meie ühiselt sõbralt – Oh, tänan.
Eddie meelehärmiks pidas Dunellen teda alampalgal: kakskümmend dollarit nädalas, kui tal vedas, mis – kombineerituna Agnese tükitööga – võimaldas neil vaevu hoiduda ainsate väärtesemete pantimisest, mida nad veel pandiks andnud polnud: tema uur, mida ta kavatses kanda kuni hauani; raadio ning Prantsuse kell, mille Brianne oli neile pulmadeks kinkinud. Sadamatöölise amet polnud iial ahvatlevam tundunud.
„Kas midagi on karantiinis?“ küsis Eddie, pidades silmas laevu, mille sihtkohaks oli üks kolmest Dunelleni kontrolli all olevast sadamakaist.
„Võib-olla päev või kaks, Havannast.“
„Ühele sinu omadest?“
„Meie omadest,“ lausus Dunellen. „Meie, Eddie. Mis, kas sul on laenu vaja?“
„Mitte temalt.“ Nat, too laenuhai, kes nooli loopis, võttis kakskümmend viis protsenti nädalas.
„Eddie, Eddie,“ pilkas Dunellen. „Ma maksan sulle nädala eest.“
Eddie oli kavatsenud pärast ühte drinki lahkuda. Nüüd, kui Lonergan oli talle väljakutse esitanud, tundus talle mõistlik jääda kohale kauemaks kui tema. See tähendas joomist koos Dunelleniga, kes oli kolm korda suurema ümbermõõduga kui Eddie ja kel oli puujalg. Eddie silmitses ust, soovides, et Maggie, Dunelleni õelast nõiamoorist naine, tariks tolle baarist minema, justkui oleks Dunellen laadija, kes oma palka laiaks lööb, ja mitte liidu kohaliku haru president, kellest oli peatselt saamas linnanõunik. Kuid Maggiet ei ilmunud ning lõpuks leidis Eddie end koos Dunelleni ja veel mõne selliga lõugamas Black Velvet Bandi sõnu ning kõik nad pühkisid pisaraid. Tüki aja pärast hakkas Lonergan minema.
„Ta ei meeldi sulle,“ sõnas Dunellen, niipea kui Lonergan oli lahkunud – ta oleks seda öelnud ka Lonerganile, kui lahkuja olnuks Eddie.
„Tal pole häda midagi.“
„Kas ta on sinu arust aus?“
„Ma arvan, et ta mängib puhast mängu.“
„Sul on selle peale hea nina,“ ütles Dunellen. „Sa oleksid pidanud võmmiks hakkama.“
Eddie kehitas õlgu, veeretades kahe sõrme vahel sigaretti.
„Sa mõtled nagu võmm.“
„Ma oleksin ebaaus,“ lausus Eddie. „Mis võmm see selline oleks?“
Dunellen läkitas oma peas laiutavate mõttemägede vahelt talle terava pilgu. „Kas ebaausus pole mitte vaataja silmades?“
„Küllap on.“
„Nad ei saa võmme koondada, isegi mitte suure depressiooni ajal.“
„Mingi iva selles ju on.“
Tundus, et Dunellen hakkab ära kustuma. Tema hajevil olek lasi mõnel mehel suhtuda temasse liiga kerglaselt või tema juuresolekul liialt vabalt käituda – mis oli viga. Ta oli nagu üks neist mürgistest kaladest, millest Eddie oli kuulnud: need muutsid end kivisarnaseks, et oma saaki ära petta. Eddie oli juba peaaegu tõusmas, et lahkuda, kui Dunellen tema poole pöördus, tampides Eddiet oma niiske, anuva pilguga. „Tancredo,“ oigas ta. „Makaroniõgijast tõprale meeldivad matšid.“ Dunelleni kinnisidee, itaallaste paitamine, võinuks Eddiele maksma minna vähemalt pool tundi. „Kuidas su poistel läheb?“ küsis ta, lootes Dunelleni teisele teemale juhtida. Tema poksijate mainimise peale sulas Dunelleni nägu nagu külmutatud praad tule paistel. „Ilusti,“ vastas Dunellen, ning Eddie jahmatuseks andis ta baarmenile märku, et too tooks veel ühe ringi. „Nad on kiired, nad on terased, nad kuulavad sind. Sa peaksid nägema, kuidas nad liiguvad, Ed.“
Dunellen oli lastetu, mis oli peaaegu veider keskkonnas, kus keskmisel mehel oli neli kuni kümme järeltulijat. Küsimuses, kas Maggie riiakus oli nende viljatu liidu põhjus või tagajärg, läksid arvamused lahku. Üks asi oli aga kindel: kui Dunellen oleks poputanud oma poegi samuti nagu oma kergekeskkaalu poksijaid (neid oli alati kaks), siis oleks teda avalikult välja naerdud. Nende matšide ajal ta lömitas ja tõmbles nagu vanapiiga, kes jälgib, kuidas tema sülekoer on vastamisi dobermanniga. Roheline päikesevari, mida ta poksiringis kandis, ei suutnud varjata pisaratulva, mis valgus tema väikestest julmadest silmadest.
