Eriti kui kunagi on midagi juhtunud, mis oli kontrolli alt väljas, näiteks ema-isa lahutasid, keegi lähedane suri või koliti mujale ja kõik sõbrad jäid maha… Siis võimendub soov asju edaspidi suunata nii, nagu mina tahan. Kuna aga elu ei ole 100% meie kontrolli all, siis on siia ärevuse tekkimine sisse programmeeritud ning kontrollivajadus suureneb veelgi.
Minu jutt käivitab Jörgeni, kes tunneb selles ära oma esimese pruudi Bärbeli – tüdruku, kellega tal oli ka kaugsuhe. Pruuti oli enne petetud ning ta püüdis oma hirmu selle kordumise ees leevendada sel viisil, et helistas Jörgenile kümme korda päevas ning pahandas, kui mees kohe ei vastanud, isegi kui selleks oli hea põhjus. Lõpuks hakkas ta helistama hambaarstikabineti üldnumbrile, kus Jörgen, tollal veel praktikant, pidi piinlikkusega sekretäri ees vabandama, et neiu tühje kõnesid teeb. Jörgenit häiris ka see, et kui tütarlaps tema juures käis, siis ta vaatas üle, kas kõik asjad on samas kohas, nagu need temast olid jäänud, kuigi mees oli seal ju vahepeal ringi toimetanud.
Kuidas suhe Annaga sellest kirjeldusest erineb? Õnneks Annaga sellist probleemi pole ja naine nõustub, et tõepoolest ta usaldab partnerit. Kuidas toonane suhe on aga mõjutanud suhet Annaga? Jörgen tunnistab, et ta vist on ikkagi kartnud, et selline kontroll algab millalgi, ning tõdeb, et see võib olla ka üks põhjus, miks ta tahab ühel maal elada – selleks, et jubedat olukorda vältida. Nüüd aga, kui ta selle peale mõtleb, tundub, et ta on üritanud ära hoida midagi ebatõenäolist ning sellega survestanud kokkukolimist, mis on omakorda suhtes pingeid tekitanud.
Jörgeni peamised suhtevajadused on usaldus, atraktiivsus ja see, et partner oleks tema üle uhke. Arvestades, et usaldus on talle nii oluline, oli tal kindlasti esimest suhet eriti raske hoida. Pole ime, et kogetud emotsioonid teda natuke kummitavad. Pärin, kuivõrd nende hiljutised tülid on tekitanud tunde, et Anna pole tema üle uhke. Jörgen kinnitab, et Anna kriitilisus on tema armastust vähendanud, aga ta on valmis mõtlema, et see on seotud Anna hirmudega, mitte tingimata tema kui inimesega.
Selgitan, et rahulolematuse skaala teine ots pole rahulolu, vaid vähem rahulolematust. Rahulolu skaala on hoopis teine: vähe rahulolu ja palju rahulolu. Paljud inimesed püüavad oma rahulolematust vähendada või paluvad, et partner teeks vähem midagi, mis seda põhjustab, ning on siis frustreeritud, et nende rahulolu sellest ei kasva. Ei kasvagi! Eraldi tuleb tegeleda rahulolu kasvatamisega. Mis kasvataks Jörgeni rahulolu suhtega? Kui Anna teda rohkem kiidaks ja tunnustaks (vaatan, et see on suhtevajadus nr 4), ka selle eest, kui ta suudab oma töögraafiku nii sättida, et saab korraga rohkem aega Eestis olla kui vaid pika nädalalõpu. Anna tunnistab, et on selle üle väga rõõmus ja hindab seda. Ta arvas, et Jörgen ometi teab seda, aga nõustub, et kui see kiitus välja öelda, siis on teisel ikka tore seda kuulda.
Mis kasvataks Anna rahulolu suhtega? Hoolivuse väljendamise järel on tema jaoks tähtsuselt järgmised suhtevajadused intiimne vestlus ja usaldus. Tore, et usaldus on mõlemal kõrgel kohal. Mis puudutab intiimset vestlust, siis on Annal soov, et Jörgen räägiks talle rohkem oma hirmudest ja lootustest, sealhulgas elukoha teemal. Talle ei meeldi näiteks, et ta saab alles teraapias teada mehe kartusest, et Annaga kordub sama mis Bärbeliga.
Küsin veel lõpetuseks, kuidas see muudab nende suhet, mis nad siin teineteise kohta on teada saanud. Mõlemale tundub, et kokkukolimisega ei pea kiirustama. Kui see teema on maas, siis on ehk ka tülisid vähem ning saab keskenduda rõõmustavatele asjadele, näiteks sellele, et Jörgen on veel kaks päeva Eestis ja neil on plaan minna rabamatkale, kus mees pole veel käinud.
Päevikukatked
Jörgen
Nii et kolimise teema on siis hetkel maas. See on küll kergendus, sest mina seda mõlemale sobivalt lahendada ei osanud, nüüd õnneks ei pea ka… vähemalt mõnda aega. Suvi on ees, mul tuleb pikem puhkus. Võime ükskõik kus kohas Annaga teineteist veel paremini tundma õppida, et siis parim otsus teha. Mul jäi kummitama see, et rahulolematuse vähendamine ei suurenda tingimata rahulolu. See on minu jaoks täiesti uus mõte ja tõenäoliselt tuleks kasuks, kui ma natuke sellele mõtleksin. Eriti Anna kriitilisust silmas pidades: kui ta vähem kritiseerib, siis peaks ta veel lisaks mind ikkagi rohkem kiitma ka.
