lõigates vilju: valusähvatust ja üksindust.
Tal oli tarvis osta Lydiale spetsiaalne tool, mis oli pööraselt kallis. Kui inimesel oli selline tütar nagu temal, siis oli tal tarvis Dexter Stylesi rikkusi – kuid kas sellistel meestel olid Lydia-sugused tütred? Lydia esimestel eluaastatel, kui nad olid ikka veel uskunud, et nad on rikkad, oli Agnes igal nädalal viinud Lydia New Yorgi ülikooli kliinikusse, kus üks naine valmistas talle mineraalidega vanne ning kasutas nahkrihmu ja rihmarattaid tüdruku lihaste tugevdamiseks. Nüüd polnud selline hoolitsus neile enam jõukohane. Kuid see tool võimaldaks Lydial ise istuda, ringi vaadata ja liituda vertikaalse maailmaga. Agnes uskus selle transformeerivasse jõusse, ning Eddie uskus, et on vaja näidata, nagu jagaks ta naise usku. Ja võib-olla ta veidi jagaski. Just selle tooli nimel oligi ta esmalt Dexter Stylesiga tutvust sobitanud.
Agnes korjas köögilaualt mütsid ja tsekiinid ja kattis laua õhtusöögiks neljale. Ta oleks meelsasti soovinud, et Lydia oleks koos nendega õhtust söönud, oleks hea meelega ta oma sülle võtnud. Kuid see oleks söögiaja Eddie jaoks täielikult ära rikkunud. Niisiis jättis Agnes Lydia üksinda eestuppa, kompenseerides seda nagu alati sellega, et keskendas oma tähelepanu nooremale tütrele: nagu köis, mille üks ots oli tema ja teine ta noorema tütre käes. Selle köie kaudu tundis Agnes Lydia teadlikkus- ja uudishimuvärinaid, tema usku, et ta pole üksi. Ta lootis, et Lydia tunneb tema palavikulist armastust ja julgustust. Selle köieotsa hoidmine tähendas muidugi, et Agnes oli ainult poolenisti kohal – nagu Eddie sageli märkis. Kuid kuna tema ise nii vähe hoolis, ei jätnud ta naisele eriti valikuvõimalust.
Ubadest ja vorstist vormiroa juures kostitas Brianne neid oma looga Bertist lahkuminekust. Suhted olid juba hapud, kui ta oli sooritanud ühe juhusliku halastuslöögi, paisates mehe ta jahi tekilt Bahama saarte haidest kubisevasse vette. „Te pole mitte kunagi näinud inimest, kes oleks ujunud kiiremini kui tema,“ ütles Brianne. „Ta oli nagu olümpiasportlane, ütlen ma teile. Ja kui ta siis tekile kokku varises ja ma ta jalule tõstsin ja püüdsin talle käsi kaela ümber panna – see oli esimene lõbus asi, mis ta nende päevade jooksul teinud oli –, siis mis tema teeb? Püüab mulle rusikaga vastu nina virutada.“
„Ja mis edasi sai?“ kilkas Anna suuremas elevuses, kui Eddiele oleks meeldinud. Tema õe mõju oli kohutav, kuid Eddie ei teadnud, mida selles asjas ette võtta, kuidas oma õde tõrjuda.
„Ma loomulikult kummardusin ja ta oleks peaaegu tagasi vette kukkunud. Meestel, kes on rikkuses üles kasvanud, pole õrna aimugi, kuidas kakelda. Ainult tõusikud oskavad seda. Nagu sina, kulla vennas.“
„Ainult et meil pole jahte,“ märkis Eddie.
„Seda kurvem,“ lausus Brianne. „Sa näeksid purjetajamütsiga väga šeff välja.“
„Sa unustad, et mulle ei meeldi laevad.“
„Rikkuses üles kasvamine muudab nad pehmekesteks. Enne kui arugi saad, on nad üleni pehmekesed, kui sa taipad, mida ma silmas pean. Peast pehmed,“ taandus ta Eddie karmi pilgu peale.
„Ja trompetimängija?“ päris Eddie.
„Oh, tema on tõeliselt kompu poisu. Lokid nagu Rudy Valleel.“
Peagi läheb Brianne’il taas raha tarvis. Brianne’i lullilöömise päevad olid juba ammu seljataga, ning isegi tollal olid tema põhiliseks sissetulekuallikaks olnud ta armukesed. Kuid nüüd oli tema ümber kiibitsevaid mehi vähem, ning tüdrukul, kel olid kotid silme all ja trimpamisest rasvavolt piha ümber, oli vähem lootust mõni neist õnge võtta. Eddie leidis alati võimaluse oma õele raha anda, kui too seda küsis, isegi kui see tähendas liigkasuvõtjalt laenamist. Ta kartis seda, mis võiks õest vastasel juhul saada.
