olid liiga väsinud, et mitte kuuletuda. Nad ulpisid, ja kui nad olid pisut hinge tõmmanud, juhtis Eddie neid ujudes piki rannikut pool miili kaldast eemale. Nad kõik olid nagu vesirotid, kuigi peaaegu sestpeale, kui nad käima olid õppinud, olid nad sukeldunud linna kaidelt, et pageda suvekuumuse eest. Kui nad olid piki rannikut miili edasi ujunud, nägi Eddie avaust murdlainete vahel ning suunas Barti ja Dunny taas ranna poole.
„Mismoodi ma ostan endale aega juurde mind häirivalt makaroniõgijalt?“ ärritus Dunellen.
„Annad talle piisavalt, et ta suu peaks,“ lausus Eddie. „Teed nii, et ta oleks rahul. Ja alles siis hakkad väljapääsu otsima.“
Ta teadis väga hästi, et rääkis samavõrd endale kui Dunellenile – et ta rääkis Dunellenist. Ta vana sõber oli liikunud väga lähedale ning Eddie mattus hapukasse lõhna, mis tuli marineeritud küüslaugust, mida Dunellenile meeldis imeda. Iiveldus puuris teda justkui korgitser.
„Andsid natuke head nõu, Ed,“ ütles Dunellen turtsakalt.
„Tore, kui sain abiks olla.“
„Sina muretse enda pärast.“
Dunellen pöördus koos tooliga ära. Oma nokastanud seisundis ei taibanud Eddie kohe, et ta oli kõrvale jäetud, ilma lubatud palgast – teda oli karistatud selle eest, et Dunellen oli näidanud oma nõrkust. Ka tookord rannal oli nii olnud: Eddie oli kiskunud Dunelleni juukseidpidi liivale, kus too oli tükk aega halanud ja oksendanud, enne kui pisarad kuivatas ja minema vaarus. Hoopis too teine poiss, Bart Sheehan, oli tõstnud Eddie õhku ja teda mõlemale põsele suudelnud. Kuid Dunellenil polnud õnnestunud Eddiet ära petta ei tookord ega ka nüüd; ta teadis, et pärast seda too karm jõmm kaitseb teda. Nõnda see oligi olnud: mida tugevam side, seda jõhkralt avameelsem oli Dunelleni teeseldud eiramine. Ta armastas Eddiet sügavalt.
Dunellen pööras demonstratiivselt tähelepanu mõningatele kihlvedude vahendajatele, kes olid tulnud tema sõrmust suudlema, rebis aeg-ajalt rahatähti rullist, pigistades need kätteõpitud intiimsusega rusikasse, pominal lausutud tänusõnade peale kärsitult rehmates. Eddie jäi kangekaelselt istuma. Ta ootas ikka, ehkki teadis, et läheb koju tühjade kätega. Nende suhete keeruliseks aetud skeemi järgi tähendas kauem ootamine ja mitte midagi saamine tõenäoliselt pikemas perspektiivis Dunellenilt lisatasu.
Kui Dunellen märkas, et Eddie on ikka veel seal, kortsutas ta kulmu. Siis tema meelepaha vaibus ja ta küsis keset luilutamist leebelt: „Kuidas väiksekesel läheb?“
„Endiselt. Nii jääb alatiseks.“
„Ma palvetan tema eest iga päev.“
Eddie teadis, et seda Dunellen tegigi. Dunellen oli sügavalt vaga, osaledes poole seitsmesel Guardian Angeli kiriku missal, aeg-ajalt täiesti magamata, ning naasis kella viiesele missale. Tal oli roosikrants igas taskus.
„Ma ise peaksin ka tema eest rohkem palvetama,“ lausus Eddie.
„Vahel on raske Jumalalt midagi omade jaoks paluda.“
See tõde liigutas Eddiet. Ta tundis, et too sügav ja primitiivne intiimsus tema ja Dunelleni vahel oli säärane, nagu voolaks nende veri teineteise soontes. „Mul on tarvis talle üks tool osta,“ sõnas ta. „See maksab kolmsada kaheksakümmend dollarit.“
Dunellen näis jahmunud. „Kas nad on segased?“
„See tool on olemas,“ lausus Eddie. „Ja mu tütrel on seda vaja.“
Ta polnud kavatsenud sõbralt seda raha küsida, kuid nüüd tundis ta tärkamas lootust, et too võiks seda ise pakkuda. Jumal teadis, et tal oli see raha olemas. Väga kergesti võis see tal praegugi kaasas olla, hiiglaslikus raharullis – palavikulisest kehakuumusest soe nagu ta roosikrantsidki.
