oluline. Soovitan selle nüüd teisipidi pöörata: kui Tarmo mõtleb seksi kohta nii nagu Taimi rääkimise kohta, siis kuidas see Taimi suhtumist mehe muresse võiks muuta. Taimi pilk muutub palju pehmemaks ja olek vähem ennast kaitsvamaks. Ta tunnistab, et ratsionaalne osa temast mõistab, et ta on ehk natuke liiga egoistlik olnud ning keskendunud rohkem mehe pidevale tõrjumisele kui sellele, kuidas teda tema mures ja vajaduses aidata.
Uurin Tarmolt, kuidas ta näeb, et Taimi teda armastab. Tarmo tõdeb kurvalt, et ta ei arvagi, et Taimi teda armastab, mille peale hakkab naine nutma. Uurin Taimilt, kas ta pelgab lasta end kallistada ja musitada sellepärast, et arvab, et see viib seksini. Taimi hüüatab, et jah, nii see on. Selgitan, et see on tavapärane: püüdes vältida seksi, kaob paari vahelt igasugune lähedus. Teen ettepaneku kehtestada reegel, et järgmise kahe nädala jooksul nad seksi teemal ei vaidle ning Tarmo naist ei survesta. Tegelikult võiks kehtestada reegli, et selle aja jooksul nad ei seksi, ainus erand see, kui Taimi seda ise soovib ja seda väljendab. See võtaks Taimilt maha pinge, mis on seotud füüsilisest lähedusest hoidumisega, ning mõnes mõttes rahustaks ka Tarmot, kes ei pea kartma järjekordset tõrjumist või tüli. Stress niikuinii tapab libiido ja kui see pinge on seksi teemal, siis veel eriti. Samas julgustan neid oma armastust väljendama puudutuste ja silituste kaudu.
Soovitasin Tarmol korraldada vähemalt kord-kaks kuus selline koosolemine Taimiga, kus ta saaks olla inimese ja naisena, mitte emana. See tähendab, et laps on hoitud, paar on ise teises kohas, vestlus on täiskasvanute oma ning mitte lapse teemadel.
Päevikukatked
Taimi
Käisime eile teraapias, täna on laupäev. Hommikul ärkasin varem kui teised ja hakkasin mõtlema selle üle, millest juttu oli. Terapeut küsis, kas ma meeldin endale; kas ma vaatan peeglisse ja mulle vaatab vastu kena ja ihaldusväärne naine. Ma vist ei tunne ennast üldse naisena või seksuaalse olendina. Iga kord kui Tarmo ütleb, et ma olen nii ilus, tunnen ennast ebamugavalt, sest arvan, et ta valetab.
Asi on vist tõesti selles, et ma ei meeldi iseendale ja siis ei aktsepteeri ka mehe teistsugust nägemust endast. Ma ei näe, et mu keha on ilus ja seksikas; näen just kohti, kus võiks rasva ja tselluliiti vähem olla. Sellepärast väldingi intiimseks minevaid hetki. Tuleb meelde, et ülikoolis meile isegi räägiti sellest: naised pidid vaatama ühte naise keha kujulist auku papist seinas ning hindama, kas nad mahuksid sealt läbi. Nad ei teadnud, et see on lõigatud täpselt nende keha järgi. Umbes 65% arvas, et ei mahuks, mis tähendab, et nad kujutasid ennast ette suuremana, kui tegelikult olid.
Hakkan alles nüüd aru saama, kui frustreeriv see kõik võib Tarmole olla. Terapeut maalis päris kurva pildi, kuidas ma olen Tarmo jaoks kütkestav, aga tõukan teda eemale, nagu ta ei kõlbaks mulle, ja see paneb teda tundma nii, et tal on midagi viga; et ta pole piisavalt mees mu jaoks. Ei ole ju nii, ma armastan teda! Ja siis terapeut küsib, kuidas Tarmo näeb, et ma armastan teda, võttes arvesse ka seda, et tema jaoks on seks kõige tähtsam suhtevajadus. Tahtsin öelda, et ma teen talle süüa – öeldakse ju, et armastus käib kõhu kaudu, aga see pole vist päris sama mis seks ok, saan aru. Sellest on nii kaua möödas, et ma isegi ei tea, kust alata. Ma ei taha, et tema initsieeriks, aga ise ka ei julge alustada. Ei, ma ei ole valmis. Õnneks terapeut kehtestas reegli ka, et kaks nädalat ei tohi Tarmo mulle pinda käia.
Tarmo
Terapeut ütles, et me võiksime minna tagasi algusesse ja tunnetada erinevaid puudutusi… kuidas need meile mõjuvad. Laupäeva hommikul, kui ärkasin, oli Taimi juba üleval ja toimetas ringi, aga kui nägi, et mul on silmad lahti, tuli mulle kaissu. Ütles küll naljatlemisi, et ära loodagi, aga mul oli nii hea meel selle üle, et ta on mu vastas, et ma isegi ei tulnud selle peale, et nüüd vist saab.
