ilus, siis igatahes kütkestav oli ta küll. Ta oli peaaegu kaksteist, mitte enam väike laps, ehkki Eddie temast ikka veel nõnda mõtles. Selle tähelepaneku vari oli teda kogu ülejäänud päeva murelikuks teinud.
Järeldus oli ilmselge: ta ei saa enam Annat endaga kaasa vedada. Võib-olla ei pea ta seda lõpetama kohe, kuid varsti küll. See mõte täitis ta kasvava tühjustundega.
Kui ta tagasi tuppa läks, surus Brianne ta põsele rummilõhnalise musi ja läks kohtuma oma trompetimängijaga. Tema naine vahetas Lydia mähet laual, mis oli asetatud köögivannile. Eddie põimis selja tagant käed ümber naise, toetas lõua ta õlale ja saavutas nii hetkeks selle seisundi, milles nad varem olid sundimatult viibinud, ja korraks suutis ta sellesse uskuda. Kuid Agnes tahtis, et ta suudleks Lydiat, võtaks mähkme ja pistaks selle nõelaga kinni, jälgides hoolega, et ta ei kriimustaks tüdruku õrna nahka. Eddie oli peaaegu seda tegemas – ta olekski seda äärepealt teinud, nüüdsama – kuid ta ei teinud, ja siis see aje möödus. Ta lasi Agnesest lahti, olles endas pettunud, ning naine vahetas mähkme üksinda. Ka tema oli tundnud tõmmet nende eelneva elu poole. Pöörduda ja suudelda Eddiet, üllatada teda; unustada hetkeks Lydia – mis kurja sai see teha? Ta kujutles end seda tegemas, kuid ei suutnud. Tema endine elamise viis oli kokkuvolditult kastis koos Folliese kostüümidega ja kogus tolmu. Võib-olla tõmbab ta ühel päeval selle kasti voodi alt välja ja avab uuesti.
Eddie läks Annat otsima ja leidis ta toast, mida too jagas Lydiaga. Selle aknad avanesid tänava poole; tema ja Agnes olid valinud toa, kust avanes vaade õhušahtile, mille ebatervislikud õhupahvakud sisaldasid kopitanud ja märga tuhka. Anna lehitses oma Premiumsi kataloogi. Tütre süvenemine sellesse tillukesse trükisesse, mis oli täis ülemäära kõrgeid hindu, oli Eddiele arusaamatuks jäänud, kuid ta istus tütre kõrvale kitsale voodile ja ulatas talle kupongi oma uuest Raleigh’ pakist. Anna uuris kaunistatud bridžilauda, mis pidi „vastu pidama alalisele kasutamisele“.
„Mis sa sellest arvad?“ küsis ta.
„Seitsesada viiskümmend kupongi? Selleks, et me seda endale lubada saaksime, peaks ka Lydia suitsetama hakkama.“
See ajas Annat naerma. Talle meeldis, kui isa mainis jutus ka Lydiat; Eddie teadis, et peaks seda sagedamini tegema, arvestades, et see ei maksnud talle ju midagi. Anna keeras teise lehekülje: meeste käekellad. „Selle ma saaksin sulle osta, isa,“ lausus Anna. „Kuna sina hoolitsed ju suitsetamise poole eest.“
Eddie oli liigutatud. „Mul on taskukell, tuleta meelde. Miks mitte midagi sinule, sina oled ju see, kes kuponge kogub?“ Ta lehitses lasteasju.
„Betsy Wetsy nukk?“ küsis Anna põlglikult.
Tütre toonist torgatud, pööras Eddie lehekülje, kus olid puudritoosid ja siidsukad.
„Emale?“ küsis Anna.
„Sulle. Nüüd, kus sa oled nukkudega mängimise east välja kasvanud.“
Eddie kergenduseks lagistas Anna naerda. „Ma ei hakka kunagi sellise kraami vastu huvi tundma,“ ütles ta ja pöördus tagasi klaasnõude, röstri ja elektrilambi juurde. „Valime midagi niisugust, mida kogu pere saaks kasutada,“ ütles tüdruk suurejooneliselt, just nagu oleks nende väike perekond Feeneyde moodi, kelle kaheksa hea tervisega last täitsid kaks korterit ja andsid neile ainuõiguse ühele kolmanda korruse tualettidest.
„Sul oli õigus, tibu,“ lausus Eddie leebelt. „Õhtusöögi ajal härra Stylesi mitte mainida. Tegelikult on parem tema nime üldse mitte kellelegi mainida.“
„Peale sinu?“
„Isegi mitte mulle. Ja mina ei nimeta seda ka. Me võime sellest mõelda, aga me ei räägi sellest. Mõistad?“ Eddie valmistus tütre vältimatuks halvakspanuks.
