Manhattan Beach. Jennifer Egan
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Manhattan Beach - Jennifer Egan страница 10
Lamades hiiglasuures magamissaalis, kuulatades, kuidas tema hingamine sulandus nõnda paljude magavate poiste kollektiivsesse ohkesse, häbenes Eddie oma väiksust: kitsad puusad, teravate joontega tähelepandamatu nägu; juuksed määrdunud õlgede karva. Veel enam kui orbude iga-aastast käiku tsirkusesse igatses ta iga kuu seda hetke, mil varjupaiga juuksuri käed puutusid tema peanahka, põgusalt, ükskõikselt, kuid suutes ometi ta peaaegu magama uinutada. Tal polnud rohkem tähtsust kui tühjal sigaretipakil. Ajuti näis, nagu võiks kõige selle toores mass, mis ei olnud tema, litsuda ta laiaks tolmusse, nagu tema oli laiaks litsunud ärakuivanud koid, mis kogunesid kuhjadesse varjupaiga aknalaudadel. Ajuti ta sooviski, et ta laiaks litsutaks.
Umbes üheksa- või kümneaastastelt poistelt eeldati, et nad teenivad pärast tunde ise oma taskuraha mõne tööga neist arvukatest, mida pakuti kuulutustes OTSITAKSE ABILIST: teadete ja pakkide kohaletoimetamine, kastide kinnipitseerimine mõnes Bronxi paljudest klaverivabrikutest. Ettevõtlikumad poisid müüsid kahe-kolmekesi Van Nesti raudteejaamas närimiskummi, šokolaadinööpe ja kompvekke, suurendades müügitulemusi sellega, et võtsid appi laulud ja tantsusammud. Varjupaiga lähistel peeti poisse teraselt silmas, sest kõik ümberkaudsed teadsid, et need olid noodsamad poisid, kes näppasid iiriseid nende purkidest ja maguskartulit nende müügikärudest. Eddie ei hoidunud neist vargustest kõrvale: kui sõjasaaki jagati, ei tahtnud keegi tühjade kätega jääda. Ent ta tundis end halvasti nende kuritegude tõttu, mida ta oli sunnitud sooritama, määrituna neist kahtlustest, mis vargustele järgnesid. Ta otsis tööd kaugemates piirkondades, hoides kõvasti kinni West Farms Roadi trammi tagaküljest ja sõites sellega üle Bronxi jõe ja mööda Crotona pargist, sinna, kus majad olid kividest ja tellistest. Ehkki oma varjupaigapükstes ja -kingades silmanähtavalt vaene, leidis Eddie, et varjupaiga rüselusest eemal suutis ta selja sirgu ajada ja vaadata otse silma kellele tahes, keda ta kõnetas.
Ühel varasügisesel pärastlõunal, kui Eddie oli üheteistkümneaastane, hõikas teda keegi ratastoolis vanem härrasmees, kui ta läks parajasti läbi Clermonti pargi pagaritöökoja poole Morris Avenuel, kuhu ta saadetisi toimetas. Mees palus, et ta lükataks päikese kätte. Ta kandis kaherealist ülikonda ning käharat oranži sulge oma kübarapaelal. Eddie lükkas härrasmehe ratastooli soovitud kohta ning tõi talle siis Belmonti ajalehe kioskist sigari ja Mirrori. Ta kõhkles, oodates, et tal lubataks lahkuda, sellal kui vana mees luges ja suitsetas. Viimaks, taibates, et ta oli unustatud, andis ta endast märku, püüdes jäljendada raamatuid ette lugevate heatahtlike daamide mahlakat häält: „Paraku, sir, on päike teid maha jätnud. Kas sooviksite, et teie tooli veelgi nihutataks?“
Vana mees kohtas tema pilku, olles kimbatuses. „Oskad sa kaarte mängida?“ küsis ta.
„Mul pole kaardipakki kaasas.“
„Mis mänge sa oskad?“
„Nukid. Blackjack. Linnupuur. Strutz. Pokker.“ Eddie pildus nimesid, nagu loobiks penne – kuid teadis, et pokkeriga jääks ta kimpu. Vana mees krabistas tartaanmustriga vaiba all ning ulatas siis Eddiele uhiuue kaardipaki. „Seven-card stud,“ lausus ta. „Sina jaga. Ausalt.“
Nad esitlesid endid ning kolisid ümber päikeselisele pingile, nii et ka Eddie sai istuda. Nad panid välja panused, kasutades väikeseid puupulki, mida Eddie korjas ja siis ühepikkuseks murdis, ning nende lauaks oli siledaks tiritud vaip härra De Veeri krimpsus reitel. Kaardid olid justkui klaasist. Eddie tundis nende uhiuudsuse lõhna ja oleks tahtnud neid lakkuda või libistada neid mööda oma põski. Ta kaotas iga kord, kuid tal polnud sellest tegelikult sooja ega külma – see tunne, hoida neid kaarte peos päikese käes istudes, oli lummav. Viimaks õngitses vana mees taskust raske hõbeuuri ja teatas, et tema õde tuleb talle peagi järele. Ta andis Eddiele viiesendilise. „Aga ma kaotasin,“ lausus Eddie. De Veer vastas, et ta tasub selle eest, et Eddie oli kinkinud talle oma aega ja oma seltskonda ning palus tal taas tulla järgmise päeva õhtupoolikul.