„Nat saaks sind selles asjas aidata,“ lausus Dunellen pärast pikka pausi mõtlikult. „Ma võiksin paar sõna kosta, et osta sulle nii palju aega, kui sul tarvis on. Võib ka selle sinu palgast maha arvata, kui sellest midagi kasu on.“
Oma poolenisti tardunud olekus kulus Eddiel hetk aega, enne kui ta Dunelleni sõnade tähendust taipas. Ta saatis Eddie laenuhai juurde. Ja otsustades maheda pilgu põhjal ta silmis, pidas ta ise seda õilsaks teoks.
Eddie jälgis hoolega, et ta ei reedaks mingeid tundeid. „Ma mõtlen selle üle,“ lausus ta leebelt. Kui ta jääks veel kasvõi hetkeks Sonny baari, siis märkaks Dunellen ta pahameelt ja karistaks teda selle eest. „Head ööd, Dunny,“ lausus ta ja lükkas Duesenbergi võtme üle laua. „Aitäh.“
Nad surusid kätt ning Eddie lahkus baarist, ta seisis mitu minutit väljas, oodates, et Hudsoni jõe jäine tuul talle kainestava kõrvalopsu annaks. Kuid selle asemel leidis ta end tuigerdamas metroojaama suunas suunas, olles märksa enam purjus, kui ta enne oli taibanud, ning tal tuli nõjatuda Sonny baari külma tellisseina vastu. Dokkidest kostsid köite oiged ja kriiksud temani kui hammaste kiristamine. Ta tundis roostes kettide ja kalaõlist vettinud plankude lõhna: tõelise korruptsiooni lehka, nagu talle nüüd näis. Dunellenit armastati lihtliikmete seas selle eest, et ta raha laiali jagas, kuid Eddie teadis, et ta kontrollis laenuhaisid, kaasa arvatud Nati, võttes matti sellest intressist, mis nad kogusid, ning saates oma löömamehi sappa võlglastele, kes maksta ei suutnud. Piisas ainult Dunelleni sõnast, ning töölevõtja valis võlglase päevatööle nii, et tolle palgast sai maha arvata maksed laenuhaile. Mida sügavamale sa vajusid, seda rohkem nende omaks sa said, seda enam nad nägid vaeva, et sind säilitada.
Meie omad, oli Dunellen öelnud. Meie kaid.
Eddie keeras järsult kõnnitee äärde ja öökis pikalt tänavale. Siis pühkis ta suud ja vaatas ringi, leides kergendustundega, et tänavavahe oli tühi.
Ta oli täiesti teadlik sellest, et oli jõudnud lõppu. Ta sulges silmad ja meenutas möödunud päeva: randa, külmust, oivalist lõunasööki. Valget laudlina. Brändit. Ta mõtles sellele toolile. Ent see polnud pelgalt tool, mis oli ta Dexter Stylesi juurde ajanud: see oli ärev, meeleheitlik soov, et miski muutuks. Mis tahes. Isegi siis, kui selle muutusega kaasneb teatav oht. Ta oli alati eelistanud ohtu kurbusele.
NELJAS PEATÜKK
Kahel õhtul nädalas tuli keegi heatahtlik daam New Yorgi katoliiklikku varjupaika ja luges pärast õhtusööki valjusti ette raamatutest „Aarete saar“, „Araabia ööd“, „20 000 ljööd vee all“ või mõnest teisest eksootilisest seiklusloost. Kui naine tõstis pilgu oma kõnepuldilt poistesummale, püüdis Eddie kujutleda, mida ta nägi: rida rea järel kokkupandud käsi (nagu oli nõutav pärast söögi lõpetamist), hulka nägusid, mis olid äravahetamiseni sarnased nagu pennised mündid. Silma võisid paista nii kõige suurem, kõige inetum kui ka kõige armsam (DeSoto, O’Brien, Macklemore oma pisikese inglinäoga), kuid mitte Eddie Kerrigan. Tema ainsad tähelepanuväärsed omadused olid oskus lipsata läbi uste vahelt, mis olid üksnes ketti pandud, ning sibada mööda laternaposti üles nagu ahv. Ta oskas teha trikke, kuid oli liiga arglik, et nendega kelkida. Eastchester Bays oli ta kord olnud vee all kauem kui kaks minutit.
Isa oli toonud ta siia, kui ta oli nelja-aastane, pärast seda, kui ta ema oli surnud tüüfusesse. Tol ajal oli varjupaik ikka veel Van Nesti linnas Westchesteris, kuid selleks ajaks, kui Eddie oli piisavalt suur, et midagi taipama hakata, oli East Bronx Van Nesti juba endasse neelanud. Teisel pool Unionport Roadi asus eraldi tüdrukute hoonete kogum, koos identse tiigiga – kuid kas tüdrukud olid sama võimekad ettevaatlike tusaste karpkalade kätega õngitsemises, seda ei