Anna
Ma tean, mida ma pean tegema. Pean kõigepealt ise mõtlema ja siis Jörgeniga jagama, mis on minujaoks hoolimine. Kui ma näen, et ma olen talle väga kallis, siis ei ole mul tegelikult probleemi Saksamaale minna. Kui ma seda ei näe, siis pole ka sellest kasu, et ta Eestisse koliks. Hea, et selgus, mispärast me tegelikult vaidlesime, kui Eesti ja Saksamaa poolt ja vastu argumente esitasime.
2. Seksuaalne rahuldatus
Kui vahel tuleb seltskonnas jutuks, mida mehed kõige rohkem tahavad, siis on esimene ja kindel vastus, mis tihti naerupahvakuga välja öeldakse: „Seks!“ Aga see ei ole nali, vaid keskmise mehe esmane ja kõige tähtsam suhtevajadus on tõepoolest seks. Naine võib selle kohta öelda mida iganes, aga see ei muuda fakti, et kui mees oma naisega regulaarselt seksida ei saa, siis tal on pikemas perspektiivis raske naist armastada. Kui mees püsisuhte loob, siis tal on ootus, et nüüdsest rahuldab seksivajadust see inimene, ja tihti alguses ju nii ongi. Kui aga asjad muutuvad, võib mees tunda end petetuna: suhtes ei saa piisavalt seksi, aga mujalt ei tohi ka seda otsida. Ja kui naisele väga pinda käia, siis ei saa enam üldse seksi. Mis siis lahendus on?
Teraapia näide 3
Kohtun Tarmo (33) ja Taimiga (30), kes on koos olnud viis aastat. Taimi on praegu kaheaastase lapsega kodus, enne töötas ta klienditeeninduses ja luges palju krimkasid. Tarmo on ehitusfirmas juba kümme aastat projektijuht. Päevad on pikad, töö pingeline – pidev probleemide lahendamine tellijate ja alltöövõtjatega. Kui ta koju tuleb, tahab ta kõigest sellest välja lülituda ja ennast maha laadida. Ta kallistab naist, kes vingerdab naerdes ennast ta käte vahelt välja… aga kui laps on magama pandud ja Tarmo Taimit teleka ees suudleb, siis naine tõuseb püsti, ütleb, et on väsinud, ning läheb magama. Nii on juba kaua olnud.
Tarmo kannatus hakkab katkema. Ta on seksi suhtes aina nõudlikum, aga tundub, et seda vähem Taimi endale ligi laseb. Vahel on ta tüli vältimiseks mehele vastu tulnud, aga tulemuseks on pigem ärakasutatuse tunne ja trotsi tekkimine mehe vastu, keda ei huvita, mida naine tahab või ei taha. Tarmo jälle ei tunne suurt rahuldust, kui naine ei ole hingega asja kallal. Taimi väidab, et ta võiks täiesti vabalt ilma seksita elada, ning ei mõista, miks see Tarmole nii tähtis on. Samuti toob naine välja, et ei taha olla mingi objekt, aga tundub, et muust nad enam ei räägigi kui sellest, kas ja millal Tarmo tema keha kallale saab.
Uurin, mis ajast Taimi seksi pigem väldib, ja saan vastuseks, et sellest ajast kui ta rase oli. Tarmo selgitab, et tema ei julenud siis ka väga vahekorda astuda, kuna kartis lapsele haiget teha ja mingil hetkel tundis, et ei sobi seksida, kui keegi väike olevus sealsamas on. Taimi võttis seda nii, et Tarmo peab teda koledaks ja paksuks, ning keskendus uue maailmakodaniku saabumisele. Kui laps oli sündinud, siis ei taastunud ta kehakuju selliseks nagu enne, mistõttu ta ei uskunud, et võiks mehe silmis kena olla. Lisaks oli beebiga palju tegemist, nii et ema roll oli esikohal. Olen lugenud, et 40% naistest kurdab libiido kadumise üle kolm kuud pärast sünnitust, aga kui see on kestnud juba kaks aastat, siis peaks uurima, mis suhtes veel toimub.
Palun neil reastada kümnest suhtevajadusest (lisa 1) kolm kõige olulisemat. Hetkel huvitab mind kõige rohkem, kas seks on Tarmo kõige tähtsam suhtevajadus, kui see kõrvutada teiste oluliste vajadustega. Ta paneb selle esikohale. Selgitan paarile, et tihtipeale suhtuvad mehed omavahel rääkimisse nii nagu naised seksi – „me tegime ju selle tutvudes kõik juba läbi, miks seda jälle ja jälle vaja on“. Kuna Taimi pani rääkimise teisele kohale, siis küsisin temalt, kuidas nende suhe muutuks, kui ta ei saaks Tarmoga regulaarselt rääkida
