“ lausus Agnes, tõustes üles virna tsekiinidega mütside juurest, mida ta oli kaunistanud. „Sa jäid nii palju hiljaks.“
Naine suudles teda ning Eddie asetas käe ta tugevale puusale ja tundis erutust, mille naine temas alati kõigest hoolimata tekitas. Ta silmas elutoas nelgiteradega apelsine, mille nad olid kuuse külge riputanud, ning tajus Lydia kohalolekut seal, kuuse juures. Ta ei pöördunud. Tal oli vaja aega, et end ette valmistada. Oma kauni naise suudlemine oli hea algus. Ning jälgida, kuidas naine valab sortsu soodavett Brianne’i toodud uhke Kuuba rummi klaasi – see oli lausa esmaklassiline algus.
Agnes oli lõpetanud õhtuse veinijoomise; ta ütles, et see teeb teda liiga väsinuks. Eddie ulatas oma õele taas täidetud klaasi koos värske jääkuubikuga ning puudutas oma klaasiga kergelt tema oma. „Kuidas reis läks?“
„Täiesti imeliselt,“ lausus Brianne naerdes, „kuni see muutus täiesti rõvedaks. Tagasi tulin ma aurikuga.“
„See pole muidugi nii kena kui jaht. Kuule, see on ju imehea.“
„Just see aurik oli kogu reisi parim osa! Ma sain selle pardal endale uue sõbra, kes on palju parem ajaviide.“
„Kas tal töökoht on?“
„Ta on bändis trompetimängija,“ ütles Brianne. „Ma tean, ma tean, pole vaja öelda, kulla vennas. Ta on kohutavalt armas.“
Kõik oli just nagu alati. Tema õde – poolõde nende erinevate emade tõttu, ning nad olid ka üles kasvanud eraldi, Brianne oli temast kolm aastat vanem – oli nagu peen auto, mille räpakas omanik sõidab peaaegu pilbasteks. Kunagi oli ta olnud rabav iludus; nüüd, vales valguses, nägi ta kolmekümne üheksa asemel välja viiskümmend.
Eestoast kostis oie, mis tabas Eddiet nagu hoop kõhtu. Nüüd, mõtles ta, enne kui Agnes jõudis teda tagant õhutada. Ta tõusis laua tagant ning läks sinna, kus Lydia lamas tugitoolis, toetatuna nagu koer või kass – sest tal polnud piisavalt jõudu, et end üleval hoida. Eddie lähenedes naeratas ta oma vildakat naeratust, pea kõlkumas, jäsemed kõverdatud nagu linnutiivad. Tema kirkad sinised silmad otsisid isa pilku: selged, täiuslikud silmad, milles polnud tema hädast jälgegi.
„Tere, Liddy,“ lausus Eddie jäigalt. „Kuidas su päev läks, lapsuke?“
Raske oli mitte kõlada tögavalt, teades, et tüdruk ei saa vastata. Kui Lydia omaenda kombel rääkis, siis oli see mõttetu lalin – tohtrid nimetasid seda ehholaaliaks. Ning ometi tundus imelik tütrega mitte rääkida. Mida muud saigi teha kaheksa-aastase tüdrukuga, kes ei suutnud omal jõul isegi istuda, rääkimata siis veel käimisest? Poputada ja tervitada teda, sellele kulus kokku umbes viisteist sekundit. Ja siis? Agnes jälgib teda, ihates näha tõendeid tema kiindumusest nende nooremasse tütresse. Eddie põlvitas Lydia kõrvale ja suudles teda põsele. Tüdruku juuksed olid kuldsed, pehmete lokkidega, ja lõhnasid hirmkalli šampooni järele, mille ostmist Lydiale Agnes nõudis. Tema nahk oli sametine nagu imikul. Mida suuremaks Lydia kasvas, seda enam tekkis kiusatus kujutleda, milline oleks ta võinud välja näha siis, kui ta poleks olnud puudega. Iludus. Võib-olla veel ilusamgi kui Agnes – kuid kindlasti kaunim kui Anna. Mõttetu heietamine.
„Kuidas su päev läks, lapsuke?“ sosistas ta uuesti. Ta upitas Lydia endale sülle ning laskus toolile, hoides tüdruku raskust oma rinna vastas. Anna, keda ema oli treeninud neid suhtlemisnüansse hoolikalt uurima, naaldus tema vastu. Tema pühendumus Lydiale jäi Eddiele mõistatuseks; miks, kui Lydia andis talle nii vähe vastu? Anna keeras alla oma õe sukad ja kõditas ta pehmeid kõverdunud jalgu, kuni Lydia Eddie süles väänles ja tõi kuuldavale hääle, mis tema mõistes oli naer. Eddie vihkas seda. Ta eelistas uskuda, et Lydia ei suuda mõelda ega tunda rohkem kui loom, püüdes vaid ellu jääda. Kuid tüdruku naer vastuseks meeleheale kummutas selle uskumuse. See ajas Eddie vihaseks – esmalt Lydia peale, seejärel enda peale, et talle oli tüdruku hetkeline rõõm vastumeelne. Samuti oli siis, kui Lydia ilastas, mille suhtes ta mõistagi midagi parata ei saanud: raevukihvatus, koguni soov talle kõrvakiil anda, millele järgnes pitsitav süütunne. Üha uuesti ja uuesti valdasid Eddiet noorema tütre puhul raev ja süütunne vaheldumisi, nagu mõõnavee tagasivool, jättes ta tuimaks ja kurnatuks.
Ning ometi võis see kõik olla vahel nii sulnis. Videvik akende taga muutus sinakaks, Brianne’i rumm hägustas meeldivalt tema mõtteid, tema tütred ta vastas nügimas kui kassipojad. Raadios mängis Ellington, üür oli makstud; asjad võinuks olla hullemad – olidki paljudel inimestel 1934. aasta lõpus hullemad. Eddie tundis, et uimastav õnnevõimalus langes tema peale nagu uni. Ent mässumeel kiskus ta järsult tagasi teadvusele: Ei, ma ei saa seda vastu võtta, see ei tee mind veel õnnelikuks. Ta
