sellal kui ema toitis teda pudruga, mille ta igal hommikul pehmetest juurviljadest ja pehmest lihast valmistas. Lydiast tulvas kihavat erksust; ta nägi ja kuulis ja mõistis. Öösel sosistas Anna oma õele saladusi. Ainult Lydia teadis, et mõne nädala eest oli härra Gratzky näidanud Annale auku oma külje sees, kui Anna oli läinud valmis õmblustööd ära viima ning proua Gratzkyt polnud kodus. Õhutatuna söakusest, mis näis tulevat kuskilt temast väljaspoolt, oli Anna lükanud lahti selle toa ukse, kus ta lamas – pikk mees, kena, kuid räsitud näoga –, ja palunud, et ta näitaks oma haava. Härra Gratzky oli kergitanud oma pidžaamapluusi ja seejärel sidet ning näidanud talle väikest ümarat avaust, mis oli roosa ja läikiv nagu beebi suu.
Kui Lydia oli söömise lõpetanud, kruttis Anna seni raadiot, kuni hakkas kostma Martelli orkester, mis mängis oma tavapäraseid lugusid. Kõhklevalt hakkasid nad emaga tantsima, oodates, kas härra Praeger, kes elas neljandal korrusel otse nende all, hakkab harjavarrega vastu lage kopsima. Aga ilmselt oli ta läinud illegaalsele poksimatšile, nagu tal laupäeva õhtuti sageli kombeks oli. Nad keerasid muusika valjemaks ning Anna ema tantsis selle hooletu ennastunustavusega, mis ei kuulunud üldse tema tavalise oleku juurde. See äratas Annas ebamääraseid mälestusi sellest, kuidas siis, kui ta alles väga väike oli, oli ema tantsinud laval: kauge, värelev kuju värvilises valguses. Ta ema oskas kõiki tantse: Baltimore’i Buzzi, tangot, Black Bottomit, marsitantsu – kuid ta ei tantsinud enam kunagi muidu kui ainult kodus Lydia ja Anna seltsis.
Anna tantsis Lydiat süles hoides, kuni Lydia lõtvus sai tantsu osaks. Nad kõik hakkasid õhetama; ema juuksed pääsesid valla, ta kleidi ülemised nööbid tulid lahti. Ta paotas veidi tuletõrjetrepi ust ning karge talvine õhk ajas nad köhima. Nende väike korter vappus ja rõkkas rõõmust, mis tundus eksisteerivat vaid siis, kui isa polnud kodus, just nagu keel, mis muutus vadinaks siis, kui isa seda kuulis.
Kui kõigil tantsimisest palav hakkas, tõstis Anna maha laua, mis kattis vanni, ja täitis selle veega. Nad riietasid Lydia kiiresti lahti ja libistasid ta sooja vannivette. Vaba gravitatsioonist, tundis ta kõverdunud ja väändunud keha nähtavat mõnu. Ema hoidis Lydiat kaenla alt, sellal kui Anna ta pead spetsiaalse sirelišampooniga pesi. Lydia selged sinised silmad vaatasid neid vaimustatult. Seebivaht kogunes ta meelekohtadele. Neile pakkus peaaegu valulikku rahulolu hoida parimad asjad Lydia jaoks, justkui oleks ta salajane printsess, kes on ära teeninud nende lugupidamisavaldused.
Oli vaja nii Anna kui ka ema jõudu, et Lydia uuesti veest välja tõsta, enne kui see jahtus, mullid sätendamas tema ootamatul kombel väändunud kehal – mis oli oma kummalisel moel ilus, nii nagu seda võib olla kõrva sisemus. Nad mähkisid ta vannilinasse, kandsid voodisse ja kuivatasid teda voodikattel, puistades ta nahale Bunge saatusepuu talki. Tema puuvillast öösärki ääristas Belgia pits. Ta niisketel lokkidel oli sirelilõhn. Kui nad olid ta teki alla pannud, lamasid Anna ja ta ema Lydia kummalgi küljel, hoides üle tema käest kinni, et takistada teda voodist välja kukkumast, kui ta magama jääb.
Iga kord, kui Anna siirdus isa maailmast ema ja Lydia omasse, oli tal tunne, nagu oleks ta endalt maha raputanud ühe elu, et minna teise ja sügavamasse. Ja kui ta naasis isa juurde, hoides tema käest, kui nad söandasid minna linna peale kõndima, olid need ema ja Lydia, kelle ta maha raputas ja sageli täiesti unustas. Ta liikus edasi ja tagasi, sügavamale – üha sügavamale, kuni näis, et enam allapoole minna polnud võimalik.
Eddie parkis Duesenbergi Sonny’s West Shore Bar and Grilli ette, otse kai juurde. Laupäeva õhtu, kolm päeva enne aastavahetust, ning väljas oli hiirvaikne – mis oli kindel tõend, et ei sel ega eelmisel nädalal polnud saabunud ühtegi laeva.