„Tancredo on neile käpa peale pannud,“ lausus ta väriseva häälega. „Minu poistele. Ta korraldab asja nii, et neil pole mingit võimalust.“
Isegi purjuspäi polnud Eddiel raske dešifreerida Dunny kitsikust: Tancredo, kes pagan ta ka polnud, nõudis osa Dunelleni kergekaalu poksijate tulust vastutasuks selle eest, et ta üldse lasi neil poksida – või siis võita – teatud poksiringides, mis olid sündikaadi kontrolli all. Korraldus oli täpselt sama, mida rakendas Dunellen igal moel oma sadamaäridega: kui sa ei suutnud maksta, siis oli töötuks jäämine parim võimalus, millele sa loota võisid.
„Mu munad on itaallastel pihus, Ed. Ma ei saa isegi magada, kui selle peale mõtlen.“
Dunellen uskus kaljukindlalt, et makaroniõgijate sündikaadil, nagu talle meeldis seda nimetada, oli lisaks ilmselgele kasumiteenimisele ja enesesäilitamisele ka varjatud eesmärk: hävitada iirlased. See teooria toetus teatavatele sündmustele, millele ta üha pilku heitis nagu pildisarjale Jeesus Kristuse viimastest elupäevadest: Tammany laialiajamine linnapea LaGuardia poolt, valentinipäeva massimõrv Chicagos (seitse tapetud iirlast), Legs Diamondi, Vincent Colli ja teiste hiljutised mõrvad. Polnud oluline, et kõik tapetud olid ise olnud mõrvarid. Polnud oluline, et sündikaadis ei olnud mitte kõik itaallased või et Dunelleni isiklikud vaenlased olid kuni viimase meheni iirlastest kaasmaalased: rivaalidest sadamabossid, kelmidest personalibossid, liidu mässajad – kellest igaüks võis tänu Dunelleni kaabakatele kaduda, kuni kevadine sula kannab nende pundunud laibad tuulega Hudsoni jõe pinnale nagu paraadalused. Dunelleni jaoks oli itaallaste sündikaadi ähvardus piibellik, kosmiline. Ja kuna harilikult ei kujutanud see kinnisidee Eddiele mingit erilist ohtu, vaid oli talle hoopis kohutavalt tüütu, oli ta tänase päeva veetnud koos sündikaadi bossiga.
„Sa mõtled millestki,“ lausus Dunellen, piieldes Eddiet tungival pilgul. „Lase tulla.“
Tolles John Dunelleni nimelises abstraktses poolpurjus hunnikus sähvis üleloomulik teadvuselolek, just nagu kulgenuks ta tajud läbi ta raadio ja see võimendaks neid. Siin oli Dunellen – keda enamikul meestel õnnestus näha alles siis, kui oli juba liiga hilja – see, kes oskas su mõtteid lugeda. Kui sa talle valetasid, siis ainult omal riisikol.
„Sul on õigus, Dunny,“ lausus Eddie. „Ma oleksin küll tahtnud võmm olla.“
Dunellen silmitses teda veel natuke aega. Ning siis, taibates selle avalduse tegelikku mõtet, rahunes ta. „Mida sa teeksid,“ hingas ta kergendatult, „Tancredoga?“
„Annaksin talle seda, mida ta tahab.“
Dunellen taganes taas protesti kõuepilve. „Mis kuradi pärast ma seda peaksin tegema?“
„Mõnikord pole võitlemisest kasu,“ vastas Eddie. „Mõnikord on parim, mis sa teha saad, lihtsalt osta endale aega juurde, oodata avangut.“
Aeg-ajalt, just nagu praegu, murdis pinnale ja liikus valguse kätte see ookeanist päästmise aktsioon, mis – allegooriliselt – oli tekitanud nende vahele kogu nende suhtluse vältel ikka kestva kiirgava sideme. Dunellen ja Sheehan olid temast vanemad