Kuid Annat paistis see suitsukatte tegemine elavdavat. „Jah!“
„No nii. Kellest me rääkisime?“
Hetke valitses vaikus. „Härra Kestaoligist,“ ütles Anna viimaks.
„Tubli tüdruk.“
„Abielus proua Mistaoligiga.“
„Täpipealt.“
Anna tundis, kuidas ta hakkab unustama – uinutatuna rahulolust, et jagab oma isaga saladust –, et teeb talle ülimat meelehead. Päev, mille ta oli veetnud koos Tabatha ja härra Stylesiga, hakkas muutuma justkui üheks neist unenägudest, mis kahanes ja haihtus, kui palju ta ka ei püüdnud seda taastada.
„Ja nad elasid Ei-Tea-Kus-maal.“ Ta kujutles, milline see võiks välja näha: loss mere ääres, mis kaob unustuseudusse.
„Nii see oli,“ lausus tema isa. „Nii see oli. See oli ilus, eks ju?“
KOLMAS PEATÜKK
Kergendustunne, mis Eddiet nüüd kodunt lahkudes valdas, oli täielik vastand sellele kergendustundele, mida ta kunagi oli tundnud koju saabudes. Esiteks võis ta siis suitsetada. Esimesel korrusel tõmbas ta tiku vastu oma kingatalda põlema ja oli rahul, et polnud alla tulles kohanud ühtegi naabrit. Ta vihkas neid nende suhtumise pärast Lydiasse, milline see suhtumine ka polnud. Feeneydel, kes olid vagad ja heatahtlikud: kaastunne. Proua Baxteril, kelle toakingad sibasid korteriukse taga nagu prussakad, kui ta trepil samme kuulis: kuratlik uudishimu. Lutz ja Boyle, kaks iidvana poissmeest, kel oli ühine sein, kuid kes polnud omavahel juba kümnendi sõnagi vahetanud: jälestus (Boyle) ja viha (Lutz). Lutz oli läinud isegi niikaugele, et päris: „Kas ta ei peaks hooldekodus olema?“ Ning Eddie oli vastu andnud: „Kas ka teie ei peaks seal olema?“
Hoonest väljudes nägi ta põlevaid sigaretiotsi ja kuulis külmas kahisevat pominat. Hüüdest „Vabastage kõik!“ taipas ta, et seal mängisid poisid Ringoleviot: kaks võistkonda püüdsid teineteiselt vange võtta. See oli mitmevärviline hoone mitmevärvilises kvartalis: itaallased, poolakad, juudid, kõik peale neegrite, kuid sama stseen oleks vabalt võinud aset leida ka Bronxi katoliiklikus varjupaigas, kus tema oli üles kasvanud. Kuhu sa ka läksid, kõikjal poistesumm.
Eddie ronis Duesenbergi ja pani mootori käima, kuulatades vinguvat heli, mida ta ka varem oli tähele pannud ja mis polnud talle meeldinud. Dunellen trööpas oma autot, just nagu ta trööpas kõike muudki, mida ta vaid puudutas: kaasa arvatud Eddie. Pumbates gaasipedaali ja kuulatades vilinat, heitis ta pilgu üles oma eestoa valgustatud akendesse. Seal sees oli tema perekond. Mõnikord seisatas Eddie enne tuppa astumist koridoris ja kuulis suletud ukse tagant rõõmsat trallamist. See üllatas teda alati. Kas ma kujutasin seda ette? küsis ta endalt hiljem. Või olidki nad ilma temata olnud sundimatumad, õnnelikumad?
*
Pärast Anna isa lahkumist oli alati üks silmapilk, mil tundus, et koos temaga oli lahkunud kogu eluvaim. Eestoa kella tiksumine sundis Anna hambaid kokku suruma. Tema randmetes ja sõrmedes tuikas kasutu olemise valu, peaaegu viha, kui ta seadis pärleid rikkalikult sulgedega ehitud peaehtele. Tema ema kaunistas tsekiinidega mütse, mida oli kokku viiskümmend viis, kuid kõige keerulisemad kaunistamisülesanded läksid Annale. Ta ei tundnud uhkust oma õmblemisoskuste üle. Käsitöö tähendas teiste korralduste täitmist – tema ema puhul oli selleks Pearl Gratzky, kostümeerija, keda ta tundis Folliese ajast ja kes tegi tööd Broadway šõude ja vahetevahel ka Hollywoodi filmide tarbeks. Proua Gratzky abikaasa oli voodihaige invaliid. Esimesest maailmasõjast oli tal külje sees auk, mis polnud kuueteistkümne aastaga ära paranenud – tõsiasi, mis võeti ikka ja jälle jutuks, kui Pearl karjus