Ta tervitas Matty Flynni, valgepäist baaripidajat, ning läks siis üle saepuruse põranda baari tagumisse vasakusse nurka, kus John Dunellen ajas võitlusvormis Jimmy Braddocki plakati all oma ebaseaduslikku äri. Ta oli suur mees sadama töömehe tooreste kätega, ehkki ta polnud juba enam kui kümme aastat ühelegi laevale kätt külge pannud. Kogu oma edeva riietuse juures nägi ta välja kuidagi lontis ja roostes, nagu kaubalaev, mis on liiga kaua ankrus seisnud. Ta oli ümbritsetud lipitsejate ja palujate karjast ja vähem tähtsatest väljapressijatest, kes teostasid vastutasuks tema õnnistuse eest uimastitehinguid. Nende väljapressimine õitses, sest laevu polnud, – sadamatöölised olid meeleheitel.
„Ed,“ pomises Dunellen, kui Eddie end toolile libistas.
„Dunny.“
Dunellen viipas Flynnile, et see tooks Eddiele Genesee õlle ja rukkiviski. Seejärel ta istus, olles näiliselt hajameelne, kuid tegelikult oli ta tähelepanu suunatud portatiivsele raadiole, mis oli tal alati kõikjal kaasas (see mahtus kohvrisse) ja mängis valjusti. Dunellen jälgis ratsavõistlusi, poksimatše, pallimänge – kõiki sündmusi, mille puhul sai kihlvedusid korraldada. Kuid tema eriline armastus kuulus poksile. Ta toetas kaht poissi juunioride kergekaaluklassis.
„Kas sa andsid pruudile mu tervitused edasi?“ küsis Dunellen, samal ajal kui Lonergan, sidemetega mees, kes oli tema ringkonnas uus, pealt kuulas.
„Seda oli liiga raske teha,“ vastas Eddie. „Ma ootan, kuni vana-aastaõhtu mööda saab.“
Dunellen mühatas heakskiitvalt. „Libedalt ja lihtsalt, ei midagi vähemat.“
Selle konkreetse saadetise saaja oli osariigi senaator. Plaani järgi oleks üleandmine pidanud toimuma Saint Patricku katedraalist väljudes selsamal päeval. Pruudi isa oli Dare Dooling, pankur, kardinal Hayesile lähedalseisev isik. Laulatuse oli läbi viinud kardinal ise.
„Mulle see küll raske ei tundunud,“ vaidles Lonergan vastu. „Seadusesilm oli muidugi kohal, aga see oli meie seadus.“
„Olid sa seal?“ küsis Eddie hämmeldunult. Talle ei meeldinud Lonergan; selle mehe pikad hambad muutsid ta ilme irvitavaks.
„Minu ema oli pruudi lapsehoidja,“ lausus Lonergan uhkelt. „Kuule, ma ei näinud sind seal, Kerrigan.“
„See on meie Eddie.“ Dunellen itsitas. „Sa näed teda ainult siis, kui tema seda tahab.“ Ta pööras pilgu Eddiele, ning Eddie tundis oma vana sõbraga peaaegu lämmatavat lähedust, mis oli määratult rohkem perekondlik kui miski, mida ta eales oli tundnud Brianne’i vastu. Eddie oli päästnud Dunelleni elu, koos ühe teise varjupaiga poisi eluga – kiskunud nad röökivate ja oksendavatena välja Rockaway hoovusest. Seda tõsiasja ei mainitud kunagi, kuid alati oli see kuidagi õhus.
„Järgmine kord vaatan hoolsamalt,“ lausus Lonergan hapult. „Ma teen sulle dringi välja.“
„Kuraditki sa teed,“ möirgas Dunellen, ning tema äkiline raev äratas põgusat huvi kahes löömamehes, kes teda kõikjal saatsid. Dunellen hoidis neid nösuninalisi mehemürakaid eemal; nood õõnestasid onulikku muljet, mida ta jätta soovis. „Sa ei tunne Eddie Kerrigani väljaspool seda baari – mõikad? Mis kuradi moodi see välja näeb, kui ta joob kokku tähtsate ja mõjuvõimsatega, ja järgmisel hetkel lobiseb sinutaolise krantsiga? Pole sinu asi, kus Eddie käib, kurat võtaks; lõpeta oma nosu toppimine sinna, kuhu sul asja pole.“
„Andestust, boss,“ pomises Lonergan ning sügav puna hõõgus ta põskedel. Eddie tundis temast immitsemas kadedust ning oleks tahtnud naerma puhkeda. Lonergan kadestab teda! Muidugi käis Eddie hästi riides (tänu Agnesele) ning Dunellen kuulas teda, kuid ta ei kuulunud sugugi kõrgemasse ešeloni. „Kotimees“ tähendas just seda, nagu see kõlaski: sell, kes toimetas kohale koti, mis sisaldas midagi (raha loomulikult, kuid polnud tema asi seda teada), ja asi käis selliste meeste vahel, kes õigupoolest poleks pidanud omavahel suhtlema. Ideaalset kotimeest ei saanud seostada kummagi poolega, ta oli neutraalse riietuse ja käitumisega ja võimeline hoidma need vahetused vabana altkäemaksu maigust, mis neil harilikult kippus olema. Eddie Kerrigan