Olen vist oma ootusi kõvasti korrigeerinud. Üle hulga aja tundsin, et ta tahab mu lähedust ja et ma vist ikkagi natuke meeldin talle. Haarates härjal sarvist, pakkusin kohe samal päeval (laupäev) minna kahekesi lõunat sööma sel ajal, kui laps lõunaund magab. Täiesti lambist läks Taimi paanikasse, et nii vähese etteteatamisega ikka ei saa ja neid asju tuleb ette planeerida. Ma küll selgitasin, et küsimus on paaris tunnis, mitte ööbimises, aga ta hüppas voodist püsti ja jooksis ära vannituppa. Nii palju siis sellest. Mõttetu!
Teraapia
Kui Tarmo ja Taimiga taas kohtun, tundub, et Tarmo ei taha seal olla. Küsimuse peale, kuidas vahepeal on läinud, plahvatab ta, et püüdis tekitada võimalust kahekesi aega veeta, aga sai korvi, nii et mingit edasiminekut tema meelest pole ja raske uskuda, et tuleb ka. Peegeldan talle, et tõenäoliselt lahkus ta eelmisel korral teraapiast lootusrikkalt ja teotahteliselt ning polnud valmis, et naine tema mõttega kaasa ei tule. „Muidugi, ta oli ju ise siinsamas, kui te meile selle ülesande andsite. Ma ei saa aru, mis tal viga on!“
Üldiselt ei pea paari esile tõstetud konkreetse probleemiga kaasa minema, aga mulle tundus, et Taimi vastus võib Tarmot pigem positiivselt üllatada. Seega küsisin Taimilt, mida ta pelgas juhtuvat, kui ta kutse vastu võtab. Ta vastas nähtava piinlikustundega, et nad pole nii kaua kahekesi väljas käinud – äkki neil polegi millestki rääkida. Kui lapsest ei tohi vestelda, siis nad lihtsalt istuvadki ebamugavas vaikuses ja songivad kahvliga oma toitu. „Miks sa siis seda ei öelnud? Tegid mind lihtsalt lolliks!“ põrutab Tarmo. Sekkun ja selgitan, et kui lapsed ei oska teatud vanuseni vastata analüütiliselt küsimusele, miks midagi juhtus, siis vahel ei suuda seda suured samuti teha. Me oleme komplekssed olevused ja mõnikord tuleb reaktsioon enne ja mõte järel, aga siis oleme juba n-ö ära käitunud. Alles hiljem järele mõeldes tekib peas selgus, mida on põhimõtteliselt alles siis võimalik ka teisele kommunikeerida. Kui aga partnerilt tuleb vastu, et „teame, teame, ainult vabandused“, siis me ei pruugi kiirustada ennast selgitama. Taimi pöördub Tarmo poole: „Kas see oleks midagi muutnud, kui ma oleksin tunnistanud oma kartust, et sul hakkab minuga igav?“ Tarmo mõtleb hetke ja avaldab, et ehk oleks küll, kui ta ei oleks tundnud, et tema jälle midagi valesti teeb.
Puudutuste suhtes on olnud edasiminekut. Tundub, et Taimile meeldib see reegel, mille eelmisel korral kehtestasin, ja ta tunnistab, et temas on palju soojust Tarmo vastu, mida ta hea meelega ka väljendab, lihtsalt enne on ta seda tõesti seksi kartuses alla surunud. Küsisin Taimilt, kas ta arvab, et ta elu oleks kergem ja suhe parem, kui ta sooviks sagedamini seksida. Ta vastas kindlalt jah. „Oled selle nimel valmis teatud muutusi ette võtma?“ Vastus oli natuke ebalevam jah, aga väidetavalt sellepärast, et „oleneb, mida tegema peab“.
Kuidas võiks oma kehaga rohkem sõbraks saada? Tarmol tuli meelde, et üks sõber oli oma naisest seksika fotosessiooni teinud, kuid Taimi kirtsutas selle mõtte peale nina. Mees aga ei jätnud: „Äkki siis lähed profi juurde, täiesti võõra juurde ja vaatad otse kaamerast pärast seda inimest, kelle tema on sinna kinni püüdnud.“ Kiitsin Tarmot selle eest, et ta on valmis Taimit aitama, ja selle peale tuli Taimilt kiire vastus, et olgu, ta võtab ennast kokku, aga see fotograaf peab kindlasti olema naine ja usaldusväärne.
Kui paar hakkab nägema lahendusi, siis nad näevad probleemi vähem ehk perifeerses vaates, nii et see pole enam nagu plinkiv neoonsilt otse nende ees, mis pimestab kõik muu.
Päevikukatked
Taimi
Otsustasin, et mida ma ikka kogu aeg soiun, et mu mees tahab ainult seksi. Hakkan tegelema sellega, et ma ka vähemalt natuke tahaks. Ise olen veel noor inimene, aga suhtun seksi nagu üks väga vana puritaan. See projekt võib kujuneda ju isegi nauditavaks(!) väljakutseks.
Sattusin Kanal 11st vaatama „Seksihaiglat“ ja just sellel hetkel, kui seal räägiti naisest, kes oli seksi vastu
