et ta ikka meeldib Indrekule ja ehk ei muutuks kohe ärevaks, kui mees tahab vahepeal vanatehnikaga tegeleda. Indrek arvab samuti, et kui ta võtab vaevaks ja teeb asju, mis tegelikult talle endale ka meeldivad, siis Merje naeratab rohkem, viskab nalja ja pingeid on vähem. Merje meelest võiks juhtuda, et ta toob vahel isegi söögi Indrekule garaaži, et ta ei peaks nokitsemist pikalt katkestama. Olen uhke, et väga lühikese ajaga on toimunud muutused selles suunas, nagu paar soovib. Nad tahavad edasi ise minna ja kinnitavad, et tulevad taas minu juurde, kui tunnevad vajadust. Olen plaaniga nõus ja soovin neile edu.
Päevikukatked
Merje
Mul on nii tore mees! Piinlik on, et enne ta kallal niimoodi jaurasin, tegelikult olin ise ebakindel. Ta on minuga ikka nii kannatlik – kohe medalit väärt. Huvitav, et mul see Teele lugu meelde tuli – poleks arvanud, et see mind siiani mõjutab. Muljäi pähe kumisema see, et näen ennast negatiivsemalt kui Indrek – oih, äkki see, mis just kirjutasin, on ka selle väljendus… ma mõtlen see, et minuga on nii raske koos elada. Pean mingi enesesisenduslause välja mõtlema, mis mind edaspidi korrale kutsuks.
Indrek
Ma ei kujutanud absoluutselt ette, mis asi see teraapia on, ja tegelikult me ju väga midagi revolutsioonilist sealt ka teada ei saanud. Olen nõus: minu õppetunniks on see, et näita hoolivust välja, isegi kui arvad, et see paistab niikuinii välja. Merjele mõjus see hästi – tundub, nagu ta oleks mingist koormast vabanenud. Tore on teda sellisena näha!
Teraapia näide 2
Nõustamisel käib palju selliseid paare, kus üks on eestlane ja teine välismaalane. Tutvun Anna (22) ja Jörgeniga (29). Anna on inseneri eriala üliõpilane TTÜ-s. Ta on käinud küll ettevõttepraktikal, aga ei tööta praegu. Hobiks on graafiline disain. Jörgen on sakslasest hambaarst, kes viibib vabal ajal hea meelega looduses, lisaks on ta linnuvaatleja. Nad on koos olnud aasta aega ning tutvusid Saksamaal, kui Anna oli seal üheks semestriks vahetusüliõpilane. Enamik aega on neil olnud kaugsuhe, aga nüüd on Jörgen olnud Anna pealekäimisel poolteist nädalat Eestis puhkusel, et uurida, kas ta saaks ka siin oma erialal töötada. Samas on Jörgen veendunud, et Annal oleks parem Saksamaale kolida. Elukoha teemast on saanud tüliõun, mis ähvardab tõsiselt nende suhet.
See on Anna jaoks esimene tõsine armumine ja ta on kurb, et suhte alguses, kus võiks olla õnnelik ja rõõmus, on neil juba suured tülid ja kategoorilised eriarvamused. Seetõttu hakkabki talle järjest rohkem tunduma, et äkki oleks õige suhe lõpetada, kuigi see on valus samm. Jörgenil on enne olnud kaks kolmeaastast suhet. Esimene oli samuti kaugsuhe, mis ei toiminud. Järgmine naine oli spetsiaalselt valitud selline, kes elas temaga samas linnas ja isegi samal tänaval ning hindas stabiilsust ja kodukesksust. Temaga hakkas igav ning lühikest aega pärast mitte väga kurba lahkuminekut kohtus Jörgen armsa Annaga Eestist.
Uurin Jörgenilt, kuidas mõjutavad tema eelmised suhtekogemused praegust suhet. Ta tõdeb, et Anna oli pärast Beritit kui sõõm värsket õhku: elav ja tegus. Ega ta ei plaaninudki Annaga suhet luua, aga miski temas ei tahtnud leppida sellega, et nende pikad ja kirglikud arutelud igasugustel päevapoliitilistel teemadel lõpevad pelgalt sellepärast, et üks läheb teise riiki.
Üldiselt võib suhte esimese kahe aasta jooksul ette tulla eriarvamusi ja nende klaarimisi. See on suhte arengu etapp, et paika loksutada, kuidas minu ja sinu viisist saab meie viis. Uurin, kuivõrd see võib kehtida Anna ja Jörgeni puhul. Kas te muudel teemadel ka tülitsete? Jah, ikka. „Seega, kui te kokku koliks, jääks tülid alles?“ Paar ei oska vastata. Kuna nende energia läheb hetkel paljuski selle peale, et oma argumente teisele selgeks teha, miks just ühe või teise kodumaal oleks neil koos hea elada, siis nad ei oska oma suhet ilma selle dünaamikata ette kujutadagi.