Sel ööl lamas Eddie unetult voodis, kogu keha võbelemas kindlast teadmisest, et miski suur ja uus oli alguse saanud. Ja tal oli mingis mõttes õigus, paljugi sellest, mis juhtus aastate jooksul pärast seda, viis tagasi selle tutvuse juurde. „Kahe mehe pokker pole suurem asi mäng,“ ütles De Veer talle nende teisel kohtumisel ja pakkus, et annab Eddiele raha panustamiseks, et too mängiks tema volinikuna mängus, kus vana mees juba tuntud oli. Kuid tema ametlikul loal oli siiski vähem kaalu, kui ta oli lootnud, ja Eddiet tõrjuti järsult mitme esimese mängu juurest, mida ta katsetas, ükskord tegi seda üks lokirullides daam, kes nähvas talle luuaga. Lõpuks, sigarikaupluses kaubajaama vastas, lasti tal vastumeelselt mängu tulla. Seda tegi Sid, kes ahelsuitsetas Old Goldse ja piidles Eddiet läbi rünkpilvede, mis hõljusid ta rohelise mütsinoka all.
Kui ilm lubas, liitus Eddie järgnevatel nädalatel Sidi mänguga tunniks ja veerandiks – isegi vähemaks, kui ta juhtus kaotama oma mängupandud raha enne, kui see aeg mööda sai. Seejärel naasis ta härra De Veeri juurde ja kandis ette mängu käigu, kaarthaaval, kihlveohaaval: meeldetuletamise ja taastamise meistriklass, milles Eddie aegamööda üha paremaks muutus. Vanahärra rippus tema kirjelduste küljes, sekkudes iga eksimuse puhul: „Ei, poolaka vastu kõrge kaardiga ei saa, sellega ei saa tüssata. Sa jääd sellest ilma,“ – kuni Eddie hakkas tulemust ettekande lõpuni varjama, et ärgitada oma tööandja pinevust ja rõõmu. Neil harvadel kordadel, kui Eddie võitis, andis De Veer talle poole võidust. Kui ta kaotas, tagastas ta lihtsalt selle, mis alles oli jäänud. Eddie oleks muidugi võinud valetada – öelda, et ta kaotas, kui oli tegelikult võitnud, hoida kogu kasumi endale, kuid see mõte turgatas talle pähe vaid eitaval moel, kui miski, mida oleksid teinud teised poisid.
Härra De Veer oli olnud „spordimees“, mis ilmselt tähendas mängurit ja hobuste asjatundjat. Ta oli mänginud Canfieldis ja Metropole hotellis Gouldide, Fiskide ja Vanderbiltide vastu, kuni „maailmaparandajad“, nagu reverend Parkhurst, olid parimad kohad pankrotti ajanud ja Brighton Beachi võidusõiduraja sulgenud. Härrasmeestest mängurid kuulusid minevikku, kõneles ta Eddiele mõrult, gangsterid ja sulid kupatasid nad minema, nagu näiteks Arnold Rothstein, noor juut, kes võitis sohki tehes. „Ära kunagi tee sohki, mitte ühtegi korda,“ hoiatas ta Eddiet, silmitsedes teda tuhmunud silmadega, mida ääristasid hõbedased ripsmed. „Sohi tegemine on nagu tütarlapse neitsilikkus. Pole tähtis, kas ta on seda teinud üks kord või sada korda, igal juhul on ta hukas.“
Neil sõnadel oli Eddie kõrvus ebaloomulikult suur kaal, see oli justkui tõde, mida ta oli juba teadnud. Varjupaigas oli sohitegemine lausa eluviis, ent Eddie oli teistsugune, oli alati olnud. De Veer nägi temas seda erinevust. Ta õpetas Eddiele nippe, kuidas märgata valetäringut, ebaausalt segatud kaardipakke, märke kokkumängust nende vahel, kes peaksid olema teineteisele võõrad – kõike, mis õõnestas õnnejumalanna müstilist tegevust.
Härra De Veer oli kodusõjas viga saanud, kuid see oli tema nõrk süda, mis oli ta kahe aasta eest ratastooli ning ta vallalise õe, preili De Veeri hoolde aheldanud, ja õde oli mängurlusele otsekohe lõpu teinud. Õde väitis küll, et mängimine oligi ta tervise hävitanud, kuid härra De Veer kahtlustas, et õel oli plaane tema sõjaväepensioniga, et kasvatada oma kollektsiooni portselannukkudest, mida tal oli juba sadu. Ühel õhtupoolikul kohe pärast talvist koolivaheaega naasis Eddie kaardimängult hilja. De Veer käsutas ta karmilt minema. Solvunult jälgis Eddie pargi sügavusest, kuidas kogukas laiaäärelises kübaras naine liikus jäiga otsustavusega härra De Veeri poole. Tema juuresolekul paistis vana mees kookus ja nõrk, ning Eddie mõistis, et ta kartis oma õde.
„Kas sul pole kella?“ küsis ta Eddielt järgmisel õhtul. Kui Eddie tunnistas, et tal seda tõesti ei ole, klõpsas härrasmees oma kella keti lahti. „Võta see,“ lausus ta ja surus hõbedast tasku-uuri Eddiele pihku. See oli raske ja graveeringuga.
„Ma ei saa, sir,“ kogeles Eddie. „Nad arvavad,