„Tegelikult läheb trompetimängijal päris hästi,“ lausus Brianne. „Ta on töötanud paaris Dexter Stylesi klubis.“
See nimi võttis Eddie jalust nõrgaks. Ta polnud kunagi kuulnud ei Brianne’i ega kedagi teist seda nime ütlemas – ta polnud isegi mõelnud, kuidas kaitsta end säärase võimaluse eest. Ta tajus teisel pool lauda Anna kõhklust. Kas tüdruk kavatseb kuulutada, et oli just veetnud päeva sellesama mehe kodus Manhattan Beachil? Eddie ei söandanud tütrele otsa vaadata. Oma pika vaikimisega õhutas ta ka Annat vait olema.
„See pole ju üldse paha,“ ütles ta oma õele viimaks.
„Vana hea Eddie.“ Brianne ohkas. „Alati optimist.“
Eestoas lõi kell seitse, mis tähendas, et tegelikult oli juba veerand kaheksa.
„Isa,“ ütles Anna. „Sa unustasid üllatuse.“
Eddie ei taibanud esialgu, mida tütar silmas peab, sest ta oli sellest üle noatera pääsemisest ikka veel vapustatud. Siis talle meenus, ta tõusis ja läks nagi juurde, kus rippus tema palitu. Ta oli tubli, see tema Anna, mõtiskles ta, teeseldes samal ajal, et sorib oma taskutes, kuigi ta tegelikult lihtsalt ennast kogus. Enamgi veel kui tubli. Ta poetas koti lauale ja lasi tomatitel välja veereda. Tema naine ja õde oli tõeliselt jahmunud. „Kust sa need said? Kuidas?“ küsisid nad kooris. „Kelle käest?“
Sellal kui Eddie nägi vaeva, et selgitust välja mõelda, sekkus Anna leebelt vestlusse. „Kellelgi liidust on klaasist kasvuhoone.“
„Küll need liidu poisid elavad alles hästi,“ märkis Brianne. „Isegi suure depressiooni ajal.“
„Eriti sel ajal,“ lausus Agnes kuivalt, kuid tegelikult oli ta rahul. See, et Eddie ametihüvesid sai, tähendas, et teda vajati endiselt – miski, milles nad ei saanud kunagi veendunud olla. Ta võttis soola ja koorimisnoa ning hakkas lõikelaual tomatit viiludeks lõikama. Tomatimahl ja pisikesed seemned valgusid vahariidele. Brianne ja Agnes sõid tomativiile naudinguoiete saatel.
„Kalkunid jõuluks, ja nüüd see – valimised hakkavad vist saabuma,“ lausus Brianne, limpsides sõrmedelt tomatimahla.
„Dunellen tahab saada linnanõunikuks,“ sõnas Agnes.
„Hoidku meid jumal selle kitsipunga eest. Lase käia, Eddie. Maitse ka ühte.“
Viimaks Eddie tegigi seda, jahmunud soola ja hapu ja magusa pinevast kooslusest. Anna kohtas tema pilku ja vastas vaid kerge vandeseltslasliku naeratusega. Tüdruk oli kenasti toime tulnud, paremini, kui Eddie oli lootnud, kuid ometi tundis Eddie end veidi mures olevat – või meenus talle lihtsalt mure, mida oli tundnud sel päeval varem?
Sel ajal kui Anna aitas emal lauda koristada ja nõusid pesta ning Brianne valas endale veel rummi, avas Eddie eesakna, mis avanes tuletõrjetrepile, ja ronis välja suitsetama. Ta sulges akna enda järel kiiruga, et Lydia ei tunneks tuuletõmbust. Pime tänav oli kollase lambivalgusega üle kallatud. Seal seisis see kaunis Duesenberg, mis oli kord kuulunud temale. Mõningase kergendustundega meenutas ta, et tal tuleb see tagastada. Dunellen ei lubanud tal iial autot ööseks enda kätte jätta.
Suitsetades naasis Eddie oma mure juurde Anna pärast, justkui olnuks see kivi, mille ta oli ennist taskusse pannud ning sai nüüd mahti välja võtta ja seda uurida. Ta oli Coney Islandil õpetanud Anna ujuma, viinud teda vaatama „Public Enemyt“ ja „Little Caesarit“ ja „Scarface’i“ (kohanäitajate halvakspanevate pilkude saatel), ostnud talle munakreemi ja charlotte russe’isid ja kohvi, mida ta oli lasknud tütrel juua sestpeale, kui too sai seitsmeaastaseks. Anna oleks sama hästi võinud olla poiss: tolm oli ta sukkade sees ja ta igapäevased kleidid ei erinenud eriti lühikestest pükstest. Ta oli praak, umbrohi, mis kasvab jõudsalt kus tahes, elab üle mille tahes. Anna pumpas temasse elu sama kindlalt, kui Lydia seda