Uurin teise kandi pealt: kuidas nende suhe erineb sõltuvalt sellest, kas nad on koos või eraldi. Eraldi olla on okei, nad skaibivad igal õhtul ja räägivad päevasündmustest. Nad on korraldanud nii, et kohtumisi ei jääks harvemaks kui kord kuus. See on paras aeg, mis vastu pidada. Laias laastus on taasnägemine rõõmustav ja kaks päeva on koos tore. Aga kui üks peab jälle lahkuma ja mõte läheb tuleviku peale, et „mis meist saab“, lähevad suusad risti. Jörgen väljendab, et tema meelest on Anna see, kes n-ö ära pöörab: muutub ärevaks, tujukaks ja kurjaks. Siis on iga asi, mida Jörgen teeb, vale. Täpsustan Annaga, kas halb tuju on tavaliselt situatsioonipõhine või tuleneb inimesest: et mees talle paljude kohtade pealt ei meeldi. Anna ei oska öelda. Ta teab vaid, et kui Jörgen kommenteerib, et jälle ta tujutseb ja on kui tige herilane, siis hakkavad nad nägelema selle üle, kuidas teineteisega suhtlema peab, ning mõlemad tahavad endale viimase sõna õigust. Sisu asemel hakkab vaidlus vormi üle, toimub võitlus: kes jääb peale. Kuna kohtumise aeg saab otsa, siis jätkame järgmisel korral.
Päevikukatked
Jörgen
Huvitav, et medalil on tõepoolest kaks poolt. Mulle üldiselt meeldib, et Annal on oma arvamus ja selgroog. Me mõlemad naudime oma arutelu maailmas toimuva üle, aga kui ta seda minu vastu kasutab, siis see on ebamugav ja üldse mitte atraktiivne.
Anna
Mulle oli natuke lohutuseks mõte, et suhte alguses klaaritaksegi asju ning see on normaalne. Mul ju kogemus puudub ja tõesti tekkis hirm, et kas see ongi see kõige ilusam osa suhtest. Natuke segane on see, mida terapeut küsis, et kas me siis tülitseks, kui me kogu aeg koos oleks. Tõesti ei oska sellele vastata ja see härib mind. Närvidele käib ka mu enda pahurus… Jörgenil on õigus, see lööb mingil hetkel välja ja ma ei saa sinna midagi parata. Kuna ma ei tea, mis selle taga on, ei oska ka ennast aidata.
Teraapia
Ma ei ole kindel, et nende probleem on see, kes kelle juurde kolib. Pigem on see midagi muud. Vahel on nii, et lahendad justkui teema ära, aga probleem jääb alles. Otsustan vaadata Anna ja Jörgeni suhet üldisemalt tasandilt ning me teeme suhtevajaduste harjutuse (vt lisa 1). Selgub, et Anna kõige tähtsam suhtevajadus on hoolivuse väljendamine. Äkki see on hoopis teema, mille kaudu peaks vaatama nende vaidlusi elukoha üle?
Uurin, kuivõrd tema eelistused elukoha suhtes on seotud vajadusega, et Jörgen oma hoolivust välja näitaks. Ja siit selgub minu (ja tundub, et ka paari) jaoks oluline aspekt. Anna räägib, et Jörgen on väga iseseisev inimene: tal on oma töö, hobid, sõbrad. (Vaatan kiirelt, et mehe jaoks ei ole tõepoolest ühiselt vaba aja veetmine olulisemate suhtevajaduste hulgas). Annale on jäänud mulje, et Jörgen pigem soovib enda kõrvale sarnast kaaslast, kes saab endaga hästi hakkama; kellel on oma elu ja tegemised. Vahepeal saavad nad kokku ja veedavad mõnusalt aega ning lähevad taas oma toimetuste juurde. Kui Anna koliks Saksamaale, siis ta oleks seal täiesti üksi, ning ta pelgab, et Jörgen ei suudaks nii hooliv olla, et tema üksindustunnet leevendada. Ajaga leiaks Anna muidugi töö ja oma sõbrad, aga siis oleks juba mehe vastu annus trotsi tekkinud, mis hakkaks suhet ikkagi mürgitama selles stiilis, et „sa ei olnud minu jaoks olemas, kui ma seda vajasin“. See on põnev konstruktsioon ja mind huvitab väga Jörgeni arusaam kujutletavast situatsioonist.
Jörgen on nõus, et pigem on ta selline inimene, nagu Anna kirjeldab, aga arvab, et kui sellest avameelselt rääkida nagu praegu, suudab ta ehk teadlikult teatud perioodi rohkem pingutada. Siiani pole naine seda aspekti omavahelistes vestlustes välja toonud. Jah, täiskasvanu kuuluvusvajadust ei saa rahuldada ainult perekonnas, vaid on vaja laiemat ringi, kellega lävida ja lähedane olla. Kuna Anna on üldiselt seltsiv ja aktiivne, siis ajapikku tema lähedaste ring laieneks ka Saksamaal. Uurin, kas ta näeb, kuidas tema äsja kirjeldatud hirm ta ärevaks teeb ning Jörgeniga teatud